Xingping

Kuna ma tuka vahelt enam välja ei näinud, otsustasin Yangshuos juuksurisse minna. Peaaegu kõik juuksurid on siin mehed ja eranditult kõik neist näevad väga popid välja - värvitud juuksed, viltused tukad ja kogu muu varustus, mis teeks au kõigile lääne hipsteritele.

Muidugi ei suutnud ma popile pikkade küüntega poisile (mitte lihtsalt pikkade, vaid väga pikkade - Hiina metroseksuaali kohustuslik varustus) selgeks teha, mida ma täpselt soovin, nii et lõpuks vaatasime koos erinevaid pilte ja ma lasin asjadel omasoodu kulgeda.

Lõpetasin Hiina ägedatele noortele omase viltuse tukaga. Iseenesest ei midagi liiga hullu - mitte eriti tähelepanelikul vaatamisel näeb lihtsalt välja, nagu ma oleks ise endal juukseid üritanud lõigata.

Küll aga maksis see lõbu kokku 200 hüääni (23 euri), mis on Eestis vist juuksuri jaoks suht normaalne hind, aga siin tuli mulle veidi ootamatult. Nii et mina ja mu popp tukk veetsime veel mõnikümmend minutit salongis aega ja ootasime, et Marko tuleks ja mind võlavanglast päästaks.

Minu uue soenguga täiesti mitteseotult tuli meil tunne, et tahaks näha veel rohkem loodust ja veel vähem inimesi kui turistilinnas Yangshuos. Nii sõitsimegi sealt 20 kilomeetrit mitte kuhugi poole, ehk Xingpingi.

Järgmised päris mitu päeva möödusid looduse rüpes - hommikusöök, väike rattasõit või jalutuskäik (rohkem küll tõsine ronimine) mägedes, paadisõit jõel ja hingematvalt kaunite mäevaadete taha loojuvat päikest vaadates väike uinak katuseterrassi diivanil - vaikelu selle parimas tähenduses.

Hiina külad on väga toredad. Inimesed tegelevad täiesti ebaefektiivsete meetoditega väikepõllumajanduse ja ehitusega (näiteks panevad oma vanaema kandma kaelakooguga kahes korvis apelsine või süles telliseid). Need, kes parajasti ei kõpla või asju ühest kohast teise ei tassi, istuvad oma majade ees ja mängivad kaarte ja lapsed, kanad, koerad ja kõik muud võimalikud pudulojused hullavad üheskoos tänavatel.

Kõike seda saadab kohati hingemattev hais, sest igasugu orgaaniline praht visatakse kas oma maja ette tee peale või (heal juhul) põldude äärde reservuaaridesse, kus see saab üheks siin-seal põllu ääres seisvatest avalikest peldikutest pärit toodanguga. Mitteorgaanilise prahi viskavad hooletumad inimesed tänavale, hoolikamad viivad selle ilusti metsa alla või külast läbi voolavasse jõkke.

Prahi vahelt paistev maastik on see-eest ilus, väga ilus.

Aga kuna meil sai sularaha otsa (mis pangaautomaat? mis kaardimakse?), sai agraaridüll selleks korraks läbi.

Yangshuo

Ühel hetkel saab miljonilinnadest kõrini ja tahaks minna kuhugi, kus on vaiksem ja vähem rahvast. Hiinas on see üsna keeruline, sest keskmises külas elab umbes Eesti jagu inimesi.

Yangshuos on natuke vähem, nii kolme Tallinna jagu. Sestap ongi see vaikne ja rahulik kuurortlinn, kuhu tulevad puhkama kõik Hiina siseturistid.

Arvestades, et keskmisel hiinlasel on täna raha rohkem kui keskmisel Eesti backpackeril, on Yangshuo üsna turistikas, elatudes hotellide ja restoranide pidamisest, jalgrataste rendist ja igast rämpsu müümisest turistidele. Ja lääne inimesi kohtab tänavapildis harva.

Aga vahet pole, sest siin on ikka väga-väga ilus. Siinsed kuplikujulised moreenkaljud on kuulsad - neid leiab nii 20-hüäänise tagantküljelt kui väidetavalt ka Star Wars kolme ja Doomi taustamaastikelt. Sinna juurde veel jõgi ja Hiina kohta üllatavalt palju loodust.

Ja kui linnast rattaga mõned kilomeetrid välja sõita, ongi päris maa ja päris elus Hiina farmerid, kes oma kätega riiki üles ehitavad.

Aga meie käisime hoopis mäe sees, kus sul kästakse kiiver pähe panna ja siis saab koobastes kolada ja pärast mudajärves sõda mängida ja kuumaveeallikas vedeleda. Aga see ei ole mingi turvaline läänelik meelelahutus, ei-ei! Kiiver oli täitsa kasulik, sest kohati olid koopad nii madalad, et pea äralöömine oli vältimatu. See-eest olid täitsa ausad koopad, ikka pimedad ja märjad nagu peab.

Ja kuigi me leiame seda muda endiselt kõikvõimalikest soovimatutest kohtadest, pidi nahale jube hea olema.

