Kass

Ükskord oli mul kodus Kass. Tal oli hõbehall karv ja maailma kõige ilusamad sinised silmad.

Õnneks oskas Kass rääkida, nii et me saime ruttu väga headeks sõpradeks. Arutasime omavahel põhjalikult, milliseidi krõbinaid ta eelistab. Ta arvas, et kuna ta on tänaval elanud, siis tal on üsna savi, ta sööb hea meelega kõike.

Teine oluline teema oli, kas ta tahaks kuhugi nurka liivakasti või ta saab potil käimisega hakkama. Ta ütles, et talle sobib potil ka, aga tavalise prill-lauaga on natuke keeruline, sest tal kipuvad jalad potti libisema. Ma lubasin talle osta sinna peale ühe spets prill-laua, kus kassidel on mugav istuda.

Üks mure oli Kassil veel - tal oli nimelt tihti kõht lahti ja ta kartis, et see kõik ei näe väga esteetiline välja, sest ta ise vett tõmmata ei oska. Ma lubasin talle, et see on okei.