Kass

Ükskord oli mul kodus Kass. Tal oli hõbehall karv ja maailma kõige ilusamad sinised silmad.

Õnneks oskas Kass rääkida, nii et me saime ruttu väga headeks sõpradeks. Arutasime omavahel põhjalikult, milliseidi krõbinaid ta eelistab. Ta arvas, et kuna ta on tänaval elanud, siis tal on üsna savi, ta sööb hea meelega kõike.

Teine oluline teema oli, kas ta tahaks kuhugi nurka liivakasti või ta saab potil käimisega hakkama. Ta ütles, et talle sobib potil ka, aga tavalise prill-lauaga on natuke keeruline, sest tal kipuvad jalad potti libisema. Ma lubasin talle osta sinna peale ühe spets prill-laua, kus kassidel on mugav istuda.

Üks mure oli Kassil veel - tal oli nimelt tihti kõht lahti ja ta kartis, et see kõik ei näe väga esteetiline välja, sest ta ise vett tõmmata ei oska. Ma lubasin talle, et see on okei.

Ajamasin

Ükspäev ma ärkasin hoopis Natsi-Saksamaal. Muidu oli seal täitsa okei elada, aga natuke oli see halb asi, et kõik mu kõige paremad sõbrad olid juudid. Noh, ja osad olid homod ka.

Igatahes elasin ma muusikaakadeemia kohal väikeses katusekorteris ja õppisin laulmist. Põhiliselt elatusin sellest, et me andsime oma kaheksaliikmelise naisansambliga erinevatel üritustel kontserte. Aga ühel päeval saime me riikliku noodi, mis ütles, et me peame laiali minema, sest meie ansamblis on liiga palju juute.

Õnneks pidas minu hea sõber Tajo teisel pool jõge üht restorani, üritas vist mingeid aasiapäraseid roogi seal pakkuda, niivõrd, kui see sel ajal võimalik oli. Ta oli lubanud mind tööle võtta, kui ma mõtlen välja, kuidas korralikku mughlai chicken curryt teha. See oli suht keeruline, sest internetti ju ei olnud ja india kokaraamatuid ei olnud ka kuskilt võtta. Aga ma uurisin erinevatelt inimestelt ja katsetasin ise ka ja mõtlesingi välja – korralikult rosinaid on vaja!

Ma olin oma muusikaõpetaja peale väga pahane, et ta lasi meie ansambli nii kergekäeliselt laiali saata, minu arust oleks ta pidanud selle säilimise eest rohkem võitlema. Natuke sellepärast, et me kõik kaotasime oma teenistuse, ja muidugi juutide õiguste eest võitlemise pärast ka. Igatahes tundis ta, et ta on mulle ühe korraliku teene võlgu ja ütles, et ma võin paluda mida iganes.

Altruistliku inimesena palusin ma talt midagi mitte endale, vaid hoopis ühele oma kolleegile. Kolleeg nimelt oli meessoost ja ei saanud oma poiss-sõbraga kunagi avalikult restoranis söömas käia. Kuna muusikaõpetajal oli korralik köök ja suur elutuba, siis minu palve oli, et me teeksime neile piduliku õhtusöögi, mis oleks nagu restoranis. Valge laudlina ja grammofonimuusikaga ja puha.

Tegimegi. Muusikaõpetaja muudkui vaaritas köögis ja mina ja mu parim sõbranna Shoshanna panime põlled ette ja kandsime neile roogi lauale. Noored istusid, käest kinni, vahtisid üksteisele armunult silma ja ei suutnud oma õnne uskuda.

Aga siis jõudiski kätte see aeg, kus me tüdrukutega tänaval käest kinni ringis seistes pisarsilmil viimase laulu laulsime. Päris lõpuni me laulda ei saanudki, sest algas järjekordne õhureid ja me pidime laiali minema.

Me Shoshannaga tahtsime minna üle jõe Tajo restorani, aga kahjuks viis sinna läbi linna ainult üks sild, Golden Bridge, ja üle selle oli juutidel keelatud minna. Õnneks oli Shoshannal võltsitud pass, mis tõestas, et ta nimi on hoopis Helena. Sellega tal aeg-ajalt ikka õnnestus võimud ära petta, kuigi – kui aus olla – ta nägi ikka üsna juudi moodi välja.

