London

"If you're tired of London, you're tired of life," õpetati meile kunagi Inglise Kolledžis.

My ass. Call me dead.

Jätkuks Kajari jutule sellest, kuidas ta Londonisse jõudis, siis mul oli seal vahepeal paar päeva aega ringi vaadata. Kuna ma olen mõned korrad elus Londonis käinud, siis... noh, ütleme et ei tulnudki nagu pähe ühtegi asja, mida ma Londoni peal üksinda teha tahaksin või viitsiksin.

Kõigepealt käisin Martil külas selles badass boarding schoolis, kus ta õpib. Kool asub Londonist mõnekümne minutise rongisõidu kaugusel ja näeb välja nagu üks inglise kool välja nägema peab (võrdluseks: Charles Dickensi raamatud ja Harry Potteri filmid). Ühesõnaga iga aine jaoks on oma maja ja spordiväljakud on suured ja kõik lapsed käivad ilusti koolipintsakus ja triiksärgis ja poiste ühika seinad on reeglitega maast laeni tapeeditud ja prefekt käib õhtuti vaatamas, kas kõigil poistel on ikka ilusti tuled kustus ja käed teki peal.

Ma ei tea, kas asi oli Marti isikus, aga mind vaadati igatahes poiste ühikas nagu keset Viru tänavat jalutavat elevanti. Kaks varianti, kas Marti nüüd enam ei saa koolis iga päev peksa või saab just rohkem. Raske öelda.

Aga siis me mõtlesime, et vaataks veidi hilisõhtuse Londoni peal ringi. Mis on päris halb mõte, sest kõik pubid panevad uksed kella 23st kinni. Sohost leidsime veel mõned kohad, mis olid kella 3ni lahti ja ei küsinud sissepääsu eest raha. Pärast seda oli täielik ikaldus - ainult 20-naelase sissepääsuga klubid. Maailmalinn, jee!

Aga järgmine hommik oli ilus. Hommikusöök pargis Starbucksi kohvi ja Subway võiku saatel ja väike jalutuskäik päikeselise Thamesi ääres. Peaaegu nagu Perfect Day laulus, ainult et heas mõttes.