21.2.10
17.2.10
Dr Vinod Shastri
Olen juba tükk aega muretsenud, et mis tulevikul mulle varuks on. Õnneks saavad need küsimused lahenduse, kui astuda läbi käelugeja juurest. Rajasthani astroloogiainstituudi juhataja Dr Vinod Shastri andis mulle 600 ruupia (150 eek!) eest teada, et:
- ma elan kaua
- ma olen pealtnäha kena ja õnnelik inimene, aga tegelikult valitseb mu sees tühjus
- ma saan oma elu jooksul palju reisida (shit, sherlock, ma olen praegu Indias!)
- mu abielu ei kesta üle 4-5 aasta, sest meil mehega on ideoloogilised erinevused
- ma saan ühe lapse ja selleks on tütar. Aga õnneks seda saab muuta, kui ma igal hommikul koidiku ajal tilgutan vett ja iga tilga juures intensiivselt poega soovin.
Minu unegraafiku juures vist tuleb tütrega leppida.
- ma elan kaua
- ma saan oma elu jooksul palju reisida (shit, sherlock, ma olen praegu Indias!)
- mu abielu ei kesta üle 4-5 aasta, sest meil mehega on ideoloogilised erinevused
- ma saan ühe lapse ja selleks on tütar. Aga õnneks seda saab muuta, kui ma igal hommikul koidiku ajal tilgutan vett ja iga tilga juures intensiivselt poega soovin.
Minu unegraafiku juures vist tuleb tütrega leppida.
Appi, pulmad!
Indias saab pulmi pidada umbes kahel perioodil, sest vahepeal on paast või jube palav või mussoonid. Üks neist hooaegadest algas paar päeva tagasi. Mis tähendab, et kõiki tänavad on õhtuti täis pulmi.
India versioon poissmeesteõhtust seisneb selles, et peigmees ehitakse ära ja pannakse hobuse otsa istuma. Üritusel osalevad kõik meessoost sõbrad ja sugulased vanuses nullist sajani (pruut vaatab samal ajal kodus telekat). Pulmadeks panevad ka seitsmeaastased poisid selga Elvise lavakostüümi tüüpi läikiva ülikonna, soovitavalt mõnede hõbedaste tikanditega, ja juustesse geeli.
Pulmaseltskonna ees liigub suur rikša, millel küljes on hiiglaslikud megafonid, kust tuleb kohutavat india diskot. Pulmaseltskonna järel on suur... phh, kuidas seda kirjeldada... tuledest sein. Noh, umbes midagi, mida võib näha tsirkuses või lõbustuspargis. Ühesõnaga miski, mis vilgub ja helendab ja pöörleb. Selle vahel on veel naljakates riietes pasunakoor ja meesterahvad, kes kannavad kaasas arvukalt suuri lampe või prožektoreid. Kogu see üritus liigub natuke aega mööda tänavat, jääb siis seisma ja kõik hakkavad tantsima. Loobitakse konfette. Ja nii iga tänavanurga peal.
Me oleme üritanud sellest ka videot teha, aga see ei õnnestu, sest iga kord, kui me mõne sellise seltskonna lähedusse satume, peame me end jõuga mitmekümnepealisest meestesalgast vabaks rebima, et mitte tantsima minna, pluss kõik ühest või teisest meelimuutvast ainest joobunud mehed vanuses nullist sajani tahavad meiega tutvuda või kätt suudelda või meid vähemalt natuke katsuda. Tegelikult on see kõik päris tüütu.
Täna käisime pulmas endas ka. See toimub vabas õhus, kus hiiglaslik aed või telk ehitakse jõulutuledesse ja kulda ja karda. Taas on mängus suured prožektorid, tsirkusetuled ja india disko. Kokku näebki see välja, nagu oleks tsirkus linna tulnud.
Pruut ja peigmees istuvad selleks ehitatud valgustatud laval trooni peal, mõlemal on seljas umbes kilo kulda ja karda ja mõlemad näevad välja pigem veidi õnnetud ja segaduses.
Kui me viisakalt distantsilt kogu seda üritust vaatama jäime, tuli meie juurde keegi sugulastest ja palus, et kas me oleksime nõus pruutpaariga pilti tegema. Niisiis sunniti meid oma võidunud reisiriietes, plätudes ja dressikates lavale ronima ja pruutpaariga tuledesäras poseerima. Kätt päris nagu ei julgenud suruda, kohmasime midagi „congratulations“ moodi. Selle peale pruut naeratas kurvalt ja värises natuke. Aga proovige ise mitte väriseda, kui teil on ninas 200 grammi kaaluv kullast rõngas.
Väidetavalt maksab keskmine pulm 250 000 krooni, millest suurema osa paneb välja pruudi perekond. Päris karm, eriti kui peres on tütreid üle nelja.
Veidi samal teemal: lugesime lehest tutvumiskuulutusi. Need olid toredad, nagu hobust ostaks. Naisterahvas, 25,sale ja väga heleda nahaga, magistrikraad inglise keeles. Heast perekonnast, isa on kinnisvaramaakler, kuusissetulek 20 000 krooni. Otsib brahmaanikastist pärit meesterahvast, nõutav kõrgharidus.
Ahjaa, kõik päevakreemid lubavad siin üldiselt valgendavat toimet ka.
Taj Mahal, The
Vahepeal on juhtunud mõned naljakad ja mõned eriti naljakad asjad.
Nimelt liikusime Jaipurist Agrasse, kus asub kes-teab-mitmes maailmaime Taj Mahal. Üldiselt ongi enamus Agrat selle peale üles ehitatud. Näiteks on kõigil Taji läheduses asuvatel hotellidel (näiteks meie omal) katuserestoranid. Ükski resto ei reklaami oma toitu – kõik kinnitavad, et just neil on parim vaade Taj Mahalile. Ja vaated on tõesti päris ägedad. Toit on seejuures täiesti teisejärguline ehk enamasti päris halb. Aga keda huvitab – võib ju ka sulajura vitsutada, kui sellele maailmaimet peale hammustada.
