Sõda

Üksöö oli Pariisis sõda. Või võib-olla ei olnudki see päris sõda, oli rohkem selline reality-game. Igatahes olid kõikjal linna peal grupid, kes pidid võitlema oma elu eest ja hoidma erinevates kohtades linna peal ära plahvatusi.

Meie grupi ülesanne oli minna ühte pealmaal asuvasse metroojaama ja sisestada metrookaart piletilugejasse enne, kui kogu see jaam õhku lendab. Nagu klassikalistele põnevusfilmidele kohane, jõudsime umbes kaks sekundit enne ettenähtud aega.

Siis tuli rong ja rongis istus onu, kes tahtis kõigile meie grupi inimestele panna käe peale templid, mis kinnitavad, et me oleme edasi mängust - ja seega ka sõjast - väljas ja kõik on turvaline. Tempel pandi sinna, kuhu ööklubides ikka templid pannakse, ehk randme siseküljele.

Kui ma oma varruka üles tõmbasin, oli mu ranne täis suuri lõikehaavu, mõned värskemad, mõned juba armistunud. "Miks te end lõikate?" küsis templit panev mees prantsuse keeles ja vaatas mind väga kaastundliku näoga kogu ümberringi toimuva sõjamäsu kohta, kus inimesed pidevalt õhku lendasid ja see kedagi ei kottinud. Mõtlesin, et ilmselt on lihtsalt käsi kuidagi üldise rüseluse käigus viga saanud. Paljastasin teise randme - seal täpselt sama lugu.

"Ma tegelikult ka ei lõika ennast...," purssisin oma hädises prantsuse keeles. "Mul on kodus kass."