Phu Quoc

Vahepeal olime jupp aega Phu Quoci nimelisel paradiisisaarel ja ujusime ja sõime ja magasime ja sõime ja snorgeldasime ja sõime. Saarele pääsemine on omaette lugu ja piisavalt pikk, et väärida omaette blogipostitust. Ütleme lihtsalt, et liiga libedalt see kõik ei läinud.

Aga saar on see-eest väga ilus! Vesi on läbipaistev ja isegi liiga soe, päeval on sooja 30 ja öösel 27 kraadi.

Phu Quoc asub Vietnamist lõunas, tehniliselt Kambodža all, ja on täpselt sellises seisus, et kohe-kohe saabuvad siia suuremat sorti turistide hordid. Just sai valmis tuttuus lennujaam (mis meenutab muide väga Tallinna oma), saarel on värskelt ehitatud mitmerealised maanteed, mis viivad hetkel mitte kuskilt mitte kuhugi, ja keset metsa on kerkimas nooblid hotellid ja konverentsikeskused.

Aga kui võtta mootorratas ja saare pealinnast veidi eemale sõita, on seal endiselt liivased külateed ja imekaunid rannad, kus pole ühtegi inimest.

Eriti lustakas on see siis, kui päike kell pool kuus loojub ja sa avastad ennast saare valest otsast. Edasi on kottpime, vihm on muutnud külateed punaseks saviks (mille sees on mootorrattaga lausa lust sõita) ja pimedal maanteel lendavad erinevad putukad sulle läts ja läts vastu nägu ja sa oled põhimõtteliselt inimtuuleklaas.

Aga see kõik oli väga tore ja me oleme nüüd pruunid ja osadel on nahkki maha tulnud.

Angkor Wat

Kunagi ammu mängisin ma üht arvutimängu, kus pidi Angkor Wati koridorides kalliskive otsima ja mingite kollide eest põgenema. Sellest ajast saati olen ma tahtnud Kambodžas ära käia ja see tempel oli ka üheks põhjuseks, miks Kambodža reisinimekirja pääses.

Täna ärkasime kell 4.30 hommikul ja ma ei jonninud üldse! (need, kes on mind hommikuti enne kella 9t näinud, teavad, mida see tähendab). Ikka selleks, et jõuda Angkor Wati juurde päikesetõusuks, mis peaks olema kõige ilusam asi ever.

Kuna taevas oli suht pilves, ei olnud päikesetõus midagi liiga erilist. Meie vaatasime ja imestasime pigem seda kogust inimesi, kes oli viitsinud sellisel kellaajal kohale tulla. See oli nagu laulupidu!

Aga tempel ise oli võimas ja täiesti seda palverännakut väärt. Maailmas ei ole just palju hooneid, mis oleksid teeninud ära koha riigilipul. Tema on.

Aga Angkor Wati lähedale džunglisse on ehitatud veel palju-palju erinevaid templeid, milles kõigis korduvad sarnased motiivid, aga mis on siiski kõik ise nägu. Üks on pea kilomeeter pikk, teine asub keset kunstlikku veekogu rajatud kunstlikul saarel (mismoodi nad neid asju tuhat aastat tagasi tegid, ah?). Mõni on enam-vähem korda tehtud, mõnest on järgi ainult rohtukasvanud varemed. Ja need viimased on kõige ilusamad.

Kõigi nende vahel saab vabalt uidata ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik templilegendid ja peas hakkab mängima indiana jonesi tunnusmuusika.

Om nom nom

Täna tutvustame teile kohalikke hõrgutisi.

Rohutirtsud. Friteeritud, tšilli ja muude maitseainetega. Esimese puhul oli tiba kõhe, aga pärast võtsime vabatahtlikult mitu tükki veel. Süüakse kogu täiega, koivad-pea-kitiinkest ja puha. Päriselt ka väga maitsev.