Imele lähemale pääsemise eest küsitakse kohalikelt 10 ja välismaalastelt 750 ruupiat, mis on vist suurim hinnadiskrimineerimine, mida ma siiani näinud olen (kuigi enamus kohti küsivad välismaalastelt tunduvalt rohkem raha kui kohalikelt turistidelt). Kuna meil ka parima püüdluse juures hindusid teeselda ei õnnestu, maksime oma rupsid ära ja saime kogu üritust ka käega katsuda.
Tempel näeb välja täpselt nagu pildi peal ja on tegelikult täitsa muljetavaldav, eriti kui valge marmor päikesepaistes silmipimestavalt kiiskab. Sees midagi erilist ei paistnud, sest seal on päris pime, aga aimata võis, et marmorisse tahutud poolvääriskividest lilled on tegelikult väga ilusad.
Tegime Taj Mahalist pilti ka. Kohalikud tegid ka natuke, aga valdavalt otsustasid, et pilti tuleks teha meist või koos meiega. Näiteks kui me korraks jalga puhkama istusime, tulid meie kõrvale järjest istuma erinevad meesterahvad, keda sõbrad seal pildistasid. Aga seda siis nii, et ikka ka meie pildile jääksime.
Aremad pildistavad üldiselt kaugemalt, mobiiltelefoniga. Julgemad tulevad küsivad otse, kas tohiks meiega koos pilti teha. Ja kui siis see laviin vallandub, siis ei saa me Birgitiga (aga ka Marko) tükk aega rahu, sest inimesi, kes meiega pildi peale jääda tahavad, tuleb järjest juurde ja juurde, kuni me lõpuks ürituse katkestame ja nende juurest lahkuda otsustame. Peamiselt mehed, aga ka naised, lapsed... kesiganes. Ma ei ole end kunagi rohkem rokkstaarina tundnud.
Agra kindlusesse hakkasime ka minema, aga siis otsustasime, et me oleme kindlusi elus juba näinud ja istusime selle asemel hoopis muru peale maha ja jõime õlut. Sest mine tea, millal seda jälle teha saab.
14.2.10
Rotitempel
Jaipurist öörongi kaugusel on väike (nii Tallinna suurune) ja sümpaatne Bikaneri linn. Bikanerist omakorda 30 km kaugusel asub Karni Mata tempel, kus elab vabalt ja õnnelikult tuhandeid ja tuhandeid rotte, keda seal toidetakse ja austatakse, sest üks pühak lubanud kunagi uuesti rotina sündida.See kõik ei ole tegelikult üldse nii õõvastav, kui see algse kirjelduse järgi tundus, sest rotid on vaatamata kõigele metsikud ja kardavad veidi inimest. Nii et kui sa ise ei taha, siis nad päris lähedale ei tulegi. Kuigi paljajalu rotisita sisse astumine on ilmselt vältimatu.
Küll aga peetakse heaks õnneks seda, kui rott sul üle varba jookseb, ja veel suuremaks õnneks seda, kui sa juhtud mustade rottide hulgas märkama valget albiinorotti.
Kohalikud templikülastajad olid asjast võib-olla veidi valesti aru saanud ja tegid pilti hoopis meist.
Ahjaa, tempel on ise ka päris ilus.
11.2.10
Mumbai-Jaipur
Kui te juhtute Mumbaisse ja ei jaksa enam õhtuti ninast tahma nuusata ja üldse kogu see virrvarr hakkab närvidele käima, on hea mõte põigata vahepeal Matherani.
Selleks tuleb leida üles Neral Junction (Mumbaist rongiga ca 1,5h) ja osta sealt piletid Toy Trainile. Mängurong - nagu nimigi ütleb - on väike, naljakas ja sõidab 21 kilomeetrit 2 tundi. Mis on tegelikult täiesti vabandatav, arvestades, et ta selle käigus rühib mööda kuristiku äärt kõikudes ka kilomeetri ülespoole.
Muidu pakub aga küla kõikvõimalikest vaatenurkadest imekauneid mäevaateid. Aga meid see nii palju ei huvitanudki, me pildistasime rohkem džunglis elavaid ahve, kes on inimestega nii harjunud, et tulevad kohe päris-päris lähedale.
Selleks tuleb leida üles Neral Junction (Mumbaist rongiga ca 1,5h) ja osta sealt piletid Toy Trainile. Mängurong - nagu nimigi ütleb - on väike, naljakas ja sõidab 21 kilomeetrit 2 tundi. Mis on tegelikult täiesti vabandatav, arvestades, et ta selle käigus rühib mööda kuristiku äärt kõikudes ka kilomeetri ülespoole.Matheran on mägikuurort, kus kunagi käisid puhkamas rikkad inglise härrad. Tänaseni on kogu küla täis nende lagunevaid villasid. Praegu näeb seal aga väga vähe välismaalasi ja pigem sõidavad Matherani puhkama rikkad India turistid.
Kuurortis on prügi mahaviskamine ja mahasülitamine keelatud (jah, selleks peab Indias eraldi tsooni tegema), samuti ei tohi seal kasutada ühtki mootorsõidukit - isegi autod ja bussid peavad jääma 1,5 km kaugusel asuvasse parklasse ja külla sisse sõidab ainult rong. Nii et tegemist on tõenäoliselt ühe puhtaima, vaikseima ja vähem vaeseima kohaga, kuhu Indias sattuda saab.
Kuna mootorsõidukeid ei ole, veetakse turiste ja kaupa hobusega ja inimkondimootoril töötava vankriga. Huvitaval kombel küll turiste pigem hobusega ja kaupa vinnavad seitse meest mäest üles puust vankris. Vahel lähevad sama teed vankrites üles ka kogukamad Ameerika turistid. See kõik on päris piinlik ja me kindlasti kirjutame neile mõned soovitused efektiivsemate jõurakenduste osas.