Niisiis hakkasime Shoshannaga kergel hingevärinal Golden Bridge’i ületama ja kõik tundus täitsa hästi minevat, kuni dokumendikontrollis hakati midagi kahtlustama. “Are you Jewish?” küsis keegi (arusaamatul põhjusel rääkisid inimesed minuga Saksamaal pidevalt hea meelega inglise keeles). “Oh, hell no!” vastasime Shoshannaga nagu ühest suust. Kutsusin teda igaks juhuks korduvalt kõva häälega Helenaks ka.

Sellegipoolest ütles üks punase peaga naisterahvas oma natsikolleegidele, et ta eskordib meid sillast üle, et teisel pool kindlaks teha, ega me ometi juudid ei ole. Vaatasime Shoshannaga üksteisele hirmunult otsa ja mõlemal käisid peas paaniliselt ringi erinevad põgenemisplaanid.

Üle silla jõudes hakkas punapäine naisterahvas aga meiega täiesti lambist heebrea keelt rääkima. Vaatasime teda, suu ammuli. “Well, it’s because... I’m Jewish,” tunnistas punapea.

Kui meil juba selline üksteisele kaartide avamise hetk oli, siis ma mõtlesin, et ma tunnistan talle ka üles, et ma tulen tegelikult üsna kaugelt tulevikust, ajast, kus kõik võivad elada nendena ja nendega koos, kellega nad tahavad.

“Ma aimasin seda tegelikult, kui ma nägin, et su pass on välja antud aastal 2014,” vastas punapea. “Ja sellest, et sa olid nii teistsugune, nagu mitte siit maailmast.” Mh, misasja. Ma omast arust olin jumala hästi ajastusse integreerunud, keegi ei olnud sinnani midagi kahtlustanud.

“Aga ma luban sulle – nüüdsest hakkavad maailmas asjad ainult paremaks minema,” ütlesin. Samal hetkel sõitis meist mööda tramm ja pritsis meid läbimärjaks.

Kitseke

Ühel ööl kepsles meie hoovile kitseke. Ta oli erakordselt kena loom, saledate jalgade ja helepruuni karvkattega. Ja selliste suurte tarkade silmadega, nagu ta saaks aru, kui sa temaga räägid. Kuna oli väga kehv ilm, tegime me laudaukse lahti ja kitseke läks sinna sisse.

Ta jäi vist sinna lauta päris tükiks ajaks elama, igatahes me viisime talle sinna süüa. Ükspäev oli meie õuel aga jube kahtlane meesterahvas mootorrattaga, kes seal midagi märatses, laudaseina motikaga suure augu sõitis ja loomadele halba tahtis. Kui närvi läinud kitseke meie uksest mööda jooksis, ütlesin ma talle, et õu, kitseke, tule igaks juhuks tuppa. Tuligi.

Aga mitte esikusse, nagu ma mõelnud olin, vaid ikka kohe majja sisse ja istus vanaema tuppa diivani peale maha. Kuna ta oli läbimärg, läksin teisest toast rätikut tooma, millega loom ära kuivatada. Kui ma tagasi jõudsin, oli ta oma märja naha maha võtnud ja kuivama pannud ja istus karvaste sokkide väel jalgu kõlgutades diivani peal. Nüüd oli ta ikka oluliselt rohkem inimese kui kitse moodi – selline umbes 13-aastane tüdruk. Aga tal olid endiselt need suured ilusad silmad ja selline kitsele omane siredus.

Andsin talle rätiku, ta asus ennast sellega kuivatama. Proovisin temaga erinevates keeltes vestelda. Kõige efektiivsemalt suhtlesime omavahel kehakeeles, aga selgus, et Kitseke mõistab ka natuke eesti ja veidi rohkem inglise keelt. Igatahes kui ma küsisin, kas võin talle midagi pakkuda, siis ta ütles sulaselges inglise keeles “tea, please” ja imiteeris lennuki vahekäigus liikuvat stjuuardessi, kes küsib inimestelt “coffee?”, “tea?”. Ma veel mõtlesin, et huvitav, kust kits selliseid asju teada võiks.

Kui me sööma istusime, kutsusin Kitsekese ka lauda. Liha talle ei pakkunud, aga panin kõvasti rohelist salatit ja ta sõi hea meelega.

