Vahepeal on juhtunud mõned naljakad ja mõned eriti naljakad asjad.
Nimelt liikusime Jaipurist Agrasse, kus asub kes-teab-mitmes maailmaime Taj Mahal. Üldiselt ongi enamus Agrat selle peale üles ehitatud. Näiteks on kõigil Taji läheduses asuvatel hotellidel (näiteks meie omal) katuserestoranid. Ükski resto ei reklaami oma toitu – kõik kinnitavad, et just neil on parim vaade Taj Mahalile. Ja vaated on tõesti päris ägedad. Toit on seejuures täiesti teisejärguline ehk enamasti päris halb. Aga keda huvitab – võib ju ka sulajura vitsutada, kui sellele maailmaimet peale hammustada.
Imele lähemale pääsemise eest küsitakse kohalikelt 10 ja välismaalastelt 750 ruupiat, mis on vist suurim hinnadiskrimineerimine, mida ma siiani näinud olen (kuigi enamus kohti küsivad välismaalastelt tunduvalt rohkem raha kui kohalikelt turistidelt). Kuna meil ka parima püüdluse juures hindusid teeselda ei õnnestu, maksime oma rupsid ära ja saime kogu üritust ka käega katsuda.
Tempel näeb välja täpselt nagu pildi peal ja on tegelikult täitsa muljetavaldav, eriti kui valge marmor päikesepaistes silmipimestavalt kiiskab. Sees midagi erilist ei paistnud, sest seal on päris pime, aga aimata võis, et marmorisse tahutud poolvääriskividest lilled on tegelikult väga ilusad.
Tegime Taj Mahalist pilti ka. Kohalikud tegid ka natuke, aga valdavalt otsustasid, et pilti tuleks teha meist või koos meiega. Näiteks kui me korraks jalga puhkama istusime, tulid meie kõrvale järjest istuma erinevad meesterahvad, keda sõbrad seal pildistasid. Aga seda siis nii, et ikka ka meie pildile jääksime.
Aremad pildistavad üldiselt kaugemalt, mobiiltelefoniga. Julgemad tulevad küsivad otse, kas tohiks meiega koos pilti teha. Ja kui siis see laviin vallandub, siis ei saa me Birgitiga (aga ka Marko) tükk aega rahu, sest inimesi, kes meiega pildi peale jääda tahavad, tuleb järjest juurde ja juurde, kuni me lõpuks ürituse katkestame ja nende juurest lahkuda otsustame. Peamiselt mehed, aga ka naised, lapsed... kesiganes. Ma ei ole end kunagi rohkem rokkstaarina tundnud.
Agra kindlusesse hakkasime ka minema, aga siis otsustasime, et me oleme kindlusi elus juba näinud ja istusime selle asemel hoopis muru peale maha ja jõime õlut. Sest mine tea, millal seda jälle teha saab.
Väga ilus pilt, eriti supervirila näoga Uibs, teda piidlev piiga (Uibs, mõtle, ta vanemad panevad veerand milli peoks välja kui ta sulle mehele saavad!) ja familiaarne noorsand vasakul. I smell a sit-com!
ReplyDelete