Tšill nädalavahetus vanematega - Valenciast läbi Almeria Granadasse ja tagasi

Tänan prouat võimaldamast mulle külalispostitust. Siinkirjeldatu on õigupoolest juba kaks nädalat tagasi toimunud.

Pärast meie Põhja-Hispaania tuuri, jätkus meie seiklusrikas maareis koos minu vanematega. Kuna me Barcelona kandis olime juba üksjagu aega veetnud, otsustasime jätkata liikumist lõuna poole ja kohtuda Valencias. Ülemäära tark mõte see tagantjärele ei olnud, sest pääs sinna Eestist - nagu ka paljudesse teistesse Hispaania ägedatesse linnadesse - on kahtsusväärselt keeruline ja kallis, nimelt üle Frankfurti hiidlennujaama, kus ilma käsipagasita juba väiksema hilinemise peale võib järgmisest lennust maha jääda.

3D kino, kontserdimaja ja vasakul parkla.

Igatahes me arvasime, et mis see Valencia ikka nii ägedat on, üks tavaline hiiglaslik Hispaania merelinn. Siin me eksisime.

Kõigepealt on Valencias koht, mis oma hullumeelsuselt on igati võrreldav Gaudi Sagrada Familiaga, ainult et see on ehitatud minu eluajal. Arhitekt Santiago Calatrava teaduse ja kunstilinna projektis on alla kümne uskumatu hoone, mis kõik moodustavad superägeda moodsa terviku. Projekt algas ‘96ndal aastal ja lõppes 2006, kusjuures esimene hoone oli juba suures remondis. aga vahet pole.

Pärast nende vahel (ja see võtab julgelt kolm tundi, kui te vähegi kusagile plaanite sisse minna) tuiamist jalutasime edasi mööda linnakeskmesse ehitatud hiiglaslikku parki, mis on tehtud endisesse, sajameetrise laiusega jõesängi. Central Park, eat your heart out!

Major paella!

Igatahes on Valencia kuulus veel selle poolest, et just seal olla välja mõeldud paella. Ettevaatust nüüd, murran kohe teie südame. Selgub, et paellas originaalselt pole üldse mereande, vaid hoopis jänest ja muud maainimestele saadaolevat liha. Käisime seda ka väidetavalt eriti autentses kohas testimas ja võime kinnitada: mereandidega on see safrani-riisiroog oluliselt parem. Aga jube, mõelge, järgmiseks võib selguda, et sangria pole mingi hispaanlaste jook, vaid turistidele mõeldud odava veini kallilt mahamüümise meetod!

Valenciast lahkuda oli meil väga kahju, aga kuna me olime otsustanud veeta aega hoopis Andalucias, tuli seda siiski kiiremas korras teha. Viietunnine autosõit viis meid kohta nimega Roquetas del Mar, Almeria lähedal. See tundus täitsa tore kuurort, laia ja mitte eriti rahvarohke ranna ning paljude restoranidega. Erilist ajalugu meil oma ööbimiskoha juures ei õnnestunud tuvastada, aga samas jäid söögi- ja ööbimisarved alla igasugust arvestust.

Muide, Hispaania suhtes jääb mulle mulje, et toredam ja säästlikum on külastada eeskätt hispaanlastele suunatud kuurorteid. Siin on ainult üks väike viga, enamus teenindajaid ei räägi neis sõnagi ühtki teist keelt, kui hispaania. Aga samas saab sellest suht lihtsalt üle, kui rääkida inglise (või ka eesti) keelt hästi aeglaselt, veenvalt ja rohkete žestidega, näiteks menüüs soovitud asjadele osutades. Ja pärast seda, kui on õnnestunud mõned vinnutatud seakõrvad tellida, oskate neid ka järgmine kord juba vältida. Nagu proua meie tapasekogemusest kirjutas, siis tellida tasub kõike, tulemus võib olla küll üllatuslik, kuid on pea alati maitsev.

Igatahes Roquetases käisime me esimesel päeval rannas, kus hoolimata sellest, et valitses Eesti parim suvepäev ehk ca 28 kraadi ja päike, olid rannatoolimüüjad oma bisnessi juba kokku pannud. Siis tegime pikema jalgsituuri läbi asula, kus tundus olevat mitmeid vahvaid mereannirestorane, mida me muidugi kunagi ei jõudnud külastada, sest esimeses järjekorras tahtsime maha pidada ühe hispaaniapärase siesta.

