Chefchaouen – Fes – Essaouira

Chefchaouen on linn nagu muinasjutt. Mägede vahel asuvas linnakeses vonklevad erinevatel kõrgustel keskaegse medina tänavad. Kunagi ammu hakkasid sinna tulnud juudid oma maju siniseks värvima ja kuna keegi vahepeal ei viitsinud rohkem mõelda, siis on nüüd praktiliselt kõik majad selles linnas sinised. Sinine värv pidi sääski ka peletama ja tõsi – me ei näe Chefchaouenis ühtegi sääske. Igatahes ma ei teadnud, et nii palju sinise toone on olemas ja selles linnas koledat fotot teha on praktiliselt võimatu, sest ta on iga nurga pealt fotogeeniline.

Selle piirkonna peamine sissetulekuallikas on marihuaana kasvatamine ja eksport. Kuigi Marokos on narkootikumide müük ja tarvitamine ebaseaduslik ja räägitakse ka 10-aastasest vanglakaristusest, on seadusandlus Rifi mäestiku koha pealt pool silma kinni pigistanud, sest lisaks tootjatele teenib see ilmselt elatist ka võimuesindajatele. Nii pakuvad härrad sulle igal tänavanurgal, kas sa soovid “midagi osta” ja võimalik on isegi korraldada poolametlik ekskursioon kanepifarmi.

Chefchaouenist Fesi sõit kestab 9 tundi, sedapuhku õnneks CTM-i bussidega, kus konditsioneeri ei ole, aga vähemalt istmed on kuivad. Fesi viib mägise tühermaa vahel looklev üherealine asfalttee, kuhu imekombel on liikuma pandud kahesuunaline liiklus. Kui keegi vastu tuleb, peame kas meie või vastutulija teelt veidi välja sõitma.

Põhimaantee N-4

Fes on suur ja uhke linn maailma kõige arusaamatuma medinaga, kus pole keskajast saati mitte midagi muutunud. “Uueks linnaks” nimetavad nad seda linnaosa, mis on ainult 700 aastat vana. Vanalinna müüride vahelt sisse astudes on tunne, nagu oleksid ajaloolisse filmi sattunud – maani ürpides inimesed veavad eeslitega kaupa ja kauplevad häälekalt kitsastel pimedatel tänavatel ja turuplatsidel. See peaks erinevatel andmetel olema ka maailma suurim autovaba linnaosa.

Fesi elanikud ütlevad uhkusega, et Fesi vanalinnas ei ole võimalik mitte ära eksida, ja neil on õigus. Google Mapsist on päris palju kasu, aga mitte lõpuni – mõned tänavad lõppevad siiski mitte kuskil või algavad ootamatust kohast. Seda kasutavad ära ettevõtlikud kohalikud, kes pakuvad, et nad juhatavad sind õigesse kohta. Väikse tasu eest, mõistagi. Meie eelistame nende teenuseid mitte kasutada ja püüame ise õige tee leida.

Hea lugeja! Aita leida Karinil ja Kajaril tee riaadist (Dar Guennoun) restorani (Jardins de Sheherezade) arvestades, et Rue Bendenjalla saab poole pealt ootamatult otsa.
Kiirematele auhinnad!

Ühel hilisõhtul restoranist tulles hakkab meie kõrval käima härra, kes vabandab kiiresti, et ega ta ei ole mingi giid, ta kodutee viib lihtsalt juhtumisi samas suunas. Vestleme sõbralikult sellest, et Fesi medinas on tõepoolest keeruline liigelda. Härra räägib, et tal on girlfriend, kes elab venemaal. Näitab meile telefonist pilte. Tõepoolest – kena blond tütarlaps.

Ühel hetkel selgub, et me oleme veidi valesti läinud, jätame härraga viisakalt hüvasti ja keerame otsa ringi. Paari minuti pärast on härra meil taas kannul ja selgub, et ta on koduvõtmed maha unustanud ja peab neile järgi minema. Miskipärast asub see “järgi” hoopis selles tänavas, kuhu me nüüd pöörame, mitte seal, kust ta alguses tuli. Seejärel otsustab härra, et ta ikkagi jalutab meiega koos, et olla kindel, et me hotelli jõuame, sest “medina very confusing at night” ja ta tahab lihtsalt kindel olla, et meiega on kõik hästi. Kinnitab korduvalt, et tema ei taha raha ja siunab isehakanud giide, kes turiste tülitavad.

