Malaga – Cordoba – Sevilla – Conil

Kajar tahtis sellest reisi osast ise kirjutada, kus tema vanemad meiega liitusid. Nii et Costa del Soli kandist ja Alhambrast saate kunagi hiljem lugeda, kui veab (arvestades, et praegu on vaja valimiste kohta Exceli tabeleid teha, siis võib-olla ei vea ka).

Igatahes ühel hetkel istusime me Almeriast bussi peale ja sõitsime üle mägede Malaga suunas. Hispaanias on küll suurepärane rongiühendus, aga paraku on rongipiletid jaburalt kallid, nii et meie reisivahendiks on saanud valdavalt buss. Üldiselt on bussikogemus Hispaanias olnud pigem meeldiv – konditsioneer ja mugavad istmed, sellel otsal on isegi meelelahutusekraanid ning onu jagab kõrvaklappe ja vett.

Sõber buss

Meist paar pinki eespool istuvad härrasmehed on enne bussi väljumist väheke sooja teinud ja räuskavad terve tee, rahunedes veidi ainult siis, kui bussijuht nad välja lubab visata. Minust üle vahekäigu istuv tütarlaps on ennast varustanud prügikastiga ja oksendab sinna pärast mägise tee igat kurvi. Aga neid juhtumeid on vist raske otseselt bussifirma süüks panna.

Kui internetist reisisoovitusi lugeda, jääb mulje, et Malaga on suhteliselt mõttetu linn. Minu arust on see Malaga suhtes ebaõiglane. Tõsi, Malaga vanalinn jääb teiste nähtud linnadega võrreldes vist veidi alla – muidugi on see ilus, nagu vanalinnad ikka, aga pigem liiga klanitud ja turistikas.

Aga mulle tundub, et selle linna sümpaatia ei peitugi niivõrd vaatamisväärsustes, kui just õhkkonnas. Siin näeb hoopis teistsugust Hispaaniat kui ida pool – seltskond on kirjum, fiiling on lõunamaisem ja õhkkond on igati chill. Enamus elust käib tänaval, nagu Hispaanias ikka. Ja kui mõnes tänavabaaris üks õlu võtta ja kuulata, kuidas tänavamuusikud (väga hästi, muuseas!) aafrika rütme jazziga kombineerivad, siis tuleb tunne, et vot selline võiks elu olla küll. Mäe otsas asuv kindlus ja Malagueta rand koos selle juurde kuuluva promenaadiga on ka täitsa külastamist väärt.

Cordoba. Väga tore linn, soovitame! UNESCO nimekirja kuuluv suur vanalinn, kus tänavad looklevad kõikvõimalikes suundades ja mõistlik on ära eksida ja siis ennast jälle kaardi pealt üles otsida. Samal ajal on see kõik suuruselt hoomatav.

Cordobas asuv mošee-katedraal läheb üsna kerge vaevaga Hispaanias nähtu top 3 nimekirja. Kuna ma ei viitsi Lonely Planetit lugeda nii palju kui Kajar, siis kiire kokkuvõte on, et aastal 700 midagi ehitasid ühed tüübid sinna mošee, aastal 1200 midagi ehitasid teised tüübid selle mošee sisse kiriku ja erinevad ajastud on sinna aja jooksul veel oma jälgi jätnud. See kõik on hiiglaslik ja hämmastav ja seal ringi vaadates näeb aja kulgemist sõna otseses mõttes oma silmaga.

Teel Sevillesse (eestlased ütlevad vist Sevilla?) kuulame bussis aariaid Sevilla habemeajajast, mispeale ma unustan mõistagi oma kõrvaklapid bussi. Vastupidiselt ootustele ei lüpsa Sevilla oma habemeajaja-kuulsust mitte kuidagi. Mitte ühtegi pronksist habemeajaja kuju või juuksurisalongi loosungiga “aja oma habet Sevillas!”. Ma päriselt lootsin. Selle asemel on hoopis suures koguses hobusesõnnikut, aga sellest veidi hiljem.

Päeva jagu ette broneerides on Sevillas isegi oktoobri keskpaigas täiesti lootusetu mõistliku hinnaga ööbimist leida, eriti nädalavahetusel. Nii juhtubki, et broneerime endale täitsa viisaka hotelli Sevillast seitse kilomeetrit vasakule, kiirtee äärde. Hotell lubab olla “well connected to Seville”. Kohale jõudes selgub, et ongi – kui sul on auto. Vastasel juhul on ainus võimalus linna pääseda taksoga, nii 15–20 eurot ots.

Nii et valdava osa Sevillas-käigust veedame me sümpaatses Bormujo nimelises asumis, kus on kinokompleks ja mõned toidupoed. Loo moraal? Kui vähegi saad, ära broneeri ööbimist linnast seitsme kilomeetri kaugusele kiirtee äärde.

