Kitseke

Ühel ööl kepsles meie hoovile kitseke. Ta oli erakordselt kena loom, saledate jalgade ja helepruuni karvkattega. Ja selliste suurte tarkade silmadega, nagu ta saaks aru, kui sa temaga räägid. Kuna oli väga kehv ilm, tegime me laudaukse lahti ja kitseke läks sinna sisse.

Ta jäi vist sinna lauta päris tükiks ajaks elama, igatahes me viisime talle sinna süüa. Ükspäev oli meie õuel aga jube kahtlane meesterahvas mootorrattaga, kes seal midagi märatses, laudaseina motikaga suure augu sõitis ja loomadele halba tahtis. Kui närvi läinud kitseke meie uksest mööda jooksis, ütlesin ma talle, et õu, kitseke, tule igaks juhuks tuppa. Tuligi.

Aga mitte esikusse, nagu ma mõelnud olin, vaid ikka kohe majja sisse ja istus vanaema tuppa diivani peale maha. Kuna ta oli läbimärg, läksin teisest toast rätikut tooma, millega loom ära kuivatada. Kui ma tagasi jõudsin, oli ta oma märja naha maha võtnud ja kuivama pannud ja istus karvaste sokkide väel jalgu kõlgutades diivani peal. Nüüd oli ta ikka oluliselt rohkem inimese kui kitse moodi – selline umbes 13-aastane tüdruk. Aga tal olid endiselt need suured ilusad silmad ja selline kitsele omane siredus.

Andsin talle rätiku, ta asus ennast sellega kuivatama. Proovisin temaga erinevates keeltes vestelda. Kõige efektiivsemalt suhtlesime omavahel kehakeeles, aga selgus, et Kitseke mõistab ka natuke eesti ja veidi rohkem inglise keelt. Igatahes kui ma küsisin, kas võin talle midagi pakkuda, siis ta ütles sulaselges inglise keeles “tea, please” ja imiteeris lennuki vahekäigus liikuvat stjuuardessi, kes küsib inimestelt “coffee?”, “tea?”. Ma veel mõtlesin, et huvitav, kust kits selliseid asju teada võiks.

Kui me sööma istusime, kutsusin Kitsekese ka lauda. Liha talle ei pakkunud, aga panin kõvasti rohelist salatit ja ta sõi hea meelega.

Nii jäigi Kitseke meie juurde elama. Kuna ta oli uskumatult ilus ja heatujuline ja isegi oma vähese keelteoskuse juures väga vaimukas, siis ei tundunud kellelgi selle vastu midagi olevat. Ja ta oli muidu igati normaalne ka, või noh, nii normaalne, kui üks tüdrukuks muutunud kits või kitseks muutunud tüdruk, või mis ta nüüd oligi, olla saab.

Ainult vahel harva tegi Kitseke öösiti sellist imelikku kurisevat häält, umbes midagi prantsuse r-i ja gruusia ხ vahepealset. Aga see selleks.

Ühtlasi oli ta väga kiire õppija ja sai koguaeg uusi sõnu ja inimtegevusi selgeks. Kuna ta näitas kõige suuremat huvi üles inglise keeles vestlemise vastu, siis me panime ta ühe noore tüdruku juurde inglise keele tundi.

Ükspäev me olime kuskil, vist tema koolimajas, ja rääkisime kõva häälega Kitsekesest – midagi, mida ta oli öelnud ja teinud. Ja seltskonnas oli ka Kitsekese inglise keele õpetaja. Kuni mingi hetkeni arvas ta selgelt, et me räägime päris kitsest, sest me naersime ilmselt mingite tema looma moodi tegevuste üle. Kui ma küsisin, et oot, kas ta mitte sinu inglise keele tunnis ei käi, siis kõigepealt ta vastas, et “just, ma ju loomadele õpetangi inglise keelt!”. Aga siis selgus erinevate asjade kaudu, et käib ikka meie Kitseke tema rühmas, jah.

Selle peale vajus õpetaja näost natuke ära – ilmselt temagi oli täheldanud tütarlapse sarnasust kitsega ja see, et me teda kitseks kutsusime, ei aidanud sugugi kaasa.

Üks hetk ta küsis, et “kuulge, mis värk tal selle häälega on?” ja imiteeris sedasama Kitsekese öist kurinat. Ma olin Kitsekest kuulates õppinud seda kurinat üsna hästi järgi tegema ja nii me kurisesime tükk aega vastastikku, proovides seda täpselt õiget tooni tabada. Ühel hetkel, kui ma pikemalt kurisesin, läks õpetaja näost väga imelikuks ja ta huuled hakkasid lillaks tõmbuma. Siis ma sain aru, et olen vist õiget kohta tabanud. Ja kuigi see kõik tundus väga kahtlane, siis ma otsustasin pikemalt kuriseda ja vaadata, mis juhtub.

Õpetaja läks näost üha kummalisemaks ja lillamaks, ta silmad läksid pahupidi ja ta haaras kätega kramplikult mu käsivarrest. Aga ma tõesti tahtsin näha, mis edasi saab, nii et jätkasin kurisemist. Selle peale hakkas õpetajal keel suust välja tulema – alguses natuke, aga siis üha pikemalt. Nii pikalt, et inimese keel see küll enam olla ei saanud – rohkem selline lehma oma. Või kitse, kui järele mõelda.

Rohkem ma ei tea, mis sai, aga ärgates oli mul tükk aega väga imelik olla. Wtf, aju?