Zagreb

Okei, maailm oleks tunduvalt vaesem, kui ta ei kuuleks, mis mul horvaatide ja Zagrebi kohta öelda on. Niisiis mõned tähelepanekud.


Zagreb on üldiselt täitsa ilus, põhimõtteliselt nagu Viini ja Praha väike õde - vähem pompöösne ja sellega seoses kuidagi armsam. Horvaatiasse üldiselt detsembris sellele vaatamata tulla ei tasu, null kraadi ja pidev lörts.

Horvaatidel on mingi värk väljas olemisega. Isegi praeguse ilma puhul istuvad kõik hea meelega välikohvikutes. Kohvikud on küll pannud püsti vihmavarjud ja gaasilaternad, aga no tõesti, null kraadi ja lörts... Aga ega siis alati kohvikus istuma ei peagi, võib ka niisama tänaval seista.
- "Õu, mis sa täna õhtul teed?"
- "Ma ei tea, midagi eriti..."
- "Aga lähme seisame peaväljakul?"
- "Oh, äge mõte! Lähme jah!"

Ja nii nad siis seisavad. Sajad inimesed, tundide kaupa. Suurematele väljakutele on püsti pandud hiiglaslikud välitelgid, kus saab hõõgveini ja õlut ja pannil vorstid särisevad, meenutab natuke suusakuurortite after-ski'd. Põhiline enesenäitamise aeg pidi aga olema hoopis laupäeva hommikul - siis tiksuvad kõik linna kohvikutesse. Eks ma homme lähen vaatan.

Võtsin siis täna kätte ja kolisin oma 5-tärni luksushotellist mõne tänava kaugusele hostelisse nimega Hobo Bear. Keskkonnavahetus missugune! Regent on ikka kõige ülbem hotell, kus ma kunagi olnud olen - kõik on kallitest materjalidest, messing ja marmor, laiad vaibatatud trepid ja monokliga kammerteener. Seal ööbivad kõik kuningad ja presidendid ja natuke on see tunne, et järjekordsele kreisile õhtusöögile minnes tuleks selga panna mõni pidulikum tualett ja korsett kõvemaks tõmmata.

Samas temast üle kümne korra odavam Hobo Bear ei jää üldse väga palju maha. Ülikõrgete reitingutega hostel ei valeta, kui ta ütleb, et tuled nagu koju. Kõik on üsna basic, aga väga puhas - aga mitte see ei ole oluline. Töötajad ja teised külastajad ja üldse kogu õhkkond on selline, et siin on lihtsalt väga hea olla. Istusin oma läpakaga elutuppa teleka taha maha, kohe tuli noormees Isle of Man'ilt ja ütles et ta tellib pitsat, kas ma tahan ka. Ja mittetöötava lockeri luku eest lubati kohe tasuta õlut. Superluks, seal peab kindlasti ööbima, kes Zagrebisse satub!

Aa ja siis ma käisin tuttuues asutuses nimega the Museum of Broken Relationships, kuhu inimesed üle maailma on annetanud oma metsaläinud suhetest mingeid meeneid, kas siis lahkuminekuga seotud või niisama. Enne oli rändnäitus, nüüd jäi Zagrebisse pidama. Kuigi kohati veidi kurb, siis üllatavalt teraapiline üritus.

Horvaatia söök on hea kuni väga hea, lipulaevadeks valdavalt road, mida ma pigem Itaaliaga seostama kipuksin - pastad, risottod, prosciutto, mozzarella... Kõvasti rõhku mereandidel, mis on värsked ja hästi tehtud, sest merepiir on pikk. Samas teevad nad spinatist ja kartulitest suurepärast möginat, rohkem Ida-Euroopa moodi. Nagu söök, nii tundub ka üleüldiselt kõik selline ühe jalaga lõuna-Euroopas ja teisega veidi eksjugoslaavlik.