See-eest leiame kiirtee äärest restorani Asador Bormujos, mis on vist ainus koht, kus me oleme siiani kaks korda järjest õhtust söönud. Aga see koht on ka seda väärt! Asador mahutab korraga 484 inimest, ja ettekandjate arvu ja töötempot arvestades tundub, et nad on suutelised kõik need inimesed ka korraga ära teenindama. Kusjuures söögid on suurepärased! Kui te peaksite kunagi mingil põhjusel Sevillast 7 kilomeetrit vasakule kiirtee äärde sattuma, siis soovitame!

Aga Sevillast. Peamine põhjus, miks Sevillasse minna tasub, on Alcazar – loss või palee, raske öelda. Taas üks kompleks, kus näeb ajaloo kulgu alates keskajast kuni tänapäevani. Lugematutes tubades on seinas ja põrandal päriselt aastal 1300-midagi sinna laotud mosaiigid, mida lubatakse isegi käega katsuda. Vist sellepärast, et neil on neid nii palju, et pole väga kahju, kui turistid mõne kahhelkivi ära näperdavad. Räägitakse, et Hispaania kuningapere ööbib endiselt siin, kui neil Sevillasse asja on.

Eakas kahhel

Eksinud turistid

Ja Alcazari ümber on suurepärased aiad! Palju purskkaeve ja ilupõõsaid ja hekist tehtud labürint, kus ekslevad turistid olid lõpuks juba päris abitu näoga ja hakkasid üksteiselt väljapääsuni teed küsima.

Räägitakse, et Sevillas peab flamencot vaatama minema. Kultuurihuviliste inimestena maksame 18 eurot nägu ja vaatame selle eest tund aega, kuidas üks daam ja härra kontsi klõbistavad. Valdavalt tekib selle vaatemängu tulemusel kaks mõtet: 1) flamenco on absoluutselt kõike, mida eesti rahvatants ei ole – meil püütakse nahkpastelde sahinal võimalikult tasa tatsuda, et jumala eest kedagi mitte häirida ja 2) kas see kõik ikka peab nii traagiline olema?

Sevillas on veel päris palju ilusaid maju ja parke, aga see kõik on jalgsi liikudes liiga suur ja hoomamatu ja sellepärast ei jäta kuidagi nii elevat üldmuljet, kui võiks. Pigem jääb sealt meelde asjaolu, et tänavatel on arvukalt kaarikuid vedavaid nukra näoga linnahobuseid, kes on tänavale teinud ohtralt hobuseasju. 34-kraadises soojuses haiseb see suursugune linn nagu hobusetall.

Aga mõneks ajaks on suurtest linnadest kõrini. Nii me olemegi viimased neli päeva veetnud Conil de la Frontera nimelises mereäärses külas. Siin on väga ilus – kõik majad on valged ja lai puhta peene liivaga rannariba ulatub mõlemas suunas nii kaugele, kui silm seletab. Samas annavad soe tuul ja hiiglaslikud ookeanilained sellele linnale hoopis teistsuguse jume kui Vahemere-äärsetel paikadel. Õnneks pole siin suurt midagi teha peale kulgemise, nii et seda teemegi.

Nüüd on Hispaaniat juba nähtud ka. Ohkega pakime lühikesed püksid ja veinipudeli kotipõhja ja liigume edasi Maroko suunas. Hammamm, here i kamm!

PS. Kajar käskis mul tõe huvides lisada, et ta sai oma postituse tegelikult juba valmis. Aga et oma häid lugejaid mitte liigselt kurnata, avaldame selle mõne aja pärast.

Andorra – San Sebastian – Bilbao – Logroño

Võtsime auto ja sõitsime Hispaania kirdeosas viis päeva ringi. Mäed ja nende vahel kulgevad teed on väga ägedad, hingematvaid vaateid jagub igal teekäänul. Samas oskavad hispaanlased kiirteede eest täitsa korralikult raha küsida, nii et autoreis ei tule kokkuvõttes üldse liiga odav.

Opel Astra, baby!

Andorra on seest suurem, kui kaardi pealt tundub, aga arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest ei midagi erutavat. Riigi parim omadus on maksuvaba poliitika – alkohol, tubakas, parfüümid ja muu taoline on kõik tax-free hinnaga. Alkopoed on sama suured nagu Tallinna sadamas ja kui tundub, et single malt viski enam odavamaks minna ei saa, siis kõrvalpoes selgub, et saab küll. 

Kahjuks ei õnnestunud mul neis tingimustes Kajarile selgeks teha, et backpacking ei käi nii, et ostame seljakoti head kraami täis ja kanname seda siis kuu aega endaga kaasas. Nii et nüüd Kajar natuke koliseb kõndides, aga mis teha.

