Sleeper-vagun näeb välja nagu platskaart ikka – suures vagunis on eraldi sektsioonid, ühel pool vahekäiku kolm lavatsit ülestikku ja teisel pool kaks. Kõik need kohad on täis magavaid hindusid. On tunne, nagu oleksid moosipurk vanaema sahvririiulil.
India üleüldist muljet arvestades on rong suhteliselt puhas ja reisikaaslased ei haise ka. Aga rõhk siis sõnadel india kohta. Ilma magamiskotita lavatsi peal eriti lamada ei tahaks ja pärast millegi puudutamist on vaja käsi pesta. Aeg-ajalt jookseb pingiridade vahel mõni üksik prussakas.
Vahekäiku mööda seerivad pidevalt müüjad, kes pakuvad teed (chai-chai-chai), kohvi (copi-copi! Indialased ei oska F-tähte öelda), karastusjooke, midagi süüa või kerjavad niisama. Üks väike räpane poiss ajab rongi põrandal natuke aega harjaga prügi ühest kohast teise ja küsib siis selle eest raha. Peatustes proovivad inimesed asju müüa ja kerjata ka perroonilt, läbi akna. Treenime oma võimet nii neid kõiki kui meid pidevalt jõllitavaid kaasreisijaid ignoreerida.
Konditsioneeri vagunis ei ole, selle asemel on lae all ventilaatorid, mille töötamisest eriti midagi kasu ei ole. Kõik aknad on lahti, aeg-ajalt tuleb neist hingematvat haisu.
Kui aknast välja vaadata, selgub ka haisu põhjus – kogu raudteeäär on põhimõtteliselt üks suur prügimägi. Kui me lõunasöögi lõpetame ja küsime teenindajalt, mida teha hõbepaberist karpide ja toidujäänustega, siis ta vaatab meid mõistmatult ja ütleb, et visake aknast välja, muidugi. Kõik vagunikaaslased teevad seda niikuinii. Sinnasamasse rändavad ka plastpudelid ja muu sodi.
Meil aga kuidagi käsi ei tõuse aknast prügi välja viskamast. Lõpuks tuleb väike räpane poiss, kes luuaga põrandat pühkis, leiab pingi alt meie sinna hoolega peidetud toidukarbid ja viskab aknast välja.
Raudtee ääres vedeleva prügi tõttu on sinna tekkinud ka arvestatav jäätmekäitlejate kogukond. Kilest ja tokkidest püsti pandud onnides elavad inimesed, kes toimetavad kõiki oma igapäevaseid tegemisi häbenemata raudtee ääres.
Vahepeal avaneb vaade suurtele linnadele, tihedalt üksteise otsa pikitud putkasid täis slummidele, tühermaal uitavatele üksikutele inimestele, lehmadele ja koertele, sopajärvedes sulistavatele lastele ja sinna vahele hingematvatele mägedele ja imekaunile loodusele.
Mumbaisse jõudes oleme palavusest kleepuvad ja paistes, tolmu- ja mustusekihiga kaetud ja selg valutab ebamugavast istumisasendist.
Ja sellegipoolest kavatseme me veel korduvalt rongisõidu ette võtta, sest see kõik on äraütlemata tore.
Indias rongipileti ostmine on aga kolm päeva kestev protsess. Marko kirjutab ehk sellest ka.
Äraütlemata tore on mul ka just need sõnad, mis seda teksti lugedes pähe tulevad. Andsite poisile siis teie eest vaeva nägemise tasuks vähemalt pastaka?
ReplyDeleteKusjuures ei, me oleme pastakate jagamises yldse n6rgad olnud, siiani oleme vabanenud ainult kolmest. Peaks ennast kokku v6tma ja neid kaasas kandma.
ReplyDeleteAga me oleme tugevad. Kerjustele ei ole raha andnud, ainult yhele onule andsime natuke, kes rongis viiulit m2ngis.
Ja ma ei suutnud oma reisikaaslasi takistada yhele koerale saia ostmast.
See koer muide seda saia ei tahtnudki..
ReplyDelete