Kuna mootorsõidukeid ei ole, veetakse turiste ja kaupa hobusega ja inimkondimootoril töötava vankriga. Huvitaval kombel küll turiste pigem hobusega ja kaupa vinnavad seitse meest mäest üles puust vankris. Vahel lähevad sama teed vankrites üles ka kogukamad Ameerika turistid. See kõik on päris piinlik ja me kindlasti kirjutame neile mõned soovitused efektiivsemate jõurakenduste osas.
Muidu pakub aga küla kõikvõimalikest vaatenurkadest imekauneid mäevaateid. Aga meid see nii palju ei huvitanudki, me pildistasime rohkem džunglis elavaid ahve, kes on inimestega nii harjunud, et tulevad kohe päris-päris lähedale.
Erinevate mägede vahel on üsna suured vahemaad, nii et me võtsime paariks tunniks hobused ja sõitsime "Pa ra-pa-ra-pa-raadujemsja..." lauldes nendega mööda mägiteid ringi. Või noh, nii palju, kui laulmiseks hõlpu jäi, sest aeg-ajalt virutas naeru kõhistav onu hobusele vitsaga, mispeale meie tee jätkus mõnda aega vinges galopis.
Meil Markoga õnnestus pärast mõnda aega oma täkkudega ühine keel saavutada ja neile mõista anda, millal traavida ja millal mitte. Birgit, kellele see oli esimene kord hobuse otsas, keeldus sinna tagasi istumast, kui onu veel midagi sellist teeb ja nii jätkus tema teekond paristatud onu ja tema hobuse kõrval natuke rahulikumas toonis, aga samuti väga vapralt.
Meil Markoga õnnestus pärast mõnda aega oma täkkudega ühine keel saavutada ja neile mõista anda, millal traavida ja millal mitte. Birgit, kellele see oli esimene kord hobuse otsas, keeldus sinna tagasi istumast, kui onu veel midagi sellist teeb ja nii jätkus tema teekond paristatud onu ja tema hobuse kõrval natuke rahulikumas toonis, aga samuti väga vapralt.
Igatahes on mõned lihased, mille olemasolu just kuigi tihti meelde ei tule ja mis on nüüdsest tuntud ka hobuselihaste nime all, takistanud meil viimased paar päeva tegemast kükke ja muid väledamaid kintse kaasavaid liigutusi.
Pärast veel 18 tundi rongis jõudsime Jaipuri ja tänase öö veedame varasematega võrreldes suisa luksuslikes tingimustes (soe dušš. üldse vesi toas. viisakas teenindus. üldse teenindus. normaalne temperatuur. puuduvad prussakad. wc-paber. voodilinad. igaühel oma voodi! wifi!!! - jah, kõik see ei kuulu reeglina talutava hinnaklassi hotellipaketti). Kui päris õudne Matherani tuba välja arvata (kus muuhulgas leidis aset intsident hiirega, millest ajalugu pigem vaikib, aga olgu öeldud, et see kaasas meid kõiki kolme voodi peal seismas ja mõnda meist ka mõnda kiljatust kuuldavale laskmas), siis on tegemist siiani ka kõige soodsama ööbimiskohaga.
Küll aga võite unustada, mis me Mumbai liikluse kohta ütlesime. Selle kohta, mis siin toimub, puudub meil igasugune seletus. Ka kohalikud inimesed ei saa üle tänava. Ning Gruusias ja mõnda aega ka teistes linnades karastunud meie seisime üksteisel käest kinni hoides keset suvalistes suundades vuhisevat autode, rikšade ja mootorrataste voolu (eriti just mootorrattad, need ründavad salakavalalt igast suunast!) ja lihtsalt karjusime.
Jaipuri inimesed tunduvad ka rohkem suhtlusaldis kui senini kohatud hindud. Niipea, kui me tänaval hetkeks seisatame, on meil ümber vähemalt 5-pealine inimkari, kes kõik uurivad, kes me oleme ja kust me tuleme. Täna näiteks katsus üks härra Marko juukseid ja rääkis, kui blondid ja pehmed need on ja et Marko võiks vabalt olla Harry Potteri noorem vend.
Üldse elame pigem rokkstaari elu. Tänaval ütlevad kõik tere ja Mumbais tulid noormehed minuga koos pilti tegema.
Üldse elame pigem rokkstaari elu. Tänaval ütlevad kõik tere ja Mumbais tulid noormehed minuga koos pilti tegema.
Lõpetuseks kaks piltmõistatust.
1) Mitu erinevat looma või nende nimetust leiad allolevalt pildilt?
2) Milliseid vähemustele mõeldud rongivaguneid suudaksid veel välja mõelda? Kuidas neid graafiliselt veelgi paremini esitada?
Tublimatele vastajatele Indiast kolisevad auhinnad.
9.2.10
Hommikus88k
S6in just hommikus88giks Dali riisi hoomamatu taimetoidukastmega, komplekti kuulus ka v2ga maitsev l22tse-juurviljasupp.
See k6ik l2ks mulle maksma v2hem kui 4 krooni.
Elagu 3. maailm!
See k6ik l2ks mulle maksma v2hem kui 4 krooni.
Elagu 3. maailm!
7.2.10
Mumbai
21 miljoni inimesega linn on - nagu j2reldada v6iks - v2ga suur, rahvast t2is ja k2rarikas. Ja uskumatult r2pane, kuna paljud inimesed elavad t2naval ja teevad seal k6iki asju, mida inimesed ikka oma kodus teevad. Mis 30-kraadise temperatuuri juures k6ik m6istagi haiseb.
Kogu linn on pidevalt kerges suduvines. Proovisime tipptunni ajal taksoga s6ita. Lahtiste akendega auto seisis k6igi teiste autodega koos umbes tund aega vingugaasiummikus. Tunni aja ja p2ris mitme kilomeetri eest maksime onule l6puks 22 krooni.
Liiklus on naljakas, lihtsalt naljakas. S6iduridasid ja suundi ei eksisteeri. Nagu ka liiklusm2rke. Valgusfoorid on pigem tinglikud. Eksisteerib ainult signaal ja nahaalsus. Ja pidev ummik. Kuna ma ei viitsi seda k6ike ymber jutustada, v6ite vaadata vanast ajast 6petust, kuidas saada Gruusias yle tee, ja korrutada see umbes kymnega. Ainult vahega, et Mumbais tunneleid ei ole, nii et t2navast tuleb siiski omal jalal yle saada.