See plaan kahjuks ei õnnestunud, sest kui me koju jõudsime, selgus, et juba tunni pärast on unikaalne võimalus külastada üht meie reisi eesmärki ehk Hispaania profiliiga jalgpallimängu, konkreetselt siis kohaliku UD Almeria võitlust Huescaga, mis toimus Hispaania teises divisionis, mis Euroopas liigajalgpallis on, ma arvan, top10 piirimail. Sel tasemel Hispaanias jalgpallile võib julgelt staadioniväravast pileteid osta, ainult arvestada tasub, et odavam tribüün on tõenäoliselt vastu päikest (härjavõilusel on sama põhimõte: istekohad sol on päikese käes ja sombra varjus, sombra on palju kallimad), nii et tasub nokkmüts kaasa võtta. Meie piletid maksid €20, €10ga oleks saanud otsatribüünile.

Almeriiaa-tuhh tuhh tuhh-tuhh-tuhh kütab trummiga härra taustal.
Karin is not impressed.

Almerias on ilus staadion, kuna mansa on sel sajandi kaks korda Hispaania kõrgliigas mänginud, kokku on seal kohti pea 20 000 inimesele. Seekord oli kohal sellest pool, ehk siis nagu Lilleküla staadionil parimatel päevadel. Mängu (mida kohalikud spordiajakirjanikud nimetasid Almeria hooaja halvimaks) tegigi ägedaks just selle argipäevalisus, kohale olid tulnud suured fännid, samas ka perekonnad lastega, vahvad vanahärrad ja palju noormehi kohtingule toodud tüdrukutega. aga kuna kodumeeskonnal hakkas kohe viltu vedama, siis poolajal anti juba kõvasti vilet. Ja kui keskkaitsja ja värvavavahi omavahelise paki tulemusena 50ndal minutil 0-3 taha jäeti, siis ma arvasin küll, et nüüd hakatakse ära minema. Aga ei, pealtvaatajad olid truult mängu lõpuni kohal, kuigi otse meie taga asunud trummimees hoidis, jumalale tänu, oma Aaal-meriia pumm-pumm pumm-pumm-pumm ergutust pigem vaka all.

Õhtust sõime Almeria ja Roquetase vahel olevas koobasrestoranis, kus alguses tundus, et oleme ainsad kliendid, aga lõpuks tulid kõik lauad täis. Viimasesse ja suurimasse lauda saabusid kaks perekonda koos ca 6 lapsega kell 11. Hispaania.

Järgmisel päeval oli meil ette nähtud külastada legendaarset Alhambra kindlus-lossi Granadas. Õigupoolest öeldakse nii, et kui sul Alhambrasse kuu aega varem pileteid ei ole, siis sa sinna ei pääse. Meie otsustasime, et tahame minna kaks päeva varem. Ja mõnda aega tundus, et ega meil see tõesti ei õnnestu. Aga selle lehekülje abiga kuidagi ikkagi õnnestus reserveerida tuur, milles, tõsi, polnud Nasridi palee pileteid, küll aga kõik muu.

Alhambras on nii, et osa kompleksi, mis on tegelikult jube suur, on külastatav ka tasuta, tuleb lihtsalt siit sisse marssida. Aga huvitavamad osad, nagu vana kindlus, esimene palee ja kuulsad veeaiad on piletiga. Ja Nasridi palee, kompleksi kõige kuulsam ja väidetavalt kõige uhkem osa, on veel eraldi piletiga.

Igatahes ma soovitaksin Alhambrat kõigile neile, kes arvavad, et moslemitest pole kunagi mingit kasu olnud. See meenutab väga elavalt, et samal ajal, kui meil Euroopas oli aastasadu pime keskaeg, kui midagi ilusat ega loovat teha ei osatud, oli araabia maailmas nende tsivilisatsiooni tipphetk ja selle aja teadlastele, arstidele, kunstnikele ja ajaloolastele oleme me täna palju tänu võlgu.  

Veeaiad (Troonide mängu Dorne'i inspiratsioon)

Pärast Alhambrat käisime kohas nimega Melegis, kus Euroopa Liidu toel oli eestlasele müstiliste viljapuude nagu mandariin, granaatõun ja Kreeka pähel, vahele rajatud vahva viiekilomeetrine matkarada.Ja kuna me Alhambrasse sõitmiseks pidime ärkama kell 5.30, siis pärast kojujõudmist tegime tõesti ühe siesta. Pärast mida käisime ikkagi veel korra kõrgelthinnatud kohalikus tapasekohas.

Vasakul olla jõgi

Viimasel päeval jõudsime hommikul jalutada ringi Almerias, kus esmaspäevaselt olid küll kõik meid huvitanud asjad, täpsemalt kitarrimuuseum ja Alcazaba suletud. Ja siis panidki ema-isa meid bussi peale ja sõitsid ise 450 km kaugusel olevasse Valenciasse tagasi. Oli vahva vaikne nädalavahetus, pärast mida meil Kariniga oli päris puhkust vaja.