Kust rohutirtsud tulevad? Siem Reapi lähedal ühe väga vana ja püha templi ees on poiss (ca 8) oma õega (ca 5). Poisil on plätu käes ja ta nüpeldab sellega rohus hüppavaid tirtse. Uimased tirtsud annab õele, kellel on käes suur äralõigatud otsaga plastikpudel. Tüdruk keerab neil vajadusel veel kaela kahekorra topib nad siis pudelisse.

Harilik viini sai. Või oota, kas see seal keskel on munakollane? Jah, on. Maitses hea.

Soup of black chicken in coconut. Selle võib nüüd panna asjaolu süüks, et tegemist on hiinapärase roaga ja päris hiina toit on teatavasti võrdlemisi jälk (lugege siitsamast hiina sildiga postitusi). Igatahes hulpis Marko supi sees väike musta värvi kanataoline lind enam-vähem nii, nagu jumal ta loonud oli ja noh... nägi välja nagu mõnda aega vees ligunenud surnud kana. Kuigi vedelik oli maitsev, jäi kana meist söömata.

Lugejate tungival soovil ka portreepilt sellestsamast kanast:

Kui mõned ekstreemid välja arvata, on kõik söögid olnud head või väga-väga head. Näiteks nõustusime Birgitiga ükskord magama minema ainult sellepärast, et hommikul ärgates saab kohe jälle süüa.

Marsasõit

Sõidame marsaga Phnom Penhist Siem Reapi. Tutikas heleda kunstnahast sisuga Ford on konditsioneeritud ja tagatipuks küsib onu, kas me wifi parooli ka vajame. Täielik arengumaa, mismõttes marsa wifi on parooli all!

Aga tegelikult on kontrast marsas sees ja väljas toimuva vahel kohati kurbnaljakas.

Iseseisvuspäev

Ahjaa, iseseisvuspäev on tulemas. Sellele eelnevad pealinnas jõulised ettevalmistused.

Inimesed kesklinnas asfalti pruunimaks värvimas

Onu kuningapalee ees ahvi punasemaks värvimas

Kambodža

Me oleme vaatamata erinevatele vintsutustele elusalt Kambodžasse jõudnud! See kõik oli võrdlemisi tüütu, arvestades et me lahkusime Helsingi suunal pühapäeva hommikul kell 8 ja jõudsime 24 tundi hiljem Singapuri, kus nad arvasid miskipärast, et kell on 5 õhtul.

Natuke leevendas olukorda airb'n'b kaudu leitud korter, mille hoovis oli umbes 50-meetrine bassein, mis mõnest kohast mullitas ka. Noh, ja muidugi ka see, et väljas on ka öösel 27 kraadi sooja. Aga kaua me supelda ei saanud, sest järgmisel hommikul kell 5 pidime me jälle lennujaamas olema, et sõita edasi Phnom Penhi suunas.

Kambodža pealinna liiklus jääb kusagile India ja Tai vahepeale. Neile, kellele see midagi ei ütle, võib selgitada, et liiklus käib võrdlemisi sõltumatult sõiduridade arvust ja suunast, aga koeri ja inimesi töllerdab sõiduteel siiski võrdlemisi vähe ja lehmi sugugi mitte. Signaali ka eriti ei kasutata.

Ühtegi liinibussi me veel tänaval näinud ei ole, see-eest on peaaegu kõigil inimestel oma tuk-tuk või vähemalt mootorratas. Meiesugused, kellel ei ole, visatakse paari dollari eest ükskõik kuhu ära.

Nii ei ole vist ilus öelda, aga 2 dollari eest saab siin põhimõtteliselt kõike. Näiteks maniküüri ja pediküüri (jah, Marko!). Kuigi kambodžalastel on teoreetiliselt mingi riaal ka käibel, kasutatakse neid ainult moepärast, enamus hindu on ikka USA dollarites.