Valged s2rgid on 6htuks v6idunud, teise p2eva l6puks on h22l k2he. Ja palav on, palav, palav...
Aga samas on koguaeg v2ga huvitav ja 2ge.
Eile k2isime Mumbaist tunniajase laevas6idu kaugusel Elevandisaarel koobastempleid ja ahve vaatamas, t2na v6tame rahulikult, kuna kohale on j6udnud esimene sats k6huviirusi, kes kust otsast. Aga yldiselt oleme k6ik kombes ja tuju on selle juures pigem hea.
6htuti tapame hotelli seina peal prussakaid ja p2eviti l6bustame ennast erinevate rongipiletite ostmise protseduuridega (ennekuulmatult absurdne systeem sisaldab endas m88da erinevaid raudteejaamu jooksmist ja j2rjekordades seismist). Riskides loo l6pu 2ra r22kida, ytlen, et pyhap2eva hommikul kell 7.30 ennastohverdavalt j2rjekorda seisma asudes lunastas Marko oma vaprusega meile Mumbai-Jaipuri rongipileti 9. veebruariks.
Ahjaa, liiga tihedaid postitusi ilmselt oodata ei tasu, kuna t2heyhend WiFi tekitab enamasti hindude n2ol m6istmatu ilme, internetikohvikuid on v2he, need on v2ikesed, umbsed ja kehvade arvutitega ja lisaks selgus t2na, et k6ik internetti kasutavad v2lismaalased tuleb iga kord passi alusel registreerida. Nojah siis.
Liiklus on naljakas, lihtsalt naljakas. S6iduridasid ja suundi ei eksisteeri. Nagu ka liiklusm2rke. Valgusfoorid on pigem tinglikud. Eksisteerib ainult signaal ja nahaalsus. Ja pidev ummik. Kuna ma ei viitsi seda k6ike ymber jutustada, v6ite vaadata vanast ajast 6petust, kuidas saada Gruusias yle tee, ja korrutada see umbes kymnega. Ainult vahega, et Mumbais tunneleid ei ole, nii et t2navast tuleb siiski omal jalal yle saada.
Valged s2rgid on 6htuks v6idunud, teise p2eva l6puks on h22l k2he. Ja palav on, palav, palav...
Aga samas on koguaeg v2ga huvitav ja 2ge.
Eile k2isime Mumbaist tunniajase laevas6idu kaugusel Elevandisaarel koobastempleid ja ahve vaatamas, t2na v6tame rahulikult, kuna kohale on j6udnud esimene sats k6huviirusi, kes kust otsast. Aga yldiselt oleme k6ik kombes ja tuju on selle juures pigem hea.
6htuti tapame hotelli seina peal prussakaid ja p2eviti l6bustame ennast erinevate rongipiletite ostmise protseduuridega (ennekuulmatult absurdne systeem sisaldab endas m88da erinevaid raudteejaamu jooksmist ja j2rjekordades seismist). Riskides loo l6pu 2ra r22kida, ytlen, et pyhap2eva hommikul kell 7.30 ennastohverdavalt j2rjekorda seisma asudes lunastas Marko oma vaprusega meile Mumbai-Jaipuri rongipileti 9. veebruariks.
Ahjaa, liiga tihedaid postitusi ilmselt oodata ei tasu, kuna t2heyhend WiFi tekitab enamasti hindude n2ol m6istmatu ilme, internetikohvikuid on v2he, need on v2ikesed, umbsed ja kehvade arvutitega ja lisaks selgus t2na, et k6ik internetti kasutavad v2lismaalased tuleb iga kord passi alusel registreerida. Nojah siis.
Rong see sõitis...
Parim viis Indiat näha on rongiga sõita. Näiteks 12 tundi Goast Mumbaisse.
Sleeper-vagun näeb välja nagu platskaart ikka – suures vagunis on eraldi sektsioonid, ühel pool vahekäiku kolm lavatsit ülestikku ja teisel pool kaks. Kõik need kohad on täis magavaid hindusid. On tunne, nagu oleksid moosipurk vanaema sahvririiulil.
India üleüldist muljet arvestades on rong suhteliselt puhas ja reisikaaslased ei haise ka. Aga rõhk siis sõnadel india kohta. Ilma magamiskotita lavatsi peal eriti lamada ei tahaks ja pärast millegi puudutamist on vaja käsi pesta. Aeg-ajalt jookseb pingiridade vahel mõni üksik prussakas.
Vahekäiku mööda seerivad pidevalt müüjad, kes pakuvad teed (chai-chai-chai), kohvi (copi-copi! Indialased ei oska F-tähte öelda), karastusjooke, midagi süüa või kerjavad niisama. Üks väike räpane poiss ajab rongi põrandal natuke aega harjaga prügi ühest kohast teise ja küsib siis selle eest raha. Peatustes proovivad inimesed asju müüa ja kerjata ka perroonilt, läbi akna. Treenime oma võimet nii neid kõiki kui meid pidevalt jõllitavaid kaasreisijaid ignoreerida.
Konditsioneeri vagunis ei ole, selle asemel on lae all ventilaatorid, mille töötamisest eriti midagi kasu ei ole. Kõik aknad on lahti, aeg-ajalt tuleb neist hingematvat haisu.
Kui aknast välja vaadata, selgub ka haisu põhjus – kogu raudteeäär on põhimõtteliselt üks suur prügimägi. Kui me lõunasöögi lõpetame ja küsime teenindajalt, mida teha hõbepaberist karpide ja toidujäänustega, siis ta vaatab meid mõistmatult ja ütleb, et visake aknast välja, muidugi. Kõik vagunikaaslased teevad seda niikuinii. Sinnasamasse rändavad ka plastpudelid ja muu sodi.
Meil aga kuidagi käsi ei tõuse aknast prügi välja viskamast. Lõpuks tuleb väike räpane poiss, kes luuaga põrandat pühkis, leiab pingi alt meie sinna hoolega peidetud toidukarbid ja viskab aknast välja.
