Mumbai-Jaipur

Kui te juhtute Mumbaisse ja ei jaksa enam õhtuti ninast tahma nuusata ja üldse kogu see virrvarr hakkab närvidele käima, on hea mõte põigata vahepeal Matherani.

Selleks tuleb leida üles Neral Junction (Mumbaist rongiga ca 1,5h) ja osta sealt piletid Toy Trainile. Mängurong - nagu nimigi ütleb - on väike, naljakas ja sõidab 21 kilomeetrit 2 tundi. Mis on tegelikult täiesti vabandatav, arvestades, et ta selle käigus rühib mööda kuristiku äärt kõikudes ka kilomeetri ülespoole.

Matheran on mägikuurort, kus kunagi käisid puhkamas rikkad inglise härrad. Tänaseni on kogu küla täis nende lagunevaid villasid. Praegu näeb seal aga väga vähe välismaalasi ja pigem sõidavad Matherani puhkama rikkad India turistid.

Kuurortis on prügi mahaviskamine ja mahasülitamine keelatud (jah, selleks peab Indias eraldi tsooni tegema), samuti ei tohi seal kasutada ühtki mootorsõidukit - isegi autod ja bussid peavad jääma 1,5 km kaugusel asuvasse parklasse ja külla sisse sõidab ainult rong. Nii et tegemist on tõenäoliselt ühe puhtaima, vaikseima ja vähem vaeseima kohaga, kuhu Indias sattuda saab.


Kuna mootorsõidukeid ei ole, veetakse turiste ja kaupa hobusega ja inimkondimootoril töötava vankriga. Huvitaval kombel küll turiste pigem hobusega ja kaupa vinnavad seitse meest mäest üles puust vankris. Vahel lähevad sama teed vankrites üles ka kogukamad Ameerika turistid. See kõik on päris piinlik ja me kindlasti kirjutame neile mõned soovitused efektiivsemate jõurakenduste osas.

Muidu pakub aga küla kõikvõimalikest vaatenurkadest imekauneid mäevaateid. Aga meid see nii palju ei huvitanudki, me pildistasime rohkem džunglis elavaid ahve, kes on inimestega nii harjunud, et tulevad kohe päris-päris lähedale.

Erinevate mägede vahel on üsna suured vahemaad, nii et me võtsime paariks tunniks hobused ja sõitsime "Pa ra-pa-ra-pa-raadujemsja..." lauldes nendega mööda mägiteid ringi. Või noh, nii palju, kui laulmiseks hõlpu jäi, sest aeg-ajalt virutas naeru kõhistav onu hobusele vitsaga, mispeale meie tee jätkus mõnda aega vinges galopis.

Meil Markoga õnnestus pärast mõnda aega oma täkkudega ühine keel saavutada ja neile mõista anda, millal traavida ja millal mitte. Birgit, kellele see oli esimene kord hobuse otsas, keeldus sinna tagasi istumast, kui onu veel midagi sellist teeb ja nii jätkus tema teekond paristatud onu ja tema hobuse kõrval natuke rahulikumas toonis, aga samuti väga vapralt.

Igatahes on mõned lihased, mille olemasolu just kuigi tihti meelde ei tule ja mis on nüüdsest tuntud ka hobuselihaste nime all, takistanud meil viimased paar päeva tegemast kükke ja muid väledamaid kintse kaasavaid liigutusi.

Pärast veel 18 tundi rongis jõudsime Jaipuri ja tänase öö veedame varasematega võrreldes suisa luksuslikes tingimustes (soe dušš. üldse vesi toas. viisakas teenindus. üldse teenindus. normaalne temperatuur. puuduvad prussakad. wc-paber. voodilinad. igaühel oma voodi! wifi!!! - jah, kõik see ei kuulu reeglina talutava hinnaklassi hotellipaketti). Kui päris õudne Matherani tuba välja arvata (kus muuhulgas leidis aset intsident hiirega, millest ajalugu pigem vaikib, aga olgu öeldud, et see kaasas meid kõiki kolme voodi peal seismas ja mõnda meist ka mõnda kiljatust kuuldavale laskmas), siis on tegemist siiani ka kõige soodsama ööbimiskohaga.

Küll aga võite unustada, mis me Mumbai liikluse kohta ütlesime. Selle kohta, mis siin toimub, puudub meil igasugune seletus. Ka kohalikud inimesed ei saa üle tänava. Ning Gruusias ja mõnda aega ka teistes linnades karastunud meie seisime üksteisel käest kinni hoides keset suvalistes suundades vuhisevat autode, rikšade ja mootorrataste voolu (eriti just mootorrattad, need ründavad salakavalalt igast suunast!) ja lihtsalt karjusime.

Jaipuri inimesed tunduvad ka rohkem suhtlusaldis kui senini kohatud hindud. Niipea, kui me tänaval hetkeks seisatame, on meil ümber vähemalt 5-pealine inimkari, kes kõik uurivad, kes me oleme ja kust me tuleme. Täna näiteks katsus üks härra Marko juukseid ja rääkis, kui blondid ja pehmed need on ja et Marko võiks vabalt olla Harry Potteri noorem vend.

Üldse elame pigem rokkstaari elu. Tänaval ütlevad kõik tere ja Mumbais tulid noormehed minuga koos pilti tegema.

Lõpetuseks kaks piltmõistatust.

1) Mitu erinevat looma või nende nimetust leiad allolevalt pildilt?

2) Milliseid vähemustele mõeldud rongivaguneid suudaksid veel välja mõelda? Kuidas neid graafiliselt veelgi paremini esitada?

Tublimatele vastajatele Indiast kolisevad auhinnad.