Pasjant

Esiteks: sisuliseks infoks niipalju, et oleme Bangkokis ja lendame täna Koh Samui saarele. Minu kott jõudis meile Bangkoki lennujaamas kahetunnise hilinemisega järele ning oli ennast isegi pagasikarussellilt maha tõstnud ja Tai õhu kontorisse vedanud. Sealt ma ta ka leidsin. Idüllilisest saareeelust kirjutame siis kui me seal juba kohal oleme.

Aga õiendan ära selle jutu, et kuidas ma siis Londonisse sain. Ühesõnaga ma ei leidnud oma passi üles. Kar on seisukohal, et see on suht tauno asi, mida teha ja ma olen mõneti nõus. Otsisin viimasel hommikul paanikaataki piiril kaks tundi kodust, iga viie minuti tagant prouale helistades ja ei midagi. Mistap istusin viimase bussi peale ja sõitsin Tallinnasse, kus me võtsime vastu otsuse, et ei taha Londinis reisilettide vahel ringi käia nagu taimetoitlane liharestoranis ja sõitsin koju tagasi veel passi otsima.

Mis on naljakas, on see, et kui ma süstemaatiliselt otsima hakkasin, oli pass mul poole tunniga käes – see oli meie esikukapi ülemisel teisel riiulil taga nurgas paberkotis (kus siis veel) koos teiste väga huvitavate asjadega. Selgub, et sõbrad Jasper ja Martti olid need pärast meie pulmi koristamise käigus sinna pannud. Moraal: sõbrad ei peaks meie juures kindlasti nii palju koristama (arvas Kass). Ma ise ei teagi, mida siit moraalina kaasa võtta muidu kui et hea on kui pass on ikka reisil kaasas.

Igastahes nii läksin ma pühapäeva hommikul Tartust Air Balticu lennuki peale. Või õigemini tahtsin minna, sest mulle ja 36(!) ülejäänud reisijale öeldi, et ilm on Tartu lennujaamas nii halb, et lennuk ei sõida ja tuleb hoopis buss. Ilm, mööngem, oli tõesti tiba udune, aga poole Riiga sõidu peal hakkas juba päike paistma, mis tundus ikka eriline nöök. Teised reisijad kuulsid kusagilt ka seda, et tegelikult saadeti lennuk Finnairi streiki murdma. Igatahes kui ma Riiga jõudsin oli minu lennuk juba ära läinud ja kuna bussijuht ei leidnud lennujaama üles siis lend, mille peale mind pandi (Oslo), läks 15 minutit pärast seda kui ma oma kohvri sisse tšekkisin. Turvakotrollis hakati juba Mr Kasele meelde üle lennujaama tuletama. et kui ta kohe väravasse ei ilmu, siis lennatakse minema. Nii ma siis jooksin läbi lennujaama, käes seljakott ja 1.50 latine toidutalong, mis jäi muidugi kasutamata.

Üle Oslo jõudsin Londonisse sisuliselt kella viieks ja minu kohver muidugi polnud juba esimese lennu peale Riiast saanud. Aga selle pluss oli, et Londonis ma ei saanudki kohvrit kätte, nii et sisuliselt saime selle ilma igasuguse jahmerdamistea (kui välja arvata kümmekond telefonikõnet) Taisse. Miinus muidugi oli jälle see, et mina jõudsin Taisse selle ühe ja ainsa särgiga, mis mul seljas oli.