Raudtee ääres vedeleva prügi tõttu on sinna tekkinud ka arvestatav jäätmekäitlejate kogukond. Kilest ja tokkidest püsti pandud onnides elavad inimesed, kes toimetavad kõiki oma igapäevaseid tegemisi häbenemata raudtee ääres.
Vahepeal avaneb vaade suurtele linnadele, tihedalt üksteise otsa pikitud putkasid täis slummidele, tühermaal uitavatele üksikutele inimestele, lehmadele ja koertele, sopajärvedes sulistavatele lastele ja sinna vahele hingematvatele mägedele ja imekaunile loodusele.
Mumbaisse jõudes oleme palavusest kleepuvad ja paistes, tolmu- ja mustusekihiga kaetud ja selg valutab ebamugavast istumisasendist.
Ja sellegipoolest kavatseme me veel korduvalt rongisõidu ette võtta, sest see kõik on äraütlemata tore.
Indias rongipileti ostmine on aga kolm päeva kestev protsess. Marko kirjutab ehk sellest ka.
Sleeper-vagun näeb välja nagu platskaart ikka – suures vagunis on eraldi sektsioonid, ühel pool vahekäiku kolm lavatsit ülestikku ja teisel pool kaks. Kõik need kohad on täis magavaid hindusid. On tunne, nagu oleksid moosipurk vanaema sahvririiulil.
India üleüldist muljet arvestades on rong suhteliselt puhas ja reisikaaslased ei haise ka. Aga rõhk siis sõnadel india kohta. Ilma magamiskotita lavatsi peal eriti lamada ei tahaks ja pärast millegi puudutamist on vaja käsi pesta. Aeg-ajalt jookseb pingiridade vahel mõni üksik prussakas.
Vahekäiku mööda seerivad pidevalt müüjad, kes pakuvad teed (chai-chai-chai), kohvi (copi-copi! Indialased ei oska F-tähte öelda), karastusjooke, midagi süüa või kerjavad niisama. Üks väike räpane poiss ajab rongi põrandal natuke aega harjaga prügi ühest kohast teise ja küsib siis selle eest raha. Peatustes proovivad inimesed asju müüa ja kerjata ka perroonilt, läbi akna. Treenime oma võimet nii neid kõiki kui meid pidevalt jõllitavaid kaasreisijaid ignoreerida.
Konditsioneeri vagunis ei ole, selle asemel on lae all ventilaatorid, mille töötamisest eriti midagi kasu ei ole. Kõik aknad on lahti, aeg-ajalt tuleb neist hingematvat haisu.
Kui aknast välja vaadata, selgub ka haisu põhjus – kogu raudteeäär on põhimõtteliselt üks suur prügimägi. Kui me lõunasöögi lõpetame ja küsime teenindajalt, mida teha hõbepaberist karpide ja toidujäänustega, siis ta vaatab meid mõistmatult ja ütleb, et visake aknast välja, muidugi. Kõik vagunikaaslased teevad seda niikuinii. Sinnasamasse rändavad ka plastpudelid ja muu sodi.
Meil aga kuidagi käsi ei tõuse aknast prügi välja viskamast. Lõpuks tuleb väike räpane poiss, kes luuaga põrandat pühkis, leiab pingi alt meie sinna hoolega peidetud toidukarbid ja viskab aknast välja.
Raudtee ääres vedeleva prügi tõttu on sinna tekkinud ka arvestatav jäätmekäitlejate kogukond. Kilest ja tokkidest püsti pandud onnides elavad inimesed, kes toimetavad kõiki oma igapäevaseid tegemisi häbenemata raudtee ääres.
Vahepeal avaneb vaade suurtele linnadele, tihedalt üksteise otsa pikitud putkasid täis slummidele, tühermaal uitavatele üksikutele inimestele, lehmadele ja koertele, sopajärvedes sulistavatele lastele ja sinna vahele hingematvatele mägedele ja imekaunile loodusele.
Mumbaisse jõudes oleme palavusest kleepuvad ja paistes, tolmu- ja mustusekihiga kaetud ja selg valutab ebamugavast istumisasendist.
Ja sellegipoolest kavatseme me veel korduvalt rongisõidu ette võtta, sest see kõik on äraütlemata tore.
Indias rongipileti ostmine on aga kolm päeva kestev protsess. Marko kirjutab ehk sellest ka.
4.2.10
Mida Indiasse kaasa võtta?
Vahepeale üks teoreetilisemat laadi postitus (tegelikult valminud juba Eestis, aga miskipärast siiani avaldamata).
Kui keegi plaanib kunagi ka Indiasse minna, näiteks kolmeks nädalaks ja seljakotiga, siis on ehk hea teada, mis meie ajutrust otsustas kaasa võtta ja hiljem lugeda, et millest me puudust tundsime ja mis üle jäi.
Kui te ei kavatse kunagi Indiasse minna või kavatsete minna kuurortipuhkusele, võite säästa oma elust 10 minutit ja selle postituse mõnuga vahele jätta.
Arvukate blogilugemiste tulemusena selgus, et Indias on ka tegelikult üks pood ja võib-olla ka mingit moodi tsivilisatsioon (näiteks Birgiti isa tahtis talle kateloki kaasa anda). Taskunoast, taskulambist ja McGyveri teibist me siiski ei pääsenud.
Igatahes said kaasa:
Esmaabikott: antibiootikum, kinnisti, söetabletid, aspiriin, ibuprofeen, plaastrid, kõrvatropid. Malaariatablette mina isiklikult otsustasin pigem mitte võtta, lugedes Independenti artiklit ja vaadates India malaariaohu kaarti. Vaktsiinidest tegime difteeria/teetanuse ja A/B hepatiidi. Kusjuures, pärast difteeriasüsti võite vaktsiini saanud käe päris mitmeks päevaks maha kanda - tunne on, nagu oleks õhtu otsa kangi tõstnud.
