kidnap

Tulime just Tartu raekojast kontserdilt, kui üle kogu raeplatsi teatati valjuhäälditest, et nüüd kogunevad kõik inimesed platsi keskele kokku ja kes ei lähe, need lastakse maha. No me siis läksime. Õnneks oli plats suhteliselt hõre, nii et lõpuks oli platsi keskel umbes 15 inimest, sealhulgas mina, KJ, tema vend oma prouaga ja mõned Ellerheina tütarlapsed.

Raeplatsile sõitis minibuss ja meil paluti valjuhäälditest lahkelt sinna siseneda. Üsna liberaalsed kriminaalid olid - kellelgi silmi kinni ei seotud, mobiiltelefone ära ei võetud ega midagi. Mul pole muidugi vaja silmi kinni sidudagi, minu geograafilise imbetsilsuse juures ei saaks ma isegi aknast välja vaadates aru, kuhupoole me Tartust välja sõitsime.

Igal juhul otsustasime me üsna kiiresti bussiseltskonnaga, et me keegi ei helista oma vanematele ega sõpradele, et neid asjatult mitte närvi ajada. Panime hoopis pea bussi katuseaknast välja ja tegime lohutuseks suitsu.

Paarikümne minuti pärast keeras buss kuhugi metsateele ja avas uksed. Ukse peale tulid vastu jänkumaskides tüdrukud, kes juhatasid meid ühele platsile, kus asusid kahe- ja kolmeinimese kämpingud. Võimalik, et ma olin bussis vahepeal suigatanud ja mingist olulisest infost ilma jäänud (nagu mul ikka juhtuma kipub), igatahes üks Elleka tütarlaps teatas, et meie pidavat temaga kämpingut jagama hakkama.

Jänkumaskides tüdrukud tegid nalja, vabandasid ebamugavuste pärast, ja hakkasid meid ükshaaval nimepidi rivvi kutsuma. Üks röövitutest filmis kogu seda protsessi oma mobiiltelefoniga. Aga tüdrukud ei pahandanud sugugi, ütlesid hoopis, et mis sa ikka filmid, meil on siin endal igal pool niikuinii kaamerad üleval.

Tütarlapsed teadsid meie kõigi kohta hämmastavalt palju. Näiteks seda, et minu potentsiaalsel tulevasel toakaaslasel oli laupäeval sünnipäev olnud, või et mobiiltelefoniga filmiv noormees teeb seda oma erakonna soojal soovitusel, et hiljem klippi erakonna reklaami huvides ära kasutada. Ainult ühte nad ei teadnud - et Smutt, kes tegelikult ei pidanud meie seltskonnas olema, oli viimasel hetkel Tallinnast jõudnud ja ka ootamatult sinna bussi peale sattunud. Igal juhul püüdsime me kõik paaniliselt genereerida lahendusi, kas sellest kõigest võiks meile kuidagi kasu olla, et üks meist on incognito.

Mina olin väljakutsutute hulgas kolmas või neljas. Kui ma teiste kõrvale rivvi seisin, pakkusid neiud mulle tavapärase biograafia tutvustamise asemel hoopis harukordset diili - ma võin otsekohe sealt lahkuda, aga seda ainult tingimusel, et ma ei tohi mitte kellelegi rääkida, mis ma seal nägin-kuulsin, või kes peale minu seal veel olid.

Päris karm dilemma. 

Kahjuks me lahendust täna teada ei saanudki.