29.11.09

Koh Phangan – Bangkok



Phanganist on kokkuvõttes veel mainimisväärt ehk terve-päeva-paadireis Munchies Tour ümber saare, kus söök, soft drinks ja Munchies on hinna sees. Lisaks näitas onu parimaid snorgeldamiskohti, kus saigi vaadata, kuidas elektrisinised kalad korallide vahel peitust mängivad, ja hakkis reisi lõpuks ära mõned ananassid ja segas suure ämbritäie viskit koolaga. 200 eegu eest väga mõnus tripp. Pärast peaaegu kõigi Phangani söögikohtade proovimist ja lugematuid ämbreid, Bangkok it is.

Koh Phanganilt saab osta asja nimega Joint Ticket, mis toob sind erinevate transpordivahendite koostööl 200 – 600 eegu eest Bangkoki. Komplekti kuuluvad taksosõit sadamasse, 2-tunnine laevasõit ja umbes 8-tunnine öine bussisõit.

Kuna me oleme pursuid, siis me võtsime ikkagi VIP-bussi, kus on uskumatult laiad istmed, mis käivad peaaegu täiesti alla, ja kus onu annab sulle ööseks teki. Põhimõtteliselt nagu äriklassi buss.

Vahepeal tegi buss peatuse mingis jaamas, kus oli 20 min pausi. Kuna see koht ei olnud enam turistikas, siis me ei saanud ausalt mitte mõhkugi aru. Seal müüdi igast asju ja osad olid justkui bussipileti eest ja osad justkui tuli osta. Näiteks juua me oma pileti eest saime, aga süüa jälle ei saanud. Mis oli vist pigem hea, neid sööke vaadates.

Aga nüüd oleme kogemata sattunud elama moslemimeelsesse New World City Hotelli, kus kogu hommikusöök on halal ja hotelli resto ei serveeri alkoholi. Aga see-eest asub koht täiesti kesklinnas ja on mõistliku hinnaga. Eile käisime Ayutthayas, mis näitab valdavalt varemeid ja väga palju erinevaid Buddhasid erinevates asendites. Nüüd väisame esmaspäeva õhtuni scamide kompotti, mis on ühtlasi tuntud ka kui Tai pealinn. Aga sellest kunagi hiljem.

26.11.09

Amazing Thailand


























Lisaks lubati meil ühes hotellis pead pesta ollusega, mille pakend kinnitas, et see sisaldab asja nimega SHAM POO.

Half moon party


Koh Phangani saar on tuntuks saanud oma Full Moon Party poolest, mis on öö otsa kestev rannareiv. Tüübid vaatasid, et see on suht edumeelne projekt ja tänaseks korraldatakse ka half moon partyt, black moon partyt ja misiganes moon partyt veel. Praegu on poolkuu, sellest ka meie käik Half Moon festivalile.

In the middle of nowhere on džunglisse püsti pandud lava ja suur videoekraan ja baarid. Reiv kestab päikeseloojangust hommikul kella 6ni. Tulevennad teevad oma showd ja djembemees mängib koos DJ-ga ja hästi palju inimesi igalt poolt maailmast tantsib ja tantsib ja tantsib ja pärast mõnda whiskeybucketit hakkab see üritus juba täitsa tore tunduma. Pärast viiakse väsinud pidulised kastibussiga nende peatuspaikadesse tagasi.

Aga isegi kui parajasti mingit mooni ei ole, siis muutub Had Rini rand ikka iga öö klubiks - väga mitu rannaäärset baari on oma kõlarid püsti pannud ja püüavad üksteist muusika valjuse ja tuleshow ja vahupeo ja bucketite odavuse poolest üle trumbata. Ja ookeanist on saanud suur tualettruum.


Me siin arvestame alkoholiühikuid ämbritega muidu.

25.11.09

mankid


Monkey theatre oli üle ootuste äge. Põhiliselt sellepärast, et me olime ainsad kliendid ja vähem tehti teatrit ja rohkem näidati meile, kuidas asjad tegelikult käivad ja lasti nunnusid ahve käperdada.