Meelelahutus ja elektroonika: kaardipakk, raamatud jmt, 1200-leheküljelisest LonelyPlanetist printisime pigem eraldi juppe välja, sest tolle kaasastarimine on natuke rohkem trenni kui meil vaja oleks. Pika kaalumise peale otsustasime kamba peale kaasa võtta läpaka ja ühe seljakoti, millega see meil koguaeg kaasas on. Fotokas, erinevad akulaadijad. Eks näis, mida neist India adapteris ja kõikuva voolutugevuse juures üldse laadida õnnestub.
Hügieen: ühiselt võtsime kaasa šampooni-dušigeeli-hambapasta-küünekäärid jmt hädavajalikud pesuvahendid. Birgitil läks poes olles peas midagi katki ja ta ostis ka pakkide kaupa kolme erinevat sorti märgi salvrätte. Praegu me naerame, eks hiljem näis.
Suht mõistlik tädi on kirjutanud India reisiks vajalikest asjadest IndiaMike foorumis.
Kui keegi plaanib kunagi ka Indiasse minna, näiteks kolmeks nädalaks ja seljakotiga, siis on ehk hea teada, mis meie ajutrust otsustas kaasa võtta ja hiljem lugeda, et millest me puudust tundsime ja mis üle jäi.
Kui te ei kavatse kunagi Indiasse minna või kavatsete minna kuurortipuhkusele, võite säästa oma elust 10 minutit ja selle postituse mõnuga vahele jätta.
Arvukate blogilugemiste tulemusena selgus, et Indias on ka tegelikult üks pood ja võib-olla ka mingit moodi tsivilisatsioon (näiteks Birgiti isa tahtis talle kateloki kaasa anda). Taskunoast, taskulambist ja McGyveri teibist me siiski ei pääsenud.
Igatahes said kaasa:
Esmaabikott: antibiootikum, kinnisti, söetabletid, aspiriin, ibuprofeen, plaastrid, kõrvatropid. Malaariatablette mina isiklikult otsustasin pigem mitte võtta, lugedes Independenti artiklit ja vaadates India malaariaohu kaarti. Vaktsiinidest tegime difteeria/teetanuse ja A/B hepatiidi. Kusjuures, pärast difteeriasüsti võite vaktsiini saanud käe päris mitmeks päevaks maha kanda - tunne on, nagu oleks õhtu otsa kangi tõstnud.
Meelelahutus ja elektroonika: kaardipakk, raamatud jmt, 1200-leheküljelisest LonelyPlanetist printisime pigem eraldi juppe välja, sest tolle kaasastarimine on natuke rohkem trenni kui meil vaja oleks. Pika kaalumise peale otsustasime kamba peale kaasa võtta läpaka ja ühe seljakoti, millega see meil koguaeg kaasas on. Fotokas, erinevad akulaadijad. Eks näis, mida neist India adapteris ja kõikuva voolutugevuse juures üldse laadida õnnestub.
Hügieen: ühiselt võtsime kaasa šampooni-dušigeeli-hambapasta-küünekäärid jmt hädavajalikud pesuvahendid. Birgitil läks poes olles peas midagi katki ja ta ostis ka pakkide kaupa kolme erinevat sorti märgi salvrätte. Praegu me naerame, eks hiljem näis.
Magamiskotid võtame igaks juhuks kaasa, kuigi mõned blogid soovitavad pigem Indiast ühe suure rätiku osta, mille sisse ennast vajadusel keerata, näiteks rongis või eriti räpases külalistemaja voodis. Aga oma magamiskott tundub kuidagi turvalisemalt.
Randomstuff veel:
- Kohalikele kerjuslastele jagamiseks mingit sodi, a la pastakaid ja rinnamärke.
- Dollareid.
- Riiete alla peitu käiv passi- ja rahatasku.
- PASS. Igaks sajaks juhuks teeme passist endale meili peale koopiad ka.
Riided: Nendega on (eriti naisterahvastel) suhteliselt keeruline värk. Arvukad blogid ütlevad, et mida kaetum ja kohalikum sa välja näed, seda odavamad on hinnad ja seda vähem meesterahvad tahavad sind tänaval katsuma tulla. Üldiselt tundub, et enam-vähem sobilik on kanda kõike, mis katab põlve ja õlga ning liiga palju dekolteed ei paljasta. Kõige mõistlikum on ilmselt võtta kaasa ainult hädavajalik ja kohalikud soojailma - aga samas katvad - riided osta kohapealt (mul näiteks isiklikult ei ole kapis umbes ühtegi katvat soojailmariiet).
Talvejoped jätame meid Tallinna lennujaama saatma tulevatele heasoovijatele ja kui Delhis kipub külmaks minema, ostame kohapealt mingi kufti.
Kohapealt ostame kindla peale sääsetõrjet ja päevituskreemi. Olen kuulnud, et kodumaise Offi peale India sääsed ainult irvitavad ja limpsavad keelt. Kui muidu ei pääse, ostame ka tabaluku - neid soovitatakse reisiblogides soojalt.
Kohapealt ostame kindla peale sääsetõrjet ja päevituskreemi. Olen kuulnud, et kodumaise Offi peale India sääsed ainult irvitavad ja limpsavad keelt. Kui muidu ei pääse, ostame ka tabaluku - neid soovitatakse reisiblogides soojalt.
Suht mõistlik tädi on kirjutanud India reisiks vajalikest asjadest IndiaMike foorumis.
Goa saab l2bi
Ah et miks me ei ole midagi kirjutanud?
Sest ei ole olnud eriti midagi kirjutada.
Sest elu k2ib siin Goa randadel nii, et hommikul 2rgates teeme v2ikese ujumise, siis s88me oma hotelli rannabaaris hommikust, siis ujume, siis p2evitame, siis ujume, siis s66me, siis v6ib-olla k2ime ka korra paadiga s6itmas v6i jalutamas v6i magame niisama. Ja siis ujume.
6htul joome oma (v6i m6nes muus) rannabaaris m6ne v2rvilise kokteili, kuulame muusikuid (pigem andetud, aga innukad) ja k2ime ujumas.