Hiina söök: update

Vahepeal on ühtlasi selgunud, et algselt turvalise valikuna tundunud kana ei pruugi seda olla mitte. Nimelt tähendab osades toidukohtades "kana tükid toidu sees" seda, et sa hakkad kana ühest otsast hakkima ja siis teises lõpetad, ja kõik selle, mis sinna vahele jäi, paned toidu sisse. Nii et tihtipeale on söögi sees ainult suuremad ja väiksemad kondid.

Üldse käituvad nad väga loovalt asjadega, mida saab omavahel kombineerida. Magusa saiakese seest leidsin ma tüki täiesti musta värvi soolast muna. Ja pärast pikka mõtlemist selgus, et pulgajäätise täidiseks olid mõistagi... õige, oad!

Aga noh, selleks me siia ju tulimegi.

Guangzhou

Pekingis saime enam-vähem kõik olulise ära vaadanud (välja arvatud härra Mao isiklikult, sest tema laipa sisaldav mausoleum oli meile arusaamatutel põhjustel ajutiselt suletud. Millest on muidugi kahju, sest laip laibaks, aga - nagu Marko tõdes - nutvaid vabrikutöölisi oleks näha tahtnud küll).

Igatahes viis lennuk meid kolme ja poole tunniga Guangzhousse, soojemate ilmade ja kuulsa Kantoni köögi suunas. Ilmaga läks enam-vähem - kui üks vihmane päev välja arvata, oli üldiselt ikka selline üle-kahekümnekraadine Eesti suvi. Isegi mu seelik nägi päikest (ja mingeid erinevaid hiina kastmeid).

Kantoni köögist ei saanud suuremat sotti - ilmselt ei ole meie tahumatud maitsemeeled harjunud niivõrd peeneid nüansse tunnetama, aga tundus suht sama riis plögaga, mis Pekingiski. Äkki maitset oli veidi rohkem tõesti.

Toiduelamusi kõrvale jättes on Guangzhou ilma suurema hulga vaatamisväärsusteta ja räigelt ülerahvastatud metrooga neljateist-miljoni-linn. Vaatasime mingi iidse hiina kuninga hauakambrit, jalutasime pargis ja käisime täiesti hullumeelsel elektroonikaturul, kus kuuel korrusel müüdi umbes kõiki asju, mida ette võib kujutada, ja siis veel mõningaid, mida ei või.

X-boxi mänge ei õnnestunudki leida. Olgu siinkohal ära toodud turul toimunud dialoog, mis annab väga ilmekalt edasi hiinlaste arusaama maailmast:

- Karin (lähenedes xboxe müüva leti taga seisvale noormehele): vabandust, kas teil xboxi mänge ka on?
- Noormees: Xboxi mänge otsite?
- Jah
- Jas originaale või koopiaid?
- Koopiaid
- Neid meil ei ole.
- Aga originaale?
- Neid ka ei ole.

Põhiliselt ööbisime Poolast pärit couchsurfer Lukasze juures, kes viis meid teiste välismaalaste peole (Hiinas elades tuleb kokku hoida, muidu ei ole võimalik peast terveks jääda, kinnitasid nad kõik) ja kohutava muusikaga öökluppi, kus joogid maksid 40-80 hüääni (5-10 euri) tükk. Aga maksujõulist klientuuri tundus Guangzhous jaguvat.

Blogipost saabub teieni öörongist maalilise Guilini suunas. Kuna magamiskohad olid täis, veedame öö koos paljude toredate, ent lihtsate hiina inimestega kõige odavama klassi istumisvagunis, mis tähendab seda, et uskumatult ebamugava nurga all disainitud istmed ei käi isegi alla ja meie kõrvalpingis istuv onu luristab vahetpidamata nina ja köhib nii, et ta tõenäoliselt homset päeva ei näe.

Reuma ja tuberkuloos, siit me tuleme!

Hiina müür

Kuigi Hiina müüri vastupididelt hiinlaste aastasadu räägitud valele kosmosest ei näe, on tegemist siiski muljetavaldava teosega. Kõndida saab seal nii kaua, kuni enam ei jaksa, ja siis natuke veel.

Mägisel maastikul üles-alla looklevast mitme meetri laiusest müürist kohati 45 kraadise nurga all üles ronides tekib küsimus, kuidas need tüübid seda 2000 aastat tagasi küll sellistes tingimustes ehitasid. Või isegi 200 aastat tagasi ei saanud see protsess kuigi mugav olla.

Jutte on erinevaid, osad räägivad, et müür edenes ühe ehitaja kohta sentimeeter päevas. Teised, et ehitusmaterjalina kasutati orjade konte. Tänaseks lubatakse turiste küll valdavalt renoveeritud osadega tutvuma, aga vahet ei ole - võimas on see vaatepilt sellegipoolest.

Peking

Tundmatud väiksed linnud

Nom nom nom

Mis me siis pekingis nelja päeva jooksul näinud oleme? Arvestades, et ilm on suht külm olnud, siis eriti palju väljas ringi käia ei ole tahtnudki.