Nii jäigi Kitseke meie juurde elama. Kuna ta oli uskumatult ilus ja heatujuline ja isegi oma vähese keelteoskuse juures väga vaimukas, siis ei tundunud kellelgi selle vastu midagi olevat. Ja ta oli muidu igati normaalne ka, või noh, nii normaalne, kui üks tüdrukuks muutunud kits või kitseks muutunud tüdruk, või mis ta nüüd oligi, olla saab.

Ainult vahel harva tegi Kitseke öösiti sellist imelikku kurisevat häält, umbes midagi prantsuse r-i ja gruusia ხ vahepealset. Aga see selleks.

Ühtlasi oli ta väga kiire õppija ja sai koguaeg uusi sõnu ja inimtegevusi selgeks. Kuna ta näitas kõige suuremat huvi üles inglise keeles vestlemise vastu, siis me panime ta ühe noore tüdruku juurde inglise keele tundi.

Ükspäev me olime kuskil, vist tema koolimajas, ja rääkisime kõva häälega Kitsekesest – midagi, mida ta oli öelnud ja teinud. Ja seltskonnas oli ka Kitsekese inglise keele õpetaja. Kuni mingi hetkeni arvas ta selgelt, et me räägime päris kitsest, sest me naersime ilmselt mingite tema looma moodi tegevuste üle. Kui ma küsisin, et oot, kas ta mitte sinu inglise keele tunnis ei käi, siis kõigepealt ta vastas, et “just, ma ju loomadele õpetangi inglise keelt!”. Aga siis selgus erinevate asjade kaudu, et käib ikka meie Kitseke tema rühmas, jah.

Selle peale vajus õpetaja näost natuke ära – ilmselt temagi oli täheldanud tütarlapse sarnasust kitsega ja see, et me teda kitseks kutsusime, ei aidanud sugugi kaasa.

Üks hetk ta küsis, et “kuulge, mis värk tal selle häälega on?” ja imiteeris sedasama Kitsekese öist kurinat. Ma olin Kitsekest kuulates õppinud seda kurinat üsna hästi järgi tegema ja nii me kurisesime tükk aega vastastikku, proovides seda täpselt õiget tooni tabada. Ühel hetkel, kui ma pikemalt kurisesin, läks õpetaja näost väga imelikuks ja ta huuled hakkasid lillaks tõmbuma. Siis ma sain aru, et olen vist õiget kohta tabanud. Ja kuigi see kõik tundus väga kahtlane, siis ma otsustasin pikemalt kuriseda ja vaadata, mis juhtub.

Õpetaja läks näost üha kummalisemaks ja lillamaks, ta silmad läksid pahupidi ja ta haaras kätega kramplikult mu käsivarrest. Aga ma tõesti tahtsin näha, mis edasi saab, nii et jätkasin kurisemist. Selle peale hakkas õpetajal keel suust välja tulema – alguses natuke, aga siis üha pikemalt. Nii pikalt, et inimese keel see küll enam olla ei saanud – rohkem selline lehma oma. Või kitse, kui järele mõelda.

Rohkem ma ei tea, mis sai, aga ärgates oli mul tükk aega väga imelik olla. Wtf, aju?

Venemaa

Täna öösel ma reisisin sõpradega Venemaal. Venemaa, teatavasti, on üks sõbralik ja turistialdis koht.

Näiteks juhtus mul see, et ma sõitsin mingil linnavahelisel maanteel. Suht kiiresti sõitsin. Ja seal olid ülekäigurajad maha märgitud, aga kas siis keegi sellest hoolis! Mistõttu, kui mingid daamid suvalises kohas mulle ette kakerdasid, ei jäänud mul suures hädas üle muud, kui ühel tädil natuke üle kandade sõita.

Minu loomulik reaktsioon oli kohe kiirendada ja loota, et sellest kunagi midagi ei juhtu. Juhtus küll. Umbes kilomeetri pärast oli mul sabas politseibuss. Härrad seletasid üht-teist selle kohta, kuidas neile sugugi ei meeldi, mismoodi Läänest tulnud kapitalistlikud sead nende juures käituvad, ja panid mul käed raudu.

Ma üritasin seletada küll, et nad ei olnud ülekäigurajal ega midagi, aga selle peale politsei ainult naeris. Hiljem selgus kuskilt ka, et üle kandade sõitmine on neil mingi revolutsioonikliki tunnustegevus.

