Autosõit on ajavõit!

Meie õndsuspäevad viietärnikuurortis on nüüd läbi ja me võtsime endale auto, millega üritame püüdlikult valel teepoolel sõites Koh Samui saarele ringi peale teha. Meie kuldne Suzuki pikap näeb pealt vinge välja, aga tegelikult oigab ja ohib iga mäest ülesmineku peal nagu vana mära. Lisaks on autol rool valel pool ja manuaalne käigukast (proovige korraks mõttes vasaku käega käike vahetada ja paremaga suunatuld sisse panna, vot nii onju!). Kui see kõik kombineerida veel kaardilugemisega, saab kokku päris toreda sõiduelamuse.

Koh Samui saar on Tai suuruselt kolmas, asub lõunarannikul. Saarel on valge liiv ja troopiline kliima (meenutuseks: Leonardo sattus The Beachis ühele Tai sellistest saartest). Mööda rannaäärt lookleb ümber terve saare tee, mille pikkuseks on hinnanguliselt 50 km. Kogu selle tee peal elab vaevalt mõni inimene, kes ei ole kuidagi seotud turismibisnesiga – kogu tee on täis bungalosid, hotelle, restorane, poekesi või vähemalt vaatamisväärsusi, mille lähedal saab midagi müüa.

Kuna saartel on vihmaperioodi lõpp, ei ole praegu turismi kõrghetk ja õnneks saab enam-vähem igast uksest igast sisse astudes öömaja. Kuigi mõned kohad on üldse praegu kinni.

Tänase öö veetsime näiteks Lamai ranna lähistel, kus me saime oma suure bungalow 490 bahti (160 eek) eest. Muidugi olid bungalows mõned sipelgad ja üks kidur varaanipoiss ja madrats oli nii kõva, et põrand tundus vahepeal pehmema valikuna. Aga see-eest hakkab esimest korda siinoleku jooksul uneaeg enam-vähem paika loksuma – mina magasin täna öösel juba ausad 11 tundi. Tai on nimelt Eestist ajas 5 tundi ees, mis tähendab seda, et meil peaks ametlikult uni ära minema kuskil hommikul viiest. Vanainimese asi.

Ja siis käisime täna kose all ujumas ja elevandiga ratsutamas ja Butterfly Gardenis, mis oli hale tüng, sest mujal suvalises metsas on liblikaid rohkem kui seal aias. Tädi seletas meile ka, et jajaa, praegu on kookonid, tulge kuu aja pärast tagasi, siis näete liblikaid ka. Aga muidugi seletas ta seda pärast seda, kui me olime pileti ära ostnud ja küsisime, et aga kus need liblikad on.

Homme lähme vaatame veel monkey theateris kuidas affud Shakespeare’i mängivad ja siis suundume kahele väiksemale saarele, Koh Phangani le ja Koh Taole, mis peaksid olema rohkem hipiparadiisid ja vähem turismimagnetid.