Praegu raamatupoodides allahinnatud raamatu Goa syndroom j2rgi otsustades on just see selle haiguse nimi. Meie nimetame seda lihtsalt puhkuseks.
Aga juba homme hommikul kell 5 saab see 6nnis elu l2bi ja rong viib meid r2pasesse, peadp88ritavasse 21 miljoni inimesega Mumbaisse.
T6eline India, alga!
Sest ei ole olnud eriti midagi kirjutada.
Sest elu k2ib siin Goa randadel nii, et hommikul 2rgates teeme v2ikese ujumise, siis s88me oma hotelli rannabaaris hommikust, siis ujume, siis p2evitame, siis ujume, siis s66me, siis v6ib-olla k2ime ka korra paadiga s6itmas v6i jalutamas v6i magame niisama. Ja siis ujume.
6htul joome oma (v6i m6nes muus) rannabaaris m6ne v2rvilise kokteili, kuulame muusikuid (pigem andetud, aga innukad) ja k2ime ujumas.
Praegu raamatupoodides allahinnatud raamatu Goa syndroom j2rgi otsustades on just see selle haiguse nimi. Meie nimetame seda lihtsalt puhkuseks.
Aga juba homme hommikul kell 5 saab see 6nnis elu l2bi ja rong viib meid r2pasesse, peadp88ritavasse 21 miljoni inimesega Mumbaisse.
T6eline India, alga!
2.2.10
Koerad, tädid ja teised
Karin: Meeltesegaduses andsin ajutiselt kirjutamisõiguse ka Birgitile ja Markole. Nii et edaspidi võite igaks juhuks ka postitaja nime tähele panna, et surematuid kirjasõnu mitte valedele autoritele omistada.
Birgit: Mõtlesin, et lisan Karini kirjeldustele mõned enda tähelepanekud.
Esiteks on siin hästi palju kutsusid, kes elavad kohvikutes, rannas päevitustoolide all või inimeste valveta jäänud päevituslinadel. Me Markoga ikka natukene paitame neid ja Karin naerab meie üle. Ma kujutan ette, et ta naerab isegi rohkem, kui me mingi koerahaiguse saame ja kiilakaks jääme. Igatahes tahaksin mina suure osa kutsusid endaga koju kaasa viia.
Veel jäid mulle silma suured Briti vanatädid (nii 60+), kellele meeldib siinsamas rannatoolidel päevitada. Nimelt tunduvad nad eemalt toredad, aga ühel päeval nende kõrval lamades nägin, kuidas tädid kohalike pudi-padi müüjatega käitusid. Ma tunnistan, et ehete, rätikute jms müüjad on natukene ahistavad ja tüütud, aga meie oleme alati leidnud viisi, kuidas neile viisakalt ära öelda. Briti tädid aga käitusid nii rõvedalt ja üleolevalt, et mul oli piinlik nende kõrval valge inimene olla. Järgmise asjana küsisid tädid, kas ma olen venelane.
Rumalad tädid! Muidugi ei saanud nad aru, mis koht see Eesti on, aga sellest hoolimata olid nad minuga erakordselt numpsikud ja nüüd oleme suured sõbrad.
Väga huvitav kogemus oli veel siis, kui bussiga siia Palolemi sõites inimesed mu juukseid ja käsi salaja katsusid. Eile rannas seletas üks noor hennajoonistajast hindunaine, et nende jaoks on valged inimesed natukene nagu superstaarid ja kahetses, et tema on väga tume. Sama probleem pidi olema ka tema mehel ja tütrel, aga mingi ime läbi on tal valge nahaga poeg sündinud. Naine ise oli täiesti veendunud, et see on suurest piima joomisest raseduse ajal. Vot jälle üks põhjus, miks kooliskäimine siiski hea on.
Üldiselt me veedamegi oma päevad mererannas ja teineteisega tutvudes. Näiteks harjutan ma Markot enda kausist mitte sööma ja olen juba selgeks saanud, et talle ei maitse kala. Tuleb välja, et Karinile ei meeldi paljaste jalgadega väikeste mereloomade peale astuda. Iga päev õpime midagi.
Vot nii me siin elamegi.
1.2.10
Tiku ja Taku
Täiesti teisel teemal: et rotitaeva teed oleksid sillutatud singitükkide ja diivanitega, kuhu sisse ronida.
Pai ja hiljem näeme, Tiku ja Taku!
Pai ja hiljem näeme, Tiku ja Taku!
Helsinki-Delhi-Goa
Pärast 24-tunnist reisimist jõudsime edukalt Goasse Palolemi randa.
Probleemid ilmnesid sealt, kust neid oodatagi ei osanud. Kõige halvemat klassi näitas Finnair, kes lükkas Helsinki lendu pidevalt edasi, nii et kell 17.50 asemel väljus meie lennuk hoopis kell seitse. Mis pani meid tõsiselt muretsema selle üle, kas me oma Delhi lennu peale jõuame. Ja kui meie jõuame, kas siis asjad ka jõuavad.
Aga kui Soome tädid lubavad, siis nad ka teevad. Jõudsime! Nii meie kui asjad.
Delhi lennuk oli suhteliselt vana ja väsinud, lisaks hakkas ühel hetkel minul tunne, et ma suren kohe ära. Natuke hiljem selgus, et sama tunne on veel päris mitmel reisijal. Kui me oma muret stjuuardessile kurtsime, siis ta palus kaptenil salongi veidi hapnikku juurde panna, neil oli sellega vist midagi veidi mööda läinud.
Delhisse tuli meile vastu Marko klassivend Sven, kes juba pikemat aega Indias resideerub, jagas esmased näpunäited Indias eksisteerimise kohta ja eskortis meid kenasti kohalike lendude lennujaama, kust me probleemideta Goasse lendasime.
Goa lennujaamas lähenes meile üsna mitu pakkujat, kes kõik tahtsid meid Margaosse sõidutada. Me ignoreerisime neid kõiki ja ametliku takso (1000 ruupiat) asemel rääkisime me ära suvalise seal seisva bussi, kes ütles, et makske, palju tahate. Me maksime kolme peale 100 ruupiat ja saime peale veel 5 pudelit vett ka, toredad poisid olid.