Muidugi pidin ma minema vastu KJ-le, kes ootas meid rongijaamas, ja kes oli ära kaotanud oma telefoni. Nii et tal ei olnud õrna aimugi, kuskohas me ööbime, ega ka sellest, et ma talle vastu ei tule. Kuna mulle üht telefonikõnet ei lubatud, ei olnud ka teistel õrna aimu, mis sai minust või KJst.

Vot ei teagi täpselt, mis sellest kõigest edasi sai, aga mingi saatuse nihke tõttu istus minu eest hiljem vangis hoopis Birx. Smugeldasime talle sinna mobiiltelefoni ja ei olnud tal seal häda midagi!

Haigla

Täna öösel ma sattusin haiglasse. Midagi tõsist mul vist viga polnud, aga selge oli, et haiglas tuleb päris kaua aega veeta. Õnneks oli minuga samas palatis ka Jaana, kellega me otsustasime endal elu mugavaks teha ja varastasime köögist ühel ratastega alusel kõvasti head sööki ja vedasime palatisse internetijuhtme.

Lõpuks tuli üks tädi ja tegi mulle mõlemasse kõrva süsti ja siis me läksime õue ja ma pidin kuulama, kas lindude lendamine häirib mind. Ei häirinud üldse.

Ma ei teagi, kas see oli nüüd hea või halb.

kidnap

Tulime just Tartu raekojast kontserdilt, kui üle kogu raeplatsi teatati valjuhäälditest, et nüüd kogunevad kõik inimesed platsi keskele kokku ja kes ei lähe, need lastakse maha. No me siis läksime. Õnneks oli plats suhteliselt hõre, nii et lõpuks oli platsi keskel umbes 15 inimest, sealhulgas mina, KJ, tema vend oma prouaga ja mõned Ellerheina tütarlapsed.

Raeplatsile sõitis minibuss ja meil paluti valjuhäälditest lahkelt sinna siseneda. Üsna liberaalsed kriminaalid olid - kellelgi silmi kinni ei seotud, mobiiltelefone ära ei võetud ega midagi. Mul pole muidugi vaja silmi kinni sidudagi, minu geograafilise imbetsilsuse juures ei saaks ma isegi aknast välja vaadates aru, kuhupoole me Tartust välja sõitsime.

Igal juhul otsustasime me üsna kiiresti bussiseltskonnaga, et me keegi ei helista oma vanematele ega sõpradele, et neid asjatult mitte närvi ajada. Panime hoopis pea bussi katuseaknast välja ja tegime lohutuseks suitsu.

Paarikümne minuti pärast keeras buss kuhugi metsateele ja avas uksed. Ukse peale tulid vastu jänkumaskides tüdrukud, kes juhatasid meid ühele platsile, kus asusid kahe- ja kolmeinimese kämpingud. Võimalik, et ma olin bussis vahepeal suigatanud ja mingist olulisest infost ilma jäänud (nagu mul ikka juhtuma kipub), igatahes üks Elleka tütarlaps teatas, et meie pidavat temaga kämpingut jagama hakkama.

Jänkumaskides tüdrukud tegid nalja, vabandasid ebamugavuste pärast, ja hakkasid meid ükshaaval nimepidi rivvi kutsuma. Üks röövitutest filmis kogu seda protsessi oma mobiiltelefoniga. Aga tüdrukud ei pahandanud sugugi, ütlesid hoopis, et mis sa ikka filmid, meil on siin endal igal pool niikuinii kaamerad üleval.

Tütarlapsed teadsid meie kõigi kohta hämmastavalt palju. Näiteks seda, et minu potentsiaalsel tulevasel toakaaslasel oli laupäeval sünnipäev olnud, või et mobiiltelefoniga filmiv noormees teeb seda oma erakonna soojal soovitusel, et hiljem klippi erakonna reklaami huvides ära kasutada. Ainult ühte nad ei teadnud - et Smutt, kes tegelikult ei pidanud meie seltskonnas olema, oli viimasel hetkel Tallinnast jõudnud ja ka ootamatult sinna bussi peale sattunud. Igal juhul püüdsime me kõik paaniliselt genereerida lahendusi, kas sellest kõigest võiks meile kuidagi kasu olla, et üks meist on incognito.

Mina olin väljakutsutute hulgas kolmas või neljas. Kui ma teiste kõrvale rivvi seisin, pakkusid neiud mulle tavapärase biograafia tutvustamise asemel hoopis harukordset diili - ma võin otsekohe sealt lahkuda, aga seda ainult tingimusel, et ma ei tohi mitte kellelegi rääkida, mis ma seal nägin-kuulsin, või kes peale minu seal veel olid.