Ühtlasi on Andorras ebapropotsionaalselt suur kogus apteeke. Pealtnäha müüvad kõik ühtesid ja samu kreeme ja köharohtu. Kiire internetiotsing annab aga mõista, et lisaks maksudele ei osata Andorras ka retsepte küsida. Ja Ibuprofeni ostes selgub, et ravimid on samuti mudaodavad. Nii et poodi minna tasub küll.

San Sebastian. Internet lubab, et tegemist on fantastilise linnaga, millesse on võimatu mitte armuda. Meie sealoleku jooksul sajab kaks päeva järjest ladinal vihma ja nähtavus on umbes kümme meetrit. Nii on täitsa lihtne avastada, et pole siin linnas suurt vaadata midagi. Õhtupoole, kui vihm järgi jääb ja silm seletama hakkab, selgub, et rand on tõepoolest täitsa ilus ja vanalinnas on palju toredad baare ja neis ka täitsa toredaid inimesi. Tundub, et pidutseda siin linnas osatakse. Sellegipoolest jääb armumiseni veel päris mitu sammu minna.

Bilbao. Vot see on linn! Nagu Mirjam ütles – julge ja ilus. Meie esimene tutvus Bilbaoga algab Guggenheimi muuseumiga, millest on raske mööda vaadata. Kogu muuseumi ümber olev promenaad ja sild kinnitab üht: selle linna planeerijatel on vurtsu.

Guggenheim

Udu on tegelikult skulptuur, selgus hiljem

Jalutuskäik ülejäänud linnas viib ka oluliselt klassikalisemate majadeni, kusjuures siin on kõike – sambaid ja rõdusid, kõrgeid ridamaju ja modernseid kuubikuid. Erinevatel tänavanurkadel on tunne, nagu oleks Viinis, Peterburis, Dublinis, Berliinis ja kuskil veel. Uus ja vana, massiivne ja filigraanne sulanduvad mängleva kergusega. Soovitame!

Ühtlasi satume üritusele, kus baskid katalaanide auks veidi protestivad. Kõik möödub rahulikult, umbes tuhande inimese kohta on tänaval neli politseiautot.

Logroño. Linn, mis on sama nunnu nagu tema nimigi, sümpaatne ja kompaktne. Baariskeene on küll oluliselt vaiksem kui näiteks San Sebastianis, aga see-eest on Rioja piirkonna veinibaare raske ületada – klaas imehead veini maksab 1 kuni 2 eurot, lõunapakkumise juurde antakse pudel kahepeale tasuta.

Baariskäimisest ka veits. See Hispaania tapaste-värk võtab natuke harjutamist. Lähed baari ja leti peal on rida erinevaid saiu arusaamatu mögaga. Muudkui tõstad endale taldrikule ja pärast maksad, nii paar eurot sai. Kui kõht on tühi, siis on esimene instinkt endale suurem hunnik saiu ahnitseda ja nii juhtub üsna lihtsalt, et sa maksad 20 eurot ja pärast on kaks päeva tunne, et tahaks ainult suppi süüa.

Halvema päeva tapas

Tegelikult saab enamasti tellida ka sooje suupisteid, mis ei ole ainult saiast tehtud, ja kuigi tahvlile kritseldatud hispaaniakeelne menüü tähendab tihtipeale julgeid katsumusi (seakõrv leivapuruga?), on tulemus enamasti seda väärt. Ja üldse peaks see käima nii, et lähed ühte baari, võtad ühe joogi ja tapa või paar, chillid natuke. Siis lähed teise ja teed sama. Kokkuvõttes saab kõht täis ja meel heaks.

No igatahes Logroños on iga baar endale välja mõelnud oma tapase-spetsialiteedi,  näiteks üks baar pakub ainult grillitud seeni. Kusjuures see hitivärk on neil tõesti täitsa hästi käpas, sest isegi ühe baari pakutud kausitäis kartuleid majoneesiga sai otsa.

Ühtlasi on Logroño hea baas, kust käia ümberkaudsetes Rioja veinimõisates tuuril. Organiseeritud tuurid on kõik jube kallid, nii et korraldame endale ise ekskursiooni. Selleks piisab, kui suruda autorooli füüsiliselt nõrgem inimene, kes vähem veini juua jaksab, ja sõita paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Laguardia mägikülla.

Juba kindluse ja kitsastest kivitänavatest vanalinnaga küla ja imeilusad vaated orgudes asuvatele viinamarjaistandustele on külastamist väärt. Vanasti tegid Laguardias veini kõik majapidamised, nüüd ainult mõned. Peaaegu iga maja all on sügav veinikelder, paljudesse neist saab ka sisse.