Lisaks on linn nii suur (16 miljonit inimest ja umbes sada kilomeetrit ühest otsast teise), et erinevate vaatamisväärsuste vahel ringi liikumine võtab veits rohkem aega kui Tartus ülikooli peahoone juurest raekoja platsi minek. ´

Loomaaias nägime päris elus pandasid, jee!

Nad ei ole tegelikult üldse nii ilusad must-valged, nagu populaarne kultuur neid kujutab - endal tagumik puhta kollane. Aga sellegipoolest on nad täitsa toredad.

 Kiire kokkuvõte:

 - hiina söök. Maitseb nagu hiina söök. Kleepuv riis, mida tuleb süüa absoluutselt kõige, ka nuudlite, juurde. Ja erinevad lihad-kastmed, mõned rohkem, mõned vähem maitsekad. Põhiline maitsekombinatsioon on midagi köömnete ja aniisiga. Meie rõõmuks kasutatakse ka ohtralt koriandrit, kellega saime headeks sõpradeks juba Gruusia ja India päevil.

 - tänavatoit. Iga nurga peal podisevad mingid veekausid või särisevad grillid, mille juurest saab valida erinevaid vardasse aetud produkte, mis sulle kohe ära keedetakse-praetakse. Soovitav siiski koos hiina sõpradega, et aru saada, millise looma rupskeid sa parajasti näost sisse ajad.

 Senini oleme vähemalt teadaolevalt söönud kana südant, lamba neeru (Marko pärast Süüria kurvavõitu lambakogemust siiski mitte) ja ühte väikest lindu, kelle nime me ei tea. Umbes tibupoja suurune tüüp aetakse kogu kupatusega - nokk ja varbad kaasa arvatud - vardasse ja grillitakse ära. Süüakse kogu täiega, sest luud on üsna pehmed. Siinkohal pidin mina alla vanduma, Marko pani linnu vapralt nahka. Ussikeste ja prussakate valik on meil lähiajal samuti plaanis. Seedimine on kõigele vaatamata täiesti korras, täname küsimast.

 - transport. Väga efektiivne metroo maksab 2 kohalikku hüääni, on kiire ja viib kõikjale, kuhu vaja. Vahemaid arvestades on takso ka väga mõistliku hinnaga.

 - hiinlased. Kõik, keda me siiani kohanud oleme, tunduvad väga toredad ja sõbralikud. Aga valdavalt ainult tunduvad, sest inglise keelt oskab keskmine hiinlane umbes sama palju kui meie hiina keelt (helloo! I love you! Hihihi).

 Üldiselt huvituvad kohalikud meist võrreldes näiteks Indiaga üsna vähe. Paar korda on tahetud pilti teha. Näiteks loomaaias torkas üks paar oma lapse mulle sülle ja tegi siis perepildi meist oma titega. Me jäime vist suht totrate nägudega, sest me ei saanud eriti hästi aru, mis toimub.

 Marko on veits popim, minu kohta ei saa inimesed reeglina arugi, et ma hiinlane ei ole. Eriti näiteks selja tagant või hommikuti.

 - muutuvad ajad. Kolm aastat tagasi välja antud Lonely Planet on tänaseks lootusetult vananenud, seda valdavalt hindade osas. Hiina on tänaseks elukalliduselt enam-vähem Eesti tasemel. Ja kui arvestada igal pool avatud kaubanduskeskusi nang tasulist arstiabi ja kõrgharidust, tekib küsimus, kus on see kommunism, mida me siia vaatama tulime.

 Homme stardime mõned tuhanded kilomeetrid lõuna poole. Ehk seal on kõik teisiti.

Hiina

Estravel tegi kunagi ammu sooduka, millest ei saanud keelduda, ja nii me leidsime endid Uibsiga täna hommikul ärgates Pekingi lennujaamast.

 Reis algas ootuspäraselt - selgus, et Marko põhiline telefoninumber ei roami, mul jäi pangakaart koju ja Riia bussijaamas läks katki buss, mis pidanuks mind lennujaama viima. Lõpuks õnnestus meil tänu taksole, krediitkaardile ja alternatiivsele telefoninumbrile siiski lennukile jõuda ja mõned tunnid currywursti ja õlle seltsis suvises Berliinis veeta.

Estraveli poolt taevani kiidetud Hainan Airlines ei ole eriti mainimist väärt, mitte eriti töötav meelelahutusekraan ja väga kitsi käega kallatud joogid tingisid selle, et me enamuse üheksast ja poolest tunnist hoopis magasime. 

Esimesed emotsioonid Pekingist on Eesti ilm (õhtupoole pööras +4-kraadine vihmasadu lörtsiks) ja Eesti hinnad (õlu baaris 25-30 eeku, poes 10-15 eeku). Ja see, et hiina keel on... noh, ütleme, nagu hiina keel. 

Käisime hiina restoranis söömas (neid on siin päris mitu) ja põhiline viis toitu tellida on pildile osutades. Kui muidugi on pilte, millele osutada. Teine variant on muidugi otsida aifõuni sõnaraamatust välja kruksadillid, mis vastavad sõnale "kana" ja neid siis teenindajale esitleda. Kõige elementaarsemad väljendid üritame ära ka õppida. Kaks tükki on juba meelde jäänud!