Päris karm dilemma. 

Kahjuks me lahendust täna teada ei saanudki.

vanglas

Täna öösel selgus, et ma oleks pidanud pulmareisiks saadud raha pealt makse maksma ja selle täitmatajätmise eest pandi mind kolmeks kuuks vangi. Kuna ma olen noor, siis mõistagi noortevanglasse.

Sain kohe mõnede tüdrukutega tuttavaks ka. Põhiliselt muidugi siis kui ma wc-sse läksin – seal on sellised ülevalt lahti kabiinid, nagu vanasti kõigis koolides olid. Ja sealt siis kiikas kohe umbes 8 uudishimulikku nägu üle ääre ja vaatas, kuidas ma pissin ja rääkisid minuga samal ajal juttu. Mõned olid täitsa toredad ja kui nad kuulsid, et mul on üldse esimene kord vanglasüsteemis, lubasid mulle kohe näidata, et kuidas asjad käivad.

Ainult üks väga poisi moodi tüdruk tahtis kohe peksa anda, aga ma seletasin talle, et tal ei ole mõtet mulle peksa anda, sest ma lähen varsti vanglast välja ja päriselus võib tal minust päris mitut moodi kasu olla. Siis ta vist väga enam ei tahtnud peksa anda. Elagu väitlus ja nohikud!

Ja siis meil oli mingi initsiatsiooniriitus kolmekesi – peale minu tuli kaks uut tüdrukut veel – kus meid pandi kolmekesi kuhugi koridori seina äärde seisma ja siis kõik möödaminejad küsisid küsimusi. Midagi hullu seal vist ei olnud.

Aastavahetus

Hiljuti tähistasime Liisiga aastavahetust, aga see ei olnd justkui suuremat sorti tähistamine. Igatahes lõpetasime meie külabaaris. Kõigi eelduste kohalt võinuks seal korralik pidu olla, aga pubi oli täiesti tühi, üks näitsik lõpetas just tõrvikutega žongleerimist ja kaks viimast klienti hakkasid lahkuma. Kuna meile külapubi meeldib ja me tahame, et neil hästi läheks, tegime seal siiski ühed joogid. Õnneks tulid peatselt mingid soomlased ka ja ostsid kiluvõileiba.

Hommikul me olime minu juures Lasnakal, kui akna tagant kostus karjumist “karin appii!” Rõdule minnes selgus et Šmutov oli leidnud ühe sõbra, kes elas täpselt meie all 6. korrusel, ja oli ehitanud 6. korruse aknast välja inimestest keti nii, et kõik ronisid üksteise õlgadele ja tema oli keti tipp 9. korruse rõdu taga ja röökis seal. Ma ei tea, miks see hea mõte tundus, aga mobiiltelefone vist ei olnud olemas siis.

Kuidagi oli see aastavahetus niimoodi tulnud, et me ei saanud arugi. Keegi ei olnud nagu soovinud ja mingit ilutulestikku ka ei paistnud. Alles siis, kui inimketi inimesed meile ükshaaval head uut aastat hakkasid soovima, tuli meelde, et ahjaa, oli ju jah.

Hiljem ma nägin rõdult Märt Avandit ka!

Kaks lugu

Täna öösel oli minu toas riidekapp. Selline vana veidi kopituselõhnaline kelleltki päranduseks saadud hiiglasuur jurakas. Meie kõrvalkorteris elas keegi Lepiku sõber, kellega me hakkasime suht kiiresti internetituttavateks ja ta oli täitsa tore.

Ühel hetkel hakkasid meil kodus imelikud asjad juhtuma. Kahtlustasime nii poltergeisti kui rotte kui üksteist. Aga ühel päeval sattusime koju tulles kogemata selle peale, kuidas naaberkorteri härra meie korteris ringi silkas. Selgus, et kapi tagasein oli uks tema korterisse ja ta oli seal ikka aeg-ajalt möllamas käinud.

---

Aa ja siis ühel öösel käisime me töökohaga kuskil turismitalus, mille omanik oli mingi vanamehenäss. Ma vist meeldisin talle, igatahes ta andis mulle oma visiitkaardi ja ütles et helista ikka ja tule siit veel läbi ja ma näitan sulle pilte ja. Noh, muidugi ma ütlesin jah jajah ja ei helistanud kunagi.