Kambodža söök on ka kuskil Tai ja India vahepeal - üsna vürtsikas ja palju karrit, samas kookosene ja kohati magus. Ja kuigi Kambodža köök just maailmakuulus ei ole, on absoluutselt kõik, mis me siiani söönud oleme, olnud ülihea ja ausõna parem kui pildilt paistab.

Esimesed kaks päeva me põhimõtteliselt magasime, sõime, magasime ja sõime. Iga kord, kui süümekad tulid, et miks me väärsusi ei vaata, tuletasime endale meelde, et meil on puhkus.

Täna võtsime kargu alla ja käisime söömiste vahel kuningapalees ka. Oli tore päev.

Kopli

Õhtul kella kümne ajal seisab Koplis putka ees kahekümnendates hipsterisoenguga noormees ja räägib telefoniga. "Jajah, kohe tulen koju, ära muretse!" lohutab ta vene keeles kedagi, ilmselt naist.

Noormehe selja taga tudiseb pohmavärinates proua, kelle vanust on punsunud näo tõttu raske hinnata. Võib olla nelikümmend, võib ka kuuskümmend. Proua togib noormeest, ilmselt küsib raha. "Jäta rahule!" ühmab noormees.

Seepeale ostab noormees putkast neli pudelit odekolonni, kaheliitrise fanta ja kilekoti.

Kusjuures odekas ei ole mingi tavaline troinoi, vaid on spets pehmes lapikus plastpudelis roosakas vedelik. Hiljem putka aknast sisse vaadates selgub, et kogu putka tagumise seina riiulid on sääraseid erivärvilisi pudeleid täis, ilmselt on tegemist ettevõtte peamise müügiartikliga.

Noormees keerab ühel pudelil korgi maha ja ulatab selle prouale. "Klunn-klunn-klunn," joob proua isukalt. "Nu kak, lutshe?" küsib poiss. "Da, spasibo," ütleb proua ja annab talle pudeli tagasi.

Poiss laob pudelid kilekotti ja läheb oma teed.

Kitseke

Ühel ööl kepsles meie hoovile kitseke. Ta oli erakordselt kena loom, saledate jalgade ja helepruuni karvkattega. Ja selliste suurte tarkade silmadega, nagu ta saaks aru, kui sa temaga räägid. Kuna oli väga kehv ilm, tegime me laudaukse lahti ja kitseke läks sinna sisse.

Ta jäi vist sinna lauta päris tükiks ajaks elama, igatahes me viisime talle sinna süüa. Ükspäev oli meie õuel aga jube kahtlane meesterahvas mootorrattaga, kes seal midagi märatses, laudaseina motikaga suure augu sõitis ja loomadele halba tahtis. Kui närvi läinud kitseke meie uksest mööda jooksis, ütlesin ma talle, et õu, kitseke, tule igaks juhuks tuppa. Tuligi.

Aga mitte esikusse, nagu ma mõelnud olin, vaid ikka kohe majja sisse ja istus vanaema tuppa diivani peale maha. Kuna ta oli läbimärg, läksin teisest toast rätikut tooma, millega loom ära kuivatada. Kui ma tagasi jõudsin, oli ta oma märja naha maha võtnud ja kuivama pannud ja istus karvaste sokkide väel jalgu kõlgutades diivani peal. Nüüd oli ta ikka oluliselt rohkem inimese kui kitse moodi – selline umbes 13-aastane tüdruk. Aga tal olid endiselt need suured ilusad silmad ja selline kitsele omane siredus.

Andsin talle rätiku, ta asus ennast sellega kuivatama. Proovisin temaga erinevates keeltes vestelda. Kõige efektiivsemalt suhtlesime omavahel kehakeeles, aga selgus, et Kitseke mõistab ka natuke eesti ja veidi rohkem inglise keelt. Igatahes kui ma küsisin, kas võin talle midagi pakkuda, siis ta ütles sulaselges inglise keeles “tea, please” ja imiteeris lennuki vahekäigus liikuvat stjuuardessi, kes küsib inimestelt “coffee?”, “tea?”. Ma veel mõtlesin, et huvitav, kust kits selliseid asju teada võiks.