Margao bussijaamast pidime järgmise bussiga edasi Palolemi sõitma, aga siis kötis meie pilke bussijaamas seisev tsirkus. 30 ruupia eest (7 krooni!) näkku näidati meile elevante, kaamleid, akrobaate, jõumehi, kloune, kääbuseid, mootorratastel trikke tegevaid mehi ja kogu see krempel. Suure kaltsudest ja kilest ehitatud tsirkusetelgi kallimad read olid kõik tühjad ja 30-ruupiased kohad ääreni täis. Kusjuures meie tundusime ainsad inimesed, kes arvasid, et etteastete lõpus, kus inimesed oma eluga riskivad (julgestusköied on nõrkadele!) oleks viisakas ka natuke plaksutada.
Kuna reis oli pikk ja tsirkus kestis tunde, siis me lõpuni ei jaksanudki, otsisime üles Palolemi sõitva bussi, maksime oma 25 ruupiat näkku ja ronisime peale.
LonelyPlanet väidab, et buss sõidab tund aega. Kuna me kõik vahepeal suigatasime, on raske öelda, mitu tundi see protsess tegelikult vältas, aga kindlasti oli see tunduvalt kauem kui tund.
Buss kihutas keset džunglit pimedatel tänavatel ja pidas suvalistel hetkedel kinni, et lasta keegi maha või võtta peale või mõni põõsa tagant ilmunud reisija. Kui kitsal tänaval mõnest autost mööda oli vaja sõita, ei olnud probleem kasutada ka vastassuunavööndit, tuli lihtsalt kõvasti signaali anda (see neljanoodiline signaaliks kasutatav viisijupp kummitab mind siiani aeg-ajalt unes). Meie õnneks istusime, päris paljud inimesed seisid terve tee vahekäigus, aga sealt oligi mugavam meid täiesti häbenematult jõllitada.
Palolemis lonkisime alustuseks läbi paar suhteliselt ebameeldivat rannabungalow'd ja seejärel leidsime oma hüti, mis asub mere ääres ja on väga sümpaatne. Dušist küll sooja vett ei tule, aga milleks see. Vähemalt on olemas läänelik WC ja sääsevõrguga voodi.
Praegu naudime täisverelist rannaelu - tänaseks oleme umbes 20 korda ujumas käinud, ikka nii, et ärgates teeme hommikuujumise ja öösel käime vahepeal ka pimedas ookeanis kuud vaatamas. Lisaks oleme käinud veidi kaljude otsas ronimas ja täna võtsime päikeseloojangu vastu kajakkidega kaljude vahel täiesti inimtühjal merel. Ja kui me parajasti ei maga või uju, siis me naudime india sööke. Kõik on uskumatult odav ja hea.
Sandaalid panime viimati jalga eile, sest muidu oli kivi peal ronida valus.
Life's good!
PS. Meil on vist kirbud.
Probleemid ilmnesid sealt, kust neid oodatagi ei osanud. Kõige halvemat klassi näitas Finnair, kes lükkas Helsinki lendu pidevalt edasi, nii et kell 17.50 asemel väljus meie lennuk hoopis kell seitse. Mis pani meid tõsiselt muretsema selle üle, kas me oma Delhi lennu peale jõuame. Ja kui meie jõuame, kas siis asjad ka jõuavad.
Aga kui Soome tädid lubavad, siis nad ka teevad. Jõudsime! Nii meie kui asjad.
Delhi lennuk oli suhteliselt vana ja väsinud, lisaks hakkas ühel hetkel minul tunne, et ma suren kohe ära. Natuke hiljem selgus, et sama tunne on veel päris mitmel reisijal. Kui me oma muret stjuuardessile kurtsime, siis ta palus kaptenil salongi veidi hapnikku juurde panna, neil oli sellega vist midagi veidi mööda läinud.
Delhisse tuli meile vastu Marko klassivend Sven, kes juba pikemat aega Indias resideerub, jagas esmased näpunäited Indias eksisteerimise kohta ja eskortis meid kenasti kohalike lendude lennujaama, kust me probleemideta Goasse lendasime.
Goa lennujaamas lähenes meile üsna mitu pakkujat, kes kõik tahtsid meid Margaosse sõidutada. Me ignoreerisime neid kõiki ja ametliku takso (1000 ruupiat) asemel rääkisime me ära suvalise seal seisva bussi, kes ütles, et makske, palju tahate. Me maksime kolme peale 100 ruupiat ja saime peale veel 5 pudelit vett ka, toredad poisid olid.
LonelyPlanet väidab, et buss sõidab tund aega. Kuna me kõik vahepeal suigatasime, on raske öelda, mitu tundi see protsess tegelikult vältas, aga kindlasti oli see tunduvalt kauem kui tund.
Buss kihutas keset džunglit pimedatel tänavatel ja pidas suvalistel hetkedel kinni, et lasta keegi maha või võtta peale või mõni põõsa tagant ilmunud reisija. Kui kitsal tänaval mõnest autost mööda oli vaja sõita, ei olnud probleem kasutada ka vastassuunavööndit, tuli lihtsalt kõvasti signaali anda (see neljanoodiline signaaliks kasutatav viisijupp kummitab mind siiani aeg-ajalt unes). Meie õnneks istusime, päris paljud inimesed seisid terve tee vahekäigus, aga sealt oligi mugavam meid täiesti häbenematult jõllitada.
Palolemis lonkisime alustuseks läbi paar suhteliselt ebameeldivat rannabungalow'd ja seejärel leidsime oma hüti, mis asub mere ääres ja on väga sümpaatne. Dušist küll sooja vett ei tule, aga milleks see. Vähemalt on olemas läänelik WC ja sääsevõrguga voodi.
Sandaalid panime viimati jalga eile, sest muidu oli kivi peal ronida valus.
Life's good!
PS. Meil on vist kirbud.
Vaade meie bungalowst
Subscribe to:
Posts (Atom)