Külastame viie euro eest üht majapidamist ja vaatame käsikaameraga filmitud videot, kus onud säärikutega viinamarjade sees tallavad ja neid sõnnikuhargiga edasi-tagasi loobivad. Mõneks ajaks veiniisu oluliselt väheneb. Õnneks viib lahke peretütar lõpuks keldrisse ja pakub veini.

Teine tuur on oluliselt korporatiivsem – Marques de Riscal on vein, mida Eestiski poest osta saab. Nende peakorter asub Elciegos (kusjuures maja arhitekt on Frank Gehry, kes on teinud ka Bilbao Guggenheimi). Oleme ka varem suurtesse veinitehastesse sattunud, aga siinne ekskursioon on oluliselt vähem steriilne kui need. Turistid viiakse kättpidi kogu protsessi juurde ja näedki täitsa lähedalt, kuidas viinamari pudelisse saab. Tuuri alguses ainult hoiatatakse, et lahtise veinivaadi lähedal aevastada ei tohi.

Siit tuleb vein

Nüüd viisime auto Barcelonasse tagasi ja jätkame Valencia suunal.

Barcelona – Sitges

Pärast kõike juhtunut otsustasime, et keha ja pea vajavad väheke tuulutamist. Niisiis ostsime üheotsapileti Barcelonasse ja vaatame siit edasi. Kuna te kõik küsite, kuidas meil läheb, siis vist on jälle õige aeg blogida. Mine tea, äkki on kuidagi teraapiline ka.

Sitges. Esimesed neli ööd veetsime sümpaatses mereäärses väikelinnas nimega Sitges, Barcelonast umbes poole tunni tee kaugusel rongi või bussiga. Sitges on koht, kuhu vanainimesed tulevad pensionipõlve veetma, noored pered oma imikutega jalutama, homod geibaaridesse pidutsema ja kõik maailma koeraomanikud on reisile oma koerad kaasa võtnud. Ühesõnaga kõige- ja kõigisõbralik linn. Soovitame.


Sõber koer

Terve Sitges on üks suur rand, nii et isegi kõige rahvarohkemal päeval mingi privaatsema jupi ikka leiab. Liiv on peenike ja pehme, vesi on soe ja rahvast eriti palju ei ole. Üldse tundub septembri lõpp selle piirkonna külastamiseks suht ideaalne aeg – suuremad turistide hordid on lahkunud, samas kõik teenused endiselt toimivad. Terve linn on täis restorane ja baare ja neisse kõigisse jagub siiski inimesi.


Kutsud



Palju randa

Ühtlasi on Sitges väga chill. Ärkame hommikul üles, joome oma hotelli all asuvas kohvikus ühe kohvi ja sööme sinna juurde croissanti. Mõned näod hakkavad juba tuttavaks saama, näiteks meiega samal ajal hommikust sööv siniste traksidega valge karvane koer. Jalutame, käime rannas, sööme. Õhtul väike tapas või õlu ja vein või drag-show.

Vahepeal võtsime ühe päeva natuke vähem chilli ja käisime Barcelonas. Kuna 1. oktoobril on Kataloonia iseseisvusreferendum, oli terve linn täis lippudesse mähkunud inimesi ja rõdudelt rippuvaid iseseisvust toetavaid silte. Ühtlasi on päris mugav viis meelsuse avaldamiseks see, kui sa tuled kell kümme õhtul rõdule, võtad kaasa poti või panni ja mõne muu köögitarbe ja peksad neid siis 15 minutit üksteise vastu. Vähemalt katalaanid arvavad nii.





Ja oma lemmikrestos käisime ka. Con Gracia on restoran, millel võiks olla vähemalt üks Michelini tärn, aga õnneks ei ole. Nii saab seal 65 euro eest maailma parima üllatusmenüü ja 30 eest iga käigu juurde pool klaasi veini, spetsilt selle roa jaoks valitud. Käisime seal kolm aastat tagasi ja läksime nüüd uuesti väikese hingevärinaga, et äkki ei ole seekord nii hea. Oli küll.



Con Gracia

Aga üldiselt on chill hea, sest ööd on kuidas kunagi – mõni rahulikum, mõni vähem. Aeg-ajalt istume koos või eraldi tunde üleval, teinekord tuleb 8 või 10 tundi und järjest. Kunagi ei tea. Aga vähemalt hakkasin ma jälle und nägema. Need 2,5 nädalat täiesti pimedaid öid olid päris hirmutavad.

Ja päevad? Muidugi tuleb meelde. Mõlemad ja koguaeg. Aga iga päev ajab järjest vähem nutma. Selles mõttes on reis vist täitsa hea, et bussis või rongis või rannas vedeledes on aega oma mõtteid korrastada, aga samas on koguaeg midagi teha nii, et nende mõtetega ei pea liiga kauaks omaette jääma.

Aga nüüd võtame auto ja sõidame Andorra (taxfree!) ja Rioja (veinid!) suunas.
-->