Helsinki-Delhi-Goa

Pärast 24-tunnist reisimist jõudsime edukalt Goasse Palolemi randa.

Probleemid ilmnesid sealt, kust neid oodatagi ei osanud. Kõige halvemat klassi näitas Finnair, kes lükkas Helsinki lendu pidevalt edasi, nii et kell 17.50 asemel väljus meie lennuk hoopis kell seitse. Mis pani meid tõsiselt muretsema selle üle, kas me oma Delhi lennu peale jõuame. Ja kui meie jõuame, kas siis asjad ka jõuavad.

Aga kui Soome tädid lubavad, siis nad ka teevad. Jõudsime! Nii meie kui asjad.

Delhi lennuk oli suhteliselt vana ja väsinud, lisaks hakkas ühel hetkel minul tunne, et ma suren kohe ära. Natuke hiljem selgus, et sama tunne on veel päris mitmel reisijal. Kui me oma muret stjuuardessile kurtsime, siis ta palus kaptenil salongi veidi hapnikku juurde panna, neil oli sellega vist midagi veidi mööda läinud.

Delhisse tuli meile vastu Marko klassivend Sven, kes juba pikemat aega Indias resideerub, jagas esmased näpunäited Indias eksisteerimise kohta ja eskortis meid kenasti kohalike lendude lennujaama, kust me probleemideta Goasse lendasime.

Goa lennujaamas lähenes meile üsna mitu pakkujat, kes kõik tahtsid meid Margaosse sõidutada. Me ignoreerisime neid kõiki ja ametliku takso (1000 ruupiat) asemel rääkisime me ära suvalise seal seisva bussi, kes ütles, et makske, palju tahate. Me maksime kolme peale 100 ruupiat ja saime peale veel 5 pudelit vett ka, toredad poisid olid.

Margao bussijaamast pidime järgmise bussiga edasi Palolemi sõitma, aga siis kötis meie pilke bussijaamas seisev tsirkus. 30 ruupia eest (7 krooni!) näkku näidati meile elevante, kaamleid, akrobaate, jõumehi, kloune, kääbuseid, mootorratastel trikke tegevaid mehi ja kogu see krempel. Suure kaltsudest ja kilest ehitatud tsirkusetelgi kallimad read olid kõik tühjad ja 30-ruupiased kohad ääreni täis. Kusjuures meie tundusime ainsad inimesed, kes arvasid, et etteastete lõpus, kus inimesed oma eluga riskivad (julgestusköied on nõrkadele!) oleks viisakas ka natuke plaksutada.

Kuna reis oli pikk ja tsirkus kestis tunde, siis me lõpuni ei jaksanudki, otsisime üles Palolemi sõitva bussi, maksime oma 25 ruupiat näkku ja ronisime peale.

LonelyPlanet väidab, et buss sõidab tund aega. Kuna me kõik vahepeal suigatasime, on raske öelda, mitu tundi see protsess tegelikult vältas, aga kindlasti oli see tunduvalt kauem kui tund.

Buss kihutas keset džunglit pimedatel tänavatel ja pidas suvalistel hetkedel kinni, et lasta keegi maha või võtta peale või mõni põõsa tagant ilmunud reisija. Kui kitsal tänaval mõnest autost mööda oli vaja sõita, ei olnud probleem kasutada ka vastassuunavööndit, tuli lihtsalt kõvasti signaali anda (see neljanoodiline signaaliks kasutatav viisijupp kummitab mind siiani aeg-ajalt unes). Meie õnneks istusime, päris paljud inimesed seisid terve tee vahekäigus, aga sealt oligi mugavam meid täiesti häbenematult jõllitada.

Palolemis lonkisime alustuseks läbi paar suhteliselt ebameeldivat rannabungalow'd ja seejärel leidsime oma hüti, mis asub mere ääres ja on väga sümpaatne. Dušist küll sooja vett ei tule, aga milleks see. Vähemalt on olemas läänelik WC ja sääsevõrguga voodi.

Praegu naudime täisverelist rannaelu - tänaseks oleme umbes 20 korda ujumas käinud, ikka nii, et ärgates teeme hommikuujumise ja öösel käime vahepeal ka pimedas ookeanis kuud vaatamas. Lisaks oleme käinud veidi kaljude otsas ronimas ja täna võtsime päikeseloojangu vastu kajakkidega kaljude vahel täiesti inimtühjal merel. Ja kui me parajasti ei maga või uju, siis me naudime india sööke. Kõik on uskumatult odav ja hea.

Sandaalid panime viimati jalga eile, sest muidu oli kivi peal ronida valus.

Life's good!

PS. Meil on vist kirbud.

Vaade meie bungalowst