Siis ta esmaspäeval helistas mulle tööle ja ütles et kus sa siis jäid, pidid ju pilte tulema vaatama. Ja saatis mulle lingi fotodele. Tal olid seal talus igal pool turvakaamerad olnud ja ta oli filmikaadritest mind välja võtnud, enam-vähem igas asendis, bussis hambad laiali magamas ja turismitalus vetsu minemas ja. Maitea kas vetsus ka, seda pilti seal ei olnud. Igal juhul oli see üsna hirmutav.

---

Hommikul ärgates rääkisin seda lugu härrale, kes suutis loo alguses olnud "täna öösel" täiesti kuulamata jätta, läks suht närvi ja tahtis politseisse helistada.

Organidoonorlus

Eile öösel magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest jõle äksõn käis koguaeg - pidevalt ajasid mind taga mingid inimesed, kes tahtsid mult erinevaid organeid kätte saada (mis on huvitav, sest minu elustiili arvestades ei tohiks mu organid küll liiga kõrge kaubandusliku väärtusega olla).

Valdavalt kasutati täiesti ootamatutel ajahetkedel minu uimastamiseks kloroformi. Lihtsalt keegi tuli selja tagant ja pani lapi nina ette. Kuna mul on haruldane võime olla üle minuti hingamata, kaalusin mingil hetkel hinge kinnipidamist ja uimastumise teesklemist. Samas võitis hirm, et äkki ma olen siis ärkvel, kui nad mul kõhu lõhki lõikavad, ja üldse ma peaks siis kogu seda röövimisprotsessi ärkvel olles taluma. Niisiis lasin end lõdvaks ja lasin kloroformil end pehmesse uima vajutada.

Mõne aja pärast ärkasin tundmatus kohas, kõik kohad valutasid. Siis tegelesin natuke aega jälle põgenemisega, kuni taas keegi ootamatult selja tagant kloroformilapiga tuli.

Ja nii kogu öö.

Sõda

Üksöö oli Pariisis sõda. Või võib-olla ei olnudki see päris sõda, oli rohkem selline reality-game. Igatahes olid kõikjal linna peal grupid, kes pidid võitlema oma elu eest ja hoidma erinevates kohtades linna peal ära plahvatusi.

Meie grupi ülesanne oli minna ühte pealmaal asuvasse metroojaama ja sisestada metrookaart piletilugejasse enne, kui kogu see jaam õhku lendab. Nagu klassikalistele põnevusfilmidele kohane, jõudsime umbes kaks sekundit enne ettenähtud aega.

Siis tuli rong ja rongis istus onu, kes tahtis kõigile meie grupi inimestele panna käe peale templid, mis kinnitavad, et me oleme edasi mängust - ja seega ka sõjast - väljas ja kõik on turvaline. Tempel pandi sinna, kuhu ööklubides ikka templid pannakse, ehk randme siseküljele.

Kui ma oma varruka üles tõmbasin, oli mu ranne täis suuri lõikehaavu, mõned värskemad, mõned juba armistunud. "Miks te end lõikate?" küsis templit panev mees prantsuse keeles ja vaatas mind väga kaastundliku näoga kogu ümberringi toimuva sõjamäsu kohta, kus inimesed pidevalt õhku lendasid ja see kedagi ei kottinud. Mõtlesin, et ilmselt on lihtsalt käsi kuidagi üldise rüseluse käigus viga saanud. Paljastasin teise randme - seal täpselt sama lugu.

"Ma tegelikult ka ei lõika ennast...," purssisin oma hädises prantsuse keeles. "Mul on kodus kass."

Sünnitus

Eile öösel avaldas kõiksus mulle saladuse, kuidas sünnitus üldse valus ei ole: vahetult enne sünnitust tuleb juua üks 0,3-ne õlu ja sünnituse ajal tuleb tõmmata üks pläru kanepit. Ma ei saanud arugi enne, kui see kõik läbi oli.

Kavatsen kindlasti ka reaalsuses proovida.

Mustikad

Vahepeal taas sealtpoolt üks lugu, mis juhtus juba jupp aega tagasi, aga on miskipärast kummitama jäänud.

Anna Karolin, kes ühtlasi oli vahepeal ka minu vanaema (sry, Anna!), hakkas oma aias kasvatama kultuurmustikaid. Ja mõistagi tahtis ta mulle neid väga näidata. Mustikatega oli aga selline imelik lugu, et neile sai läheneda ainult väga vaikselt, muidu nad läksid peitu.

