Ükspäev ma ärkasin hoopis Natsi-Saksamaal. Muidu oli seal täitsa okei elada, aga natuke oli see halb asi, et kõik mu kõige paremad sõbrad olid juudid. Noh, ja osad olid homod ka.
Igatahes elasin ma muusikaakadeemia kohal väikeses katusekorteris ja õppisin laulmist. Põhiliselt elatusin sellest, et me andsime oma kaheksaliikmelise naisansambliga erinevatel üritustel kontserte. Aga ühel päeval saime me riikliku noodi, mis ütles, et me peame laiali minema, sest meie ansamblis on liiga palju juute.
Õnneks pidas minu hea sõber Tajo teisel pool jõge üht restorani, üritas vist mingeid aasiapäraseid roogi seal pakkuda, niivõrd, kui see sel ajal võimalik oli. Ta oli lubanud mind tööle võtta, kui ma mõtlen välja, kuidas korralikku mughlai chicken curryt teha. See oli suht keeruline, sest internetti ju ei olnud ja india kokaraamatuid ei olnud ka kuskilt võtta. Aga ma uurisin erinevatelt inimestelt ja katsetasin ise ka ja mõtlesingi välja – korralikult rosinaid on vaja!
Ma olin oma muusikaõpetaja peale väga pahane, et ta lasi meie ansambli nii kergekäeliselt laiali saata, minu arust oleks ta pidanud selle säilimise eest rohkem võitlema. Natuke sellepärast, et me kõik kaotasime oma teenistuse, ja muidugi juutide õiguste eest võitlemise pärast ka. Igatahes tundis ta, et ta on mulle ühe korraliku teene võlgu ja ütles, et ma võin paluda mida iganes.
Altruistliku inimesena palusin ma talt midagi mitte endale, vaid hoopis ühele oma kolleegile. Kolleeg nimelt oli meessoost ja ei saanud oma poiss-sõbraga kunagi avalikult restoranis söömas käia. Kuna muusikaõpetajal oli korralik köök ja suur elutuba, siis minu palve oli, et me teeksime neile piduliku õhtusöögi, mis oleks nagu restoranis. Valge laudlina ja grammofonimuusikaga ja puha.
Tegimegi. Muusikaõpetaja muudkui vaaritas köögis ja mina ja mu parim sõbranna Shoshanna panime põlled ette ja kandsime neile roogi lauale. Noored istusid, käest kinni, vahtisid üksteisele armunult silma ja ei suutnud oma õnne uskuda.
Aga siis jõudiski kätte see aeg, kus me tüdrukutega tänaval käest kinni ringis seistes pisarsilmil viimase laulu laulsime. Päris lõpuni me laulda ei saanudki, sest algas järjekordne õhureid ja me pidime laiali minema.
Me Shoshannaga tahtsime minna üle jõe Tajo restorani, aga kahjuks viis sinna läbi linna ainult üks sild, Golden Bridge, ja üle selle oli juutidel keelatud minna. Õnneks oli Shoshannal võltsitud pass, mis tõestas, et ta nimi on hoopis Helena. Sellega tal aeg-ajalt ikka õnnestus võimud ära petta, kuigi – kui aus olla – ta nägi ikka üsna juudi moodi välja.
Niisiis hakkasime Shoshannaga kergel hingevärinal Golden Bridge’i ületama ja kõik tundus täitsa hästi minevat, kuni dokumendikontrollis hakati midagi kahtlustama. “Are you Jewish?” küsis keegi (arusaamatul põhjusel rääkisid inimesed minuga Saksamaal pidevalt hea meelega inglise keeles). “Oh, hell no!” vastasime Shoshannaga nagu ühest suust. Kutsusin teda igaks juhuks korduvalt kõva häälega Helenaks ka.
Sellegipoolest ütles üks punase peaga naisterahvas oma natsikolleegidele, et ta eskordib meid sillast üle, et teisel pool kindlaks teha, ega me ometi juudid ei ole. Vaatasime Shoshannaga üksteisele hirmunult otsa ja mõlemal käisid peas paaniliselt ringi erinevad põgenemisplaanid.
Üle silla jõudes hakkas punapäine naisterahvas aga meiega täiesti lambist heebrea keelt rääkima. Vaatasime teda, suu ammuli. “Well, it’s because... I’m Jewish,” tunnistas punapea.
Kui meil juba selline üksteisele kaartide avamise hetk oli, siis ma mõtlesin, et ma tunnistan talle ka üles, et ma tulen tegelikult üsna kaugelt tulevikust, ajast, kus kõik võivad elada nendena ja nendega koos, kellega nad tahavad.
“Ma aimasin seda tegelikult, kui ma nägin, et su pass on välja antud aastal 2014,” vastas punapea. “Ja sellest, et sa olid nii teistsugune, nagu mitte siit maailmast.” Mh, misasja. Ma omast arust olin jumala hästi ajastusse integreerunud, keegi ei olnud sinnani midagi kahtlustanud.
“Aga ma luban sulle – nüüdsest hakkavad maailmas asjad ainult paremaks minema,” ütlesin. Samal hetkel sõitis meist mööda tramm ja pritsis meid läbimärjaks.