Kui me sööma istusime, kutsusin Kitsekese ka lauda. Liha talle ei pakkunud, aga panin kõvasti rohelist salatit ja ta sõi hea meelega.

Nii jäigi Kitseke meie juurde elama. Kuna ta oli uskumatult ilus ja heatujuline ja isegi oma vähese keelteoskuse juures väga vaimukas, siis ei tundunud kellelgi selle vastu midagi olevat. Ja ta oli muidu igati normaalne ka, või noh, nii normaalne, kui üks tüdrukuks muutunud kits või kitseks muutunud tüdruk, või mis ta nüüd oligi, olla saab.

Ainult vahel harva tegi Kitseke öösiti sellist imelikku kurisevat häält, umbes midagi prantsuse r-i ja gruusia ხ vahepealset. Aga see selleks.

Ühtlasi oli ta väga kiire õppija ja sai koguaeg uusi sõnu ja inimtegevusi selgeks. Kuna ta näitas kõige suuremat huvi üles inglise keeles vestlemise vastu, siis me panime ta ühe noore tüdruku juurde inglise keele tundi.

Ükspäev me olime kuskil, vist tema koolimajas, ja rääkisime kõva häälega Kitsekesest – midagi, mida ta oli öelnud ja teinud. Ja seltskonnas oli ka Kitsekese inglise keele õpetaja. Kuni mingi hetkeni arvas ta selgelt, et me räägime päris kitsest, sest me naersime ilmselt mingite tema looma moodi tegevuste üle. Kui ma küsisin, et oot, kas ta mitte sinu inglise keele tunnis ei käi, siis kõigepealt ta vastas, et “just, ma ju loomadele õpetangi inglise keelt!”. Aga siis selgus erinevate asjade kaudu, et käib ikka meie Kitseke tema rühmas, jah.

Selle peale vajus õpetaja näost natuke ära – ilmselt temagi oli täheldanud tütarlapse sarnasust kitsega ja see, et me teda kitseks kutsusime, ei aidanud sugugi kaasa.

Üks hetk ta küsis, et “kuulge, mis värk tal selle häälega on?” ja imiteeris sedasama Kitsekese öist kurinat. Ma olin Kitsekest kuulates õppinud seda kurinat üsna hästi järgi tegema ja nii me kurisesime tükk aega vastastikku, proovides seda täpselt õiget tooni tabada. Ühel hetkel, kui ma pikemalt kurisesin, läks õpetaja näost väga imelikuks ja ta huuled hakkasid lillaks tõmbuma. Siis ma sain aru, et olen vist õiget kohta tabanud. Ja kuigi see kõik tundus väga kahtlane, siis ma otsustasin pikemalt kuriseda ja vaadata, mis juhtub.

Õpetaja läks näost üha kummalisemaks ja lillamaks, ta silmad läksid pahupidi ja ta haaras kätega kramplikult mu käsivarrest. Aga ma tõesti tahtsin näha, mis edasi saab, nii et jätkasin kurisemist. Selle peale hakkas õpetajal keel suust välja tulema – alguses natuke, aga siis üha pikemalt. Nii pikalt, et inimese keel see küll enam olla ei saanud – rohkem selline lehma oma. Või kitse, kui järele mõelda.

Rohkem ma ei tea, mis sai, aga ärgates oli mul tükk aega väga imelik olla. Wtf, aju?

Äriklass

Minu rikkad ja kuulsad sõbrad ilmselt vahetpidamata ainult äriklassis lendavadki, aga mul õnnestus interkontinentaalsesse high-endi sattuda esimest korda ja mine tea, kas üldse veel kunagi õnnestub (sest kui ma Euroopa Liidu presidendiks saan, siis on mul ilmselt eralennuk).