Kajar harjutab lapsehoidmist. Suht meie nägu laps ka, minu arust.




Daddy, can we keep him?

Tai kohustuslik kirbukontroll. Mul vist ei olnd.

Koh Phangan

Kas saaks olla veel midagi, mis meie pulmareisi koogile kirsi paneks, nagu öeldakse? Õige, mõni troopiline haigus kuluks ära! Hiljuti hakkas mu mees kõigepealt tagant ja siis eest otsast vedelat ollust välja ajama. Kui see kombineerida kõrge palavikuga (käe järgi hinnates vähemalt 39 midagi, aga kesse jobu reisile kraadiklaasi kaasa võtab) ja õuduslugudega, mida ma troopilistest haigustest lugenud olin, on mure veidi mõistetav.

Kuna aga väikesaarel maksab öösel arsti üles ajamine päris palju raha, siis interneti ja tuttava arstitädiga konsulteerides jõudsime järeldusele, et tegemist on tavalise TD ehk kakabakteriga. Õnneks on imedemaal Tais kõik retsepti- ja mitteretseptiravimid müügil tavalises poes vee ja päevituskreemi kõrvalletis (30-krooniseid antibiootikume, anyone?) ja järgmisel päeval tundis Kajar end juba täitsa inimesena. Siis oli mõistagi minu kord. Aga kuna naised on tugevam sugu, olin õhtuks juba end nii palju kokku võtnud, et otsustasime minna half moon partyle. See nähtus väärib omaette postitust.

Kajar: Kaks mõtet lisaksin siia juurde. Esiteks, millest proua ei räägi, on, et enne debiliteeriva diarrea episoodi astusime õhtusöögiks läbi sümpaatsest India restoranist Om Ganesh. Ja teiseks, kogu episood polnud mitte päris asjata - töötasin välja tõsielusarja "Puke or no Puke", kus erinevad osalejad... noh kujutate ise ette. Igal juhul iga episood lõppeb sellega, kus mängija kinnitab kõigile: "Man, there's no way I'm gonna Puklrghööööööööööööögh".
Karin: ja siis mina saan pärast show lõppu seda ämbrit tühjendada. Jeeee!


Vaatamata sellele, et me esimesed kaks päeva oleme oma bungalow merevaate asemel (aitäh, Marko, SunCliff on hea koht!) vaadanud pigem tualettruumi üht või teist seina, tahaks siiski Koh Phanganile pigem kauaks-kauaks jääda. See on nagu koguaeg oleks Viljandi folk, ainult ilusa ilmaga ja kontserdite asemel on reivipeod. Valge imepeen liiv, palmid ja mäed. Baarid, vodka bucketid ja öised rannapeod. Enamus inimesi on sümpaatsed, tulevad siia seljakottidega ja pikaks ajaks. We like!

22.11.09

Autosõit on ajavõit!


Meie õndsuspäevad viietärnikuurortis on nüüd läbi ja me võtsime endale auto, millega üritame püüdlikult valel teepoolel sõites Koh Samui saarele ringi peale teha. Meie kuldne Suzuki pikap näeb pealt vinge välja, aga tegelikult oigab ja ohib iga mäest ülesmineku peal nagu vana mära. Lisaks on autol rool valel pool ja manuaalne käigukast (proovige korraks mõttes vasaku käega käike vahetada ja paremaga suunatuld sisse panna, vot nii onju!). Kui see kõik kombineerida veel kaardilugemisega, saab kokku päris toreda sõiduelamuse.

Koh Samui saar on Tai suuruselt kolmas, asub lõunarannikul. Saarel on valge liiv ja troopiline kliima (meenutuseks: Leonardo sattus The Beachis ühele Tai sellistest saartest). Mööda rannaäärt lookleb ümber terve saare tee, mille pikkuseks on hinnanguliselt 50 km. Kogu selle tee peal elab vaevalt mõni inimene, kes ei ole kuidagi seotud turismibisnesiga – kogu tee on täis bungalosid, hotelle, restorane, poekesi või vähemalt vaatamisväärsusi, mille lähedal saab midagi müüa.

Kuna saartel on vihmaperioodi lõpp, ei ole praegu turismi kõrghetk ja õnneks saab enam-vähem igast uksest igast sisse astudes öömaja. Kuigi mõned kohad on üldse praegu kinni.

Tänase öö veetsime näiteks Lamai ranna lähistel, kus me saime oma suure bungalow 490 bahti (160 eek) eest. Muidugi olid bungalows mõned sipelgad ja üks kidur varaanipoiss ja madrats oli nii kõva, et põrand tundus vahepeal pehmema valikuna. Aga see-eest hakkab esimest korda siinoleku jooksul uneaeg enam-vähem paika loksuma – mina magasin täna öösel juba ausad 11 tundi. Tai on nimelt Eestist ajas 5 tundi ees, mis tähendab seda, et meil peaks ametlikult uni ära minema kuskil hommikul viiest. Vanainimese asi.


Ja siis käisime täna kose all ujumas ja elevandiga ratsutamas ja Butterfly Gardenis, mis oli hale tüng, sest mujal suvalises metsas on liblikaid rohkem kui seal aias. Tädi seletas meile ka, et jajaa, praegu on kookonid, tulge kuu aja pärast tagasi, siis näete liblikaid ka. Aga muidugi seletas ta seda pärast seda, kui me olime pileti ära ostnud ja küsisime, et aga kus need liblikad on.

Homme lähme vaatame veel monkey theateris kuidas affud Shakespeare’i mängivad ja siis suundume kahele väiksemale saarele, Koh Phangani le ja Koh Taole, mis peaksid olema rohkem hipiparadiisid ja vähem turismimagnetid.

21.11.09

Koh Samui

Ah et kuidas me siin Taimaal elame?



Kirikayani hotell from Karin Kase on Vimeo.

19.11.09

London

"If you're tired of London, you're tired of life," õpetati meile kunagi Inglise Kolledžis.

My ass. Call me dead.

Jätkuks Kajari jutule sellest, kuidas ta Londonisse jõudis, siis mul oli seal vahepeal paar päeva aega ringi vaadata. Kuna ma olen mõned korrad elus Londonis käinud, siis... noh, ütleme et ei tulnudki nagu pähe ühtegi asja, mida ma Londoni peal üksinda teha tahaksin või viitsiksin.

Kõigepealt käisin Martil külas selles badass boarding schoolis, kus ta õpib. Kool asub Londonist mõnekümne minutise rongisõidu kaugusel ja näeb välja nagu üks inglise kool välja nägema peab (võrdluseks: Charles Dickensi raamatud ja Harry Potteri filmid). Ühesõnaga iga aine jaoks on oma maja ja spordiväljakud on suured ja kõik lapsed käivad ilusti koolipintsakus ja triiksärgis ja poiste ühika seinad on reeglitega maast laeni tapeeditud ja prefekt käib õhtuti vaatamas, kas kõigil poistel on ikka ilusti tuled kustus ja käed teki peal.

Ma ei tea, kas asi oli Marti isikus, aga mind vaadati igatahes poiste ühikas nagu keset Viru tänavat jalutavat elevanti. Kaks varianti, kas Marti nüüd enam ei saa koolis iga päev peksa või saab just rohkem. Raske öelda.

Aga siis me mõtlesime, et vaataks veidi hilisõhtuse Londoni peal ringi. Mis on päris halb mõte, sest kõik pubid panevad uksed kella 23st kinni. Sohost leidsime veel mõned kohad, mis olid kella 3ni lahti ja ei küsinud sissepääsu eest raha. Pärast seda oli täielik ikaldus - ainult 20-naelase sissepääsuga klubid. Maailmalinn, jee!

Aga järgmine hommik oli ilus. Hommikusöök pargis Starbucksi kohvi ja Subway võiku saatel ja väike jalutuskäik päikeselise Thamesi ääres. Peaaegu nagu Perfect Day laulus, ainult et heas mõttes.

Elevant

Nagu näha allolevast kahest postitusest, siis andsin kirjutamisõiguse ka oma noorele sõbrale, kes kadedusega vaatas, kuidas ma plogisin. Ma ei vastuta ühegi sõna eest, mille ta siia kirja paneb.

Aga olulisest ka. Kohalikul telekanalil oli just uudis selle kohta, kuidas kellegi elevant jäi mutta kinni ja ta sealt lõpuks ühispingutuste toel päästeti ja puhtaks pesti.

18.11.09

Kuidas leida odav viimase hetke reis?


1. Võib-olla on kusagil maailmas veel alles selliseid vanu häid lennujaamasid, kuhu sa saad tulla ja kümnete reisibüroode pakkumistest endale sobiva valida. Londonis sellist lennujaama igatahes ei ole ja selle järgi küsides vaadatakse sulle kaasatundlikult otsa ja küsitakse, kas oled kuulnud sellisest kohast nagu internet. Sinna soovitamegi pöörduda.

2. Pakettreise müüakse netis kus iganes. Inglismaalt lähtumiseks võin soovitada nelja kohta:
Expedia pakettreiside otsing– siia on kokku korjatud päris paljude erinevate firmade pakkumised. Otsingusüsteem on ka täitsa mõistlik
First Choice
Thomson
Thomas Cook – need on kolm UK suurimat reisipakkujat ning kõigil neil on oma viiamse hetke diilide navigeerimiseks korralikud otsingusüsteemid. Selle funktsiooni jaoks, mida meie tahtsime, on paremad First Choice’i ja Thomsoni omad, Thomas Cookil tuleb otsingus ka piirkond ära täpsustada, teistel saab teha päringu ükskõik kuhu ja siis juba edasi vaadata (Thomas Cooki Slogan on Don't just book it, Thomas Cook it. Eesti keeli siis: ära vaid broneeri, ...(lugeja täidab lüngad oma rikutuse piirides) ). Minu kogemus – mängisin nende otsingutega enne reisi lõpuks umbes ülepäeviti – on see, et erilisi viimase hetke pakkumisi sinna ei lisandu, pigem jääb neid vahetult enne ärasõitu vähemaks. Nii et kuu-paar nädalat enne minekut saab isegi ehk parema diili.

3. Kui tahta lennata kaugematesse kohtadesse – Tai, Havai, jmt - või tahta pisut odavamalt läbi saada ja rohkem planeerida, on tegelikult mõistlik bronnida eraldi lend ja majutus. Lendude broneerimiseks on hea koht Skyscanner, kust saab lennukipileti broneerida sisuliselt ka samal päeval ja mis ühendab vist enam-vähem kõigi maailmade lennuliinide otsingud. Lõbus mäng: mine Skyscanneri lehele, vali erinevaid obskuurseid sihtkohariike (Antigua ja Barbuda, Kap Verde saared, Maediivid, Madagaskar) ja vaata, kas kuhugi ei saa alla 10 000 krooni edasi-tagasi. Vähemalt Londonist küll sai, kaasa arvatud Havai.

Meie lendasime Emiratesiga Londonist üle Dubai Bangkoki (2x7 tundi pluss 2 tundi Dubai lennujaama imedemaal) 7000 krooni eest. Neid teisi pikamaalennukeid ei oska sisuliselt hinnata, aga Emirates on tõesti superluks. 200 filmiga oma widescreen telekas, supersöögid, tervitusrätikud jne. Nii et, jah, see Skyscanneri leht on igati abiks ja otsingusüsteem on seal väga mõistlik ja igatpidi reguleeritav.

Hotellide broneerimiseks kasutasime booking.com’i ja Expedia.com'i. Mõlemas oli täitsa palju erinevaid varianti koos päris klientide arvustustega ning ka päris head diilid. Me nüüd järgmise nädala veedame siis Koh Samui saarel Kirikayani viietärnihotellis. Pursui!

Pasjant

Esiteks: sisuliseks infoks niipalju, et oleme Bangkokis ja lendame täna Koh Samui saarele. Minu kott jõudis meile Bangkoki lennujaamas kahetunnise hilinemisega järele ning oli ennast isegi pagasikarussellilt maha tõstnud ja Tai õhu kontorisse vedanud. Sealt ma ta ka leidsin. Idüllilisest saareeelust kirjutame siis kui me seal juba kohal oleme.

Aga õiendan ära selle jutu, et kuidas ma siis Londonisse sain. Ühesõnaga ma ei leidnud oma passi üles. Kar on seisukohal, et see on suht tauno asi, mida teha ja ma olen mõneti nõus. Otsisin viimasel hommikul paanikaataki piiril kaks tundi kodust, iga viie minuti tagant prouale helistades ja ei midagi. Mistap istusin viimase bussi peale ja sõitsin Tallinnasse, kus me võtsime vastu otsuse, et ei taha Londinis reisilettide vahel ringi käia nagu taimetoitlane liharestoranis ja sõitsin koju tagasi veel passi otsima.

Mis on naljakas, on see, et kui ma süstemaatiliselt otsima hakkasin, oli pass mul poole tunniga käes – see oli meie esikukapi ülemisel teisel riiulil taga nurgas paberkotis (kus siis veel) koos teiste väga huvitavate asjadega. Selgub, et sõbrad Jasper ja Martti olid need pärast meie pulmi koristamise käigus sinna pannud. Moraal: sõbrad ei peaks meie juures kindlasti nii palju koristama (arvas Kass). Ma ise ei teagi, mida siit moraalina kaasa võtta muidu kui et hea on kui pass on ikka reisil kaasas.

Igastahes nii läksin ma pühapäeva hommikul Tartust Air Balticu lennuki peale. Või õigemini tahtsin minna, sest mulle ja 36(!) ülejäänud reisijale öeldi, et ilm on Tartu lennujaamas nii halb, et lennuk ei sõida ja tuleb hoopis buss. Ilm, mööngem, oli tõesti tiba udune, aga poole Riiga sõidu peal hakkas juba päike paistma, mis tundus ikka eriline nöök. Teised reisijad kuulsid kusagilt ka seda, et tegelikult saadeti lennuk Finnairi streiki murdma. Igatahes kui ma Riiga jõudsin oli minu lennuk juba ära läinud ja kuna bussijuht ei leidnud lennujaama üles siis lend, mille peale mind pandi (Oslo), läks 15 minutit pärast seda kui ma oma kohvri sisse tšekkisin. Turvakotrollis hakati juba Mr Kasele meelde üle lennujaama tuletama. et kui ta kohe väravasse ei ilmu, siis lennatakse minema. Nii ma siis jooksin läbi lennujaama, käes seljakott ja 1.50 latine toidutalong, mis jäi muidugi kasutamata.

Üle Oslo jõudsin Londonisse sisuliselt kella viieks ja minu kohver muidugi polnud juba esimese lennu peale Riiast saanud. Aga selle pluss oli, et Londonis ma ei saanudki kohvrit kätte, nii et sisuliselt saime selle ilma igasuguse jahmerdamistea (kui välja arvata kümmekond telefonikõnet) Taisse. Miinus muidugi oli jälle see, et mina jõudsin Taisse selle ühe ja ainsa särgiga, mis mul seljas oli.

Bangkok

Tai pealinn on soe ja niiske ja päikeseline ja lõhnav. Eile öösel vaatasime veidi linnas ringi, nii T-särgi kui õhtusöögi saab 10 krooni eest.

Aga sellele vaatamata ootab meid nüüd Bangkoki butiik-airline (huvitav, mis see tähendab? Butiiksisustusega lennuk?), mis viib meid edasi Koh Samui saarele. Miskipärast lasti meid laundži istuma ka.

Hoilaa!

16.11.09

Tai

Kui kõrvale jätta mõned väikesed detailid pulmareisi alguses, näiteks nagu:
- mu abikaasa ei leidnud oma passi üles ja pärast mitmetunnist paanitsemist otsustasime, et tal on mõistlikum lennuki peale mitte tulla, jääda koju passi otsima ja tulla siis järgi, kui pass leitud (sest vastasel juhul oleks meil olnud võimalus reisida ID-kaardiga Euroopa Liidu piires, mis ei kõlanud just kuigi ahvatlevalt)
- koju jõudes leidis ta pärast seda passi poole tunniga üles
- järgmisel päeval Tartust väljuv lend tühistati ja ta pidi tulema kuskilt Oslo kaudu, mis võttis kokku 12 tundi aega
- mina chillisin niikaua 2 päeva üksi Londonis, kus ma suutsin väga väsinud peaga broneerida endale 70-naelase hotelli (see-eest suurepärases asukohas)
on pulmareis siiani kulgenud viperusteta.

Nüüd on pass olemas ja me oleme üksteist Londonis edukalt leidnud. Kui me nüüd veel kohvrit kõigi meie asjadega ka kunagi nägema peaksime (Kajar kohtas seda viimati Riias ja viimaste andmete kohaselt oli seda nähtud Heathrow lennujaamas ja nad lubasid selle meile Bangkoki saata), siis võiks lausa öelda, et kõik on hästi.

Lisainfoks olgu veel öeldud, et meie algne plaan leida reis lennujaamast asuvatest lettidest ei ole tegelikult väga hea mõte. Ainus koht, mis Londonis midagi sellist pakub, on Gatwick, ja seal on ka ainult üks putka, mis pakkus meile võimalust sõita Sharm el Sheiki. Sänks but nõu sänks!

All that said, lähme me poole tunni pärast lennuki peale, mis viib meid Dubaisse ja seejärel Bangkoki. Seda, mis edasi juhtuma hakkab, me veel ei tea.

Best honeymoon I've ever been on!

12.11.09

Hanimuun

Koostöös abikaasaga otsustasime, et meie pulmareis peaks toimuma Londonisse Gatwicki lennujaama. Ma olen kuulnud, et seal on hea kliima ja palju toredaid kontaktivõimalusi erinevate kultuuride esindajatega.

Tegelikult kui hästi läheb, siis me võtame Gatwickist kaheks nädalaks mõne viimase võimaluse pakkumise kuhugi, kus on soe ja võib-olla ka midagi rohkemat teha kui rannal lebada.

Miks nii?
- sest nii on põnev - me ei tea, kuhu me sõidame. Mängisime isegi silmad-kinni-näpp-maailmakaardile mängu
- sest see on odav - vähemalt Expedia loetleb küll võrdlemisi müstilisi pakkumisi
- sest see kahandab diskussiooni teemal kuhu me reisile sõidame paari kuu asemel paaritunnisesse ajaraami.

Ükskord, kui ma olin sunnitud öö lennujaamas veetma, vaatasin neid reisibüroode lette ja mõtlesin, et kunagi tahaks niimoodi reisile minna. Selgub, et mu väike sõber on sama mõelnud. Igatahes on nüüd kohver sooja-ilma-asjadega pakitud ja laupäeval lähme.

Siinkohal oleks vist adekvaatne tänada kõiki neid, kes ümbrikukujulise kingituse näol meie pulmareisi panustasid. Lubame, et kasutame teie kinki otstarbekalt.

1.11.09

Brüssel

Belglased on teinud kohaliku kiirtoiduketi, Quick nimeks. Ma pean hollandlastega nõustuma - belglased on natuke napakad. Pidin naeru kätte ära surema, kui ma otsustasin, et mul on kõht piisavalt tühi, et tellida asi nimega Giant Menu, pildi peal kahe pihviga lopsakas burger. Meet the Giant!



Nagu burger, nii ka Brüsseli kuulus pissiv poiss on tegelikult uskumatult väike. Kõigile "that's what she said" nalja austajatele on hea mõte minna seista natuke aega selle poisi juures. Umbes 10 minutiga õpib päris paljudes keeltes ära lause "Issand kui väike!".

Aga iseenesest on põhjust Euroopa Liidu pealinna sagedamini külastada. Linnal endal pole häda midagi pluss meie üksusel on seal superäge korter.

Miinuspoolelt sain lennujaamast ilmselt seagripi.