Oma riadi jõudes (kordagi tema abi kasutamata) soovime talle head ööd ja helistame uksekella, et sisse pääseda.

Härra: äkki annate mulle ikka raha ka, ma siin kõndisin teiega ja...

Meie: aga me ei palunud sult seda teenust.

Härra: jah, aga mul on kodus kaks väikest poega ja... (huvitav, kas selle vene girlfriendiga?)

Meie: head ööd! (hakkame uksest sisse minema)

Härra: ma olen teiega KAKS TUNDI siin teie hotelli otsinud ja nüüd teil on kahju mulle selle eest natuke raha anda!

Uksele on ilmunud unise näoga riadis töötav noormees. Härra asub talle midagi intensiivselt araabia keeles seletama. Ilmselt seda, kuidas me oleme talt lepinguliselt giiditeenust ostnud ja nüüd keeldume maksmast. Riadi noormees vaatab meid mõistmatu näoga. Oleme juba poolel teel trepist üles, kui härra ikka veel kõva häälega haliseb. Kuna ta keeldub ära minemast, annab Kajar talle lõpuks 20 dirhamit (umbes 2 eurot).

Fesi uus linn on suhteliselt suvaline – mitte eriti hiilgav kuningapalee ja laiad palmidega ääristatud bulvarid. Põhiline turismiatraktsioon on vanalinnast umbes 1,5 kilomeetri kaugusel asuv Carrefouri pood – sest see on üks väheseid, kus müüakse alkoholi. Lisaks Carrefourile müüvad alkoholi kõige kallimad restoranid ja hotelli baarid. Seal maksab väike klaas õlut pigem 5 eurot ja veinipudelite hinnad algavad umbes 25-st. Aga noh, ei olegi vaja nii palju juua.

Toidupoe kõrval on eraldi sissepääs, mille silt ütleb “Le cave” (sõna otseses mõttes koobas). Sinna sisenevaid inimesi vaatavad tõsiusklikud moslemid võrdlemisi halvustava näoga. Koopas on valdavalt turistid ja mõned väga vilava olemisega kohalikud. Õlle- ja veinivalik on täitsa korralik, valdavalt kohalikud kaubamärgid (jah, Marokos toodetakse nii veini kui õlut), veidi ka sissetoodud asju. Veinide hinnad algavad umbes 6 eurost, 0,3 õlle saab kätte veidi vähem kui euroga. Põhimõtteliselt nagu Eesti hinnad, aga Hispaaniast saabudes tundub jube kallis.

Maroko oma toodang

Essaouira on väike sümpaatne linn mere ääres, ilusa ranna ja väga maalilise päikeseloojanguga. Tundub nagu hea Maroko starter-linn, sest medina tänavad on piisavalt arusaadavad ja kohalikud turistidele pinda ei käi. Siin on palju restorane, kus saab väga hästi süüa – mulle tundub, et paremini kui teistes Maroko linnades, või siis on siin need head restoranid lihtsalt kuidagi tihedamalt kontsentreerunud. Igatahes meie kõige paremad Maroko söögikogemused jäävad Essaouirasse.

Samas ei ole see sugugi ainult turistidele suunatud kuurort. Siin on täiesti toimiv kalasadam, kus ainult mõnedsajad meetrid turistisõbralikust vanalinnast eemal näeb päris elu koos selle juurde käivate lõhnade ja häältega. Ja siis saab kohe jälle jalutada paarsada meetrit tagasi turvalisse tsooni, kus see päriselu sulle turistisõbralikuks lõunasöögiks grillitakse.

Enne...

...ja pärast

Veel on Essaouiras palju kunstigaleriisid. Nii juhtubki, et me soetame siit oma uude korterisse elu esimese päris-kunstiteose. Aga selle pilti ma siia ei pane, seda peab meie juurde vaatama tulema.


EDIT: Kajar väidab, et ta andis meid koju saatnud härrale siiski 10 dirhamit.