Eesti õhu äriklassist jalutavad kõik aeg-ajalt läbi, selle erinevus kardinataguste toolidega ei ole kuigi märkimisväärne, aga oi-kui-lõbusaks läheb SAS-i pika otsa ajal!

Toolid on nahast ja suured. Nii suured, et kui ma jalad välja sirutan, jääb jalgade ja eesoleva istme vahele veel umbes meeter ruumi. A noh, ma olen kämbu ka.

Tool käib peaaegu horisontaalis alla – 170 kraadi (jah, mitte 180). Ja nüüd kõige olulisem – tooli sees on massaaž! Vajutad nuppu ja seljatoes olevad rullikud muudkui mudivad sind.

Ja magamiseks tuuakse päris padi ja normaalne tekk, mitte see fliisist käkk, mis mul ökonoomses klassis alati kõik ihukarvad püsti ajab. Ja kõrvaklapid on suured ja korralikud. Ja tädi toob mingi meigikoti, kus on hambahari ja -pasta ja puhtad sokid ja igasugused välismaailma summutamise vahendid ja asjad enda kreemitamiseks. Äriklassi peldikus on ühekordsed razorid ja habemeajamiskreem ka.

Tegelikult on see 170 kraadi üllatavalt tüütu – magada saab küll ilusti pikali ja ruumi jääb veel ülegi. Samas tähendab see seda, et sa magades avastad iga natukese aja tagant, et sa oled jälle mööda kümnekraadist kallakut alla vajunud ja jalgadega vastu eesoleva tooli seljatuge. Lõpuks selgub, et mingi eelmine kallakuaste tekitab rohkem nakkuvust ja mõistlikum on selle juurde jääda.

See-eest paneb minu kõrval istuv rootsi onu mulle aeg-ajalt hoolitsevalt teki peale.

Aga põhiline on muidugi söök ja jook. Suht reisi alguses tuuakse menüü. Eelroaks on ette nähtud 2 erinevat salatit, pearoaks saab valida kala, lehma ja taimetoidu vahel ja magustoiduks käib tädi ringi käruga, mille peal on erinevad puuviljad, juustud, jäätised ja koogid. Muudkui näita näpuga ja sulle tõstetakse. Lisaks muidugi kõikvõimalikud kokteilid ja muud joogid vabal valikul. 

Härra ütles, et äriklassis peab šampust jooma. Aga siis ma tahtsin maitsta ka nende veine. Ja erinevaid kokteile. Ja siis oli tunne, et ehk peaks ühe õlle ka jooma. Ja noh, mis sa need 20 tundi reisil üksi ikka muud teed. Samas vermut (mis oli peaaegu kõigis kokteilides sees) maitses ikka täpselt sama halvasti, kui 10 kilomeetrit allpool.

Kuna äriklassis reisivad valdavalt koledad vanad mehed, tundusid nii nemad kui teenindavad daamid minu sealviibimise üle veidi hämmingus olevat. Samas lennu lõpus käisid stjuuardessid abitute nägudega mööda vahekäiku ringi, üritades härradele pähe määrida täpselt ühtemoodi (umbes minu 2 kuupalka maksvaid) musta värvi mantleid. Minu sinise koniauguga tagi tõi ta igatahes kohe otsejoones mulle.

Aa ja siis muidugi mõningate erinevate lendude vahel äriklassi lounge’id, kus saab veel õlut ja veini ja süüa! Eestis üsna mõttetu putka, San Franciscos ja Chicagos natuke asjalikumad, aga see-eest ei uskunud baarmen, et ma olen 21 (sest tihti ju reisivad üksi äriklassis sellised kaunid ja abitud alaealised olevused nagu mina). Täiesti teine teema on Kopenhagenis, kus on hiiglaslik lounge, korralik söögi- ja joogivalik, puhketoad ja väidetavalt ka duširuum.

Võtsin järgmist lennukišampust oodates igaks juhuks veel mõned õlled.