Täna öösel ma reisisin sõpradega Venemaal. Venemaa, teatavasti, on üks sõbralik ja turistialdis koht.
Näiteks juhtus mul see, et ma sõitsin mingil linnavahelisel maanteel. Suht kiiresti sõitsin. Ja seal olid ülekäigurajad maha märgitud, aga kas siis keegi sellest hoolis! Mistõttu, kui mingid daamid suvalises kohas mulle ette kakerdasid, ei jäänud mul suures hädas üle muud, kui ühel tädil natuke üle kandade sõita.
Minu loomulik reaktsioon oli kohe kiirendada ja loota, et sellest kunagi midagi ei juhtu. Juhtus küll. Umbes kilomeetri pärast oli mul sabas politseibuss. Härrad seletasid üht-teist selle kohta, kuidas neile sugugi ei meeldi, mismoodi Läänest tulnud kapitalistlikud sead nende juures käituvad, ja panid mul käed raudu.
Ma üritasin seletada küll, et nad ei olnud ülekäigurajal ega midagi, aga selle peale politsei ainult naeris. Hiljem selgus kuskilt ka, et üle kandade sõitmine on neil mingi revolutsioonikliki tunnustegevus.
Muidugi pidin ma minema vastu KJ-le, kes ootas meid rongijaamas, ja kes oli ära kaotanud oma telefoni. Nii et tal ei olnud õrna aimugi, kuskohas me ööbime, ega ka sellest, et ma talle vastu ei tule. Kuna mulle üht telefonikõnet ei lubatud, ei olnud ka teistel õrna aimu, mis sai minust või KJst.
Vot ei teagi täpselt, mis sellest kõigest edasi sai, aga mingi saatuse nihke tõttu istus minu eest hiljem vangis hoopis Birx. Smugeldasime talle sinna mobiiltelefoni ja ei olnud tal seal häda midagi!
