Tegelikult kui hästi läheb, siis me võtame Gatwickist kaheks nädalaks mõne viimase võimaluse pakkumise kuhugi, kus on soe ja võib-olla ka midagi rohkemat teha kui rannal lebada.
Miks nii?
- sest nii on põnev - me ei tea, kuhu me sõidame. Mängisime isegi silmad-kinni-näpp-maailmakaardile mängu
- sest see on odav - vähemalt Expedia loetleb küll võrdlemisi müstilisi pakkumisi
- sest see kahandab diskussiooni teemal kuhu me reisile sõidame paari kuu asemel paaritunnisesse ajaraami.
Ükskord, kui ma olin sunnitud öö lennujaamas veetma, vaatasin neid reisibüroode lette ja mõtlesin, et kunagi tahaks niimoodi reisile minna. Selgub, et mu väike sõber on sama mõelnud. Igatahes on nüüd kohver sooja-ilma-asjadega pakitud ja laupäeval lähme.
Siinkohal oleks vist adekvaatne tänada kõiki neid, kes ümbrikukujulise kingituse näol meie pulmareisi panustasid. Lubame, et kasutame teie kinki otstarbekalt.
Lugupeetavad (ma tahtsin pöörduda tegelikult "perek. Kase", aga lugupeetavad on kuidagi veel veidram... kavatsen edaspidi kõikide oma tudengite poole esimeses loengus nii pöörduda ja sotsiaalse eksperimendi tulemused (auditooriumi reaktsioonid) kaardistada)...
ReplyDeleteKuhu ma jäingi... See probleem on mul viimasel ajal tihti. Näiteks käisin kopsupõletiku kõrghetkel andmas juntsudele seminari teemal teadvus, taju ja tähelepanu. Olgu öeldud, et mul endal tol hetkel nendesamustega väga head lood ei olnud, nii et korduvalt tabasin end olukorras, kus suu räägib, aga mida, ei suuda ise jälgida (vt. ka "Suu laulab, süda muretseb", kodumaine rahvaviis).
Persse, kaotasin ikka järje.
Mida ma tahtsin öelda, on see, et ma usaldan teile raske ülesande meie pere toetusümbriku eest osta endale hanimuunil asju, mis modifitseerivad vähemal või rohkemal määral aju neurokeemiat (alkohol, nikotiin, ravimid included). Professionaalne kretiin minus elab jätkuvalt.
Kõik kolm on tehtud!
ReplyDelete