Täiesti kogemata sattusin Lonely Planeti poolt taevani kiidetud söögikohta nimega TipTop. Ma pidin rõõmust nutma hakkama, sest see koht asub ühes hoopis teises ajas ja reaalsuses, natuke võiks ehk võrrelda vana Werneriga. Ehitajad sõid päevarooga, vuntsidega onud jõid õlut ja mängisid malet ja rangetes nõukavormides tädid (võib-olla mulle tundus, aga üks vist lõpuks oleks peaaegu nagu natuke natukene naeratanud) tõid minutitega imehea söögi lauale. Superkoht!

Tänased heateod Zagrebis

Checklist:

• Teooria erinevate stakeholder'ite pushimise ja pullimise kohta peene punase joone ületamise näitel loodud ja 130 inimese ees ette kantud.
• Õnnetule kohvri kaotanud hispaania tüdrukule aluspesu ja sokid ostetud.

Võib vist rahus õhtust sööma minna.

Kes ütles, et konverentsid ei ole fun?

Gruusia vol 2

Vahepeal ma tegelt käisin Brüsselis ja Budapestis ja Brüsselis ja Iisraelis ja Brüsselis ka. Aga neist kuidagi ei jõudnud kirjutada, või need ei tekitanud piisavalt emotsioone. Iisraelist tegelt kirjutasin pika jutu, aga siis varastati mu tööarvuti koos selle jutuga shabbati ajal Jeruusalemma hosteli pagasihoiust ära. Ei au ega häbi! Mõelge nüüd siia otsa ise paar juudinalja palun.

Aga Gruusia tekitas küll emotsioone, või noh kuidas ta saanukski mitte. Selleks, et kõigest aru saada, tuleks muidugi lugeda Gruusia vol ühte ja Dagmari raamatut ka (lõpetasin selle just sobivalt Gruusias olles). Aga olgu siinkohal ära toodud mõned objektiivsemad ja subjektiivsemad "enne ja pärast" võrdlused, mis Tbilisit kahe aasta jooksul tabanud on.

Puhas, kuiv ja muretu sild

Linnas on vahepeal üht-teist muutunud, võiks vist kokkuvõtlikult öelda, et paremuse poole. Mitmed teed on korda tehtud ja suuremate valgusfooride kohale on pandud sekundilugejad (paari juhti isegi nägin, kes vaatasid, et okei, 6 sekundi pärast läheb roheliseks, fain ma siis ei sõida punasega üle). Väidetavalt hakkavad uuest aastast kehtima ka seadused, mille kohaselt peavad kõigil sõitjatel autos turvavööd kinnitatud olema ja autoaknast ei tohi prügi välja loopida. Ootame põnevusega, kuidas see neil läheb, eriti kui arvestada, et enamusel autodest ei ole hetkel turvavöid olemaski.

Kõikjal käib suur ehitustöö. Meie ajal ehitusjärgus olnud Radisson SAS on valmis saanud ja näeb kole välja ja kangelaste väljakule loomaaia kõrvale on ehitatud mitmetasandiline teederägastik, peaaegu nagu välismaal. Ja kuskile Hangari baari kanti on üle jõe ehitatud uus sild, mis sai oma vaieldamatu kuju tõttu kohalikelt kohe hellitusnimeks Always. Sild ei vii küll mitte kuhugi, aga kohalikele meeldib seal ikka hängida, vahet pole.

Mitmed asjad on üsna palju kallimaks läinud. Urkabaarid on endiselt odavad ja urkalikud, aga peeneid ööklubisid ja muidu turistikohti on kõvasti lisandunud. Ja Leselidze popimad restod küsivad peaaegu Eesti söögiga võrdseid hindu, aga nad saavad seda ilmselt endale lubada, sest ka turiste on juurde tulnud.

Nüüd vist jõudsingi sujuvalt subjektiivsemate muutuste juurde. Näiteks asjaolu, et hinkaliurgas Hinkalis Sahli on 24/7 avatud ja süüa saab öö läbi (erinevalt kõigist teistest Gruusia restodest, mis isegi reedel-laupäeval hiