Karin: Meeltesegaduses andsin ajutiselt kirjutamisõiguse ka Birgitile ja Markole. Nii et edaspidi võite igaks juhuks ka postitaja nime tähele panna, et surematuid kirjasõnu mitte valedele autoritele omistada.
Birgit: Mõtlesin, et lisan Karini kirjeldustele mõned enda tähelepanekud.
Esiteks on siin hästi palju kutsusid, kes elavad kohvikutes, rannas päevitustoolide all või inimeste valveta jäänud päevituslinadel. Me Markoga ikka natukene paitame neid ja Karin naerab meie üle. Ma kujutan ette, et ta naerab isegi rohkem, kui me mingi koerahaiguse saame ja kiilakaks jääme. Igatahes tahaksin mina suure osa kutsusid endaga koju kaasa viia.
Veel jäid mulle silma suured Briti vanatädid (nii 60+), kellele meeldib siinsamas rannatoolidel päevitada. Nimelt tunduvad nad eemalt toredad, aga ühel päeval nende kõrval lamades nägin, kuidas tädid kohalike pudi-padi müüjatega käitusid. Ma tunnistan, et ehete, rätikute jms müüjad on natukene ahistavad ja tüütud, aga meie oleme alati leidnud viisi, kuidas neile viisakalt ära öelda. Briti tädid aga käitusid nii rõvedalt ja üleolevalt, et mul oli piinlik nende kõrval valge inimene olla. Järgmise asjana küsisid tädid, kas ma olen venelane.
Rumalad tädid! Muidugi ei saanud nad aru, mis koht see Eesti on, aga sellest hoolimata olid nad minuga erakordselt numpsikud ja nüüd oleme suured sõbrad.
Väga huvitav kogemus oli veel siis, kui bussiga siia Palolemi sõites inimesed mu juukseid ja käsi salaja katsusid. Eile rannas seletas üks noor hennajoonistajast hindunaine, et nende jaoks on valged inimesed natukene nagu superstaarid ja kahetses, et tema on väga tume. Sama probleem pidi olema ka tema mehel ja tütrel, aga mingi ime läbi on tal valge nahaga poeg sündinud. Naine ise oli täiesti veendunud, et see on suurest piima joomisest raseduse ajal. Vot jälle üks põhjus, miks kooliskäimine siiski hea on.
Üldiselt me veedamegi oma päevad mererannas ja teineteisega tutvudes. Näiteks harjutan ma Markot enda kausist mitte sööma ja olen juba selgeks saanud, et talle ei maitse kala. Tuleb välja, et Karinile ei meeldi paljaste jalgadega väikeste mereloomade peale astuda. Iga päev õpime midagi.
Vot nii me siin elamegi.
Birx, tuleb tunnistada, et mina küll ei saanud aru, kas Briti tädid on rõvedad ja üleolevad või hoopis numpsikud. Mingist hetkest Sa ütlesid kõigi kohta "tädi" ja siis ma ei saanud enam aru.
ReplyDeleteAhjaa. Ma tean, et Sinu kausist ei tohi süüa. Ma tean, et Markole ei maitse kala. Paljaste jalgadega mereloomade peale astumine võib tõesti ebameeldiv olla, kuigi see detail on ka minu jaoks uus. Damn, et teie olete seal ja mina olen siin :(
Ilma korraliku hariduseta on elu palju parem. Ma näen seda dialoogi sünnitusmajas: "Kallis rahune maha. Ma sõin lihtsalt hästi palju šokolaadi, kui ma rase olin."
ReplyDeleteHehe, väha humoorikad tähelepanekud, aga tule siiski juustega tagasi:D. Kirjuta veel:)!
ReplyDeleteMariliis
Kutsuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuud
ReplyDeleteVastuseks Niru kusimusele: Briti tadid olid kurjad ja ulbed vaikeste armsate hingudega, aga numpsikud natukene suuremate, kuid mitte vahemarmsate ida-eurooplastega. Seega neile lihtsalt meeldisid valged inimesed rohkem, mis oligi omakorda nome.
ReplyDeleteVot maitea, mina üldse ei roniks sellisesse riiki reisile, kus elavad inimesed, keda ma põlastan. Aga nohh, tädide loogika ilmselgelt töötab muid radu pidi.
ReplyDeleteMuide, Anna, ma tegin täpselt sama häält, kui fotot nägin. Täpselt nii mitme u-ga ka =P