Nii me siis hakkasimegi Annaga kõhuli roomama, nagu kaitseväelased seda teevad - ikka küünarnukkide ja põlvede peal. Kuna tee oli kruusast, siis kõhu kriipis hirmsasti ära. Seda, kas me mustikaid nägime, ma kahjuks enam ei tea.

Hullumaja

Paar ööd tagasi veetsin ma olude sunnil päris mitu nädalat hullumajas. Mis tegelikult oli ühtlasi litsimaja. Aga mul oli valida, kas ma olen üksinda oma pehmete seintega toas või käin hoopis ja suhtlen lõbusate tüdrukutega. Mind tundes - ma eelistan igasugust seltskonda üksinda toas istumisele.

Niisiis istusin ma koguaeg tüdrukutega kuskil räpases koridoris madratsi ääre peal ja rääkisin juttu, maast ja ilmast. Aeg-ajalt tulid kliendid ja viisid tüdrukuid kas tahatuppa või enda juurde. Mul oli pidevalt tegemist klientidele selgitamisega, et ma ei ole üks neist, ma olen lihtsalt hull, kes olude sunnil siin hängib.

Kuni ükskord tuli üks hiinlastest paar, kes ei nõustunud asjaoluga, et ma ei taha nendega nende juurde minna, vaid nad tahtsid just ja ainult mind. Kuna meesterahvas oli Suure Bossi mingi hea sõber, siis käis Boss mulle rääkimas, et kamoon, mis see sulle ära ei ole, maksan sulle peale ja, tee ära!

Ma olin tükk aega päris kahevahel, et äkki oleks põnev kogemus ja nii, aga lõpuks üks tüdruk veenis mind ümber, et ma ei taha seda ikkagi teha, sest see bisnes olevat selline, et kui juba sõrme annad, siis nii ongi. Siis ma seletasin päris kaua ja lubasin Bossile igasuguseid asju kokku. Põhiliselt rääkisin, kuidas mul on kõvasti raha ja olulisi tutvusi... olgu öeldud, et mul on pangaarvel miinus 800 krooni.

Lõpuks, kui miski enam ei aidanud, siis jooksin lihtsalt uksest välja. Maja asus kuskil Hiinalinnas, kõik kohad olid pisikesi hiinlasi täis. Ja kogu hiinalinn oli hullem kui Lasnamäe, suured ühte näoga hallid majad igal pool. Lõpuks ma ei jaksanud enam joosta ja tagaajajad olid vist maha ka jäänud, igatahes istusin ühe maja ette pingi peale hinge tõmbama.

Siis tuigerdasid sinna pingi juurde täiesti umbkoomas Linnar Priimägi ja Lauri Leesi ja me rääkisime tükk aega juttu.

Kusjuures see juhtus tunduvalt enne kui Priimägi oma kuulsa intervjuuga maha sai.

Maria

Täna öösel jäi mu kursaõde Maria pimedaks... või ma ei tea, äkki ta oli alati pime olnudki. Igatahes see ei seganud arvukaid mehi teda nillimast. Koos petsime meestelt välja nii rohkem kui vähem rohelisemaid asju ja mu ema kõrval ainult imestas.

Nupp

Kui dj dsps ehk pidev väsimus ei ole parajasti in the house yo, siis juhtub vahel täitsa toredaid asju.

Näiteks vajutasin ma üleeile öösel mingit nuppu, mille tulemusena segunesid reaalsuse erinevad tasandid ja õhukese tallaga suvekingad ja paksu tallaga roomiksaapad, piim ja vesi, soov ja kohustus said üheks või vähemalt vahetasid omavahel kohad.

Ja see kestab siiani. Näiteks ostsin ma endale väga koledad tennised ja pärast ei teadnud, kas keegi käskis mul need osta või ma tõesti tahtsin neid sellel hetkel mingil põhjusel.

Mingis osas kandub see ka siiapoole üle. Näiteks kui täna kell 6 äratuskell minu peale karjuma hakkas, olin ma kindel, et tegemist on meeldetuletusega, sest pidevalt tuleb arvesse võtta, et kõik asjad on teistpidi, kui tundub.

Ainus häda on see, et ma ei tea, kus see nupp on, et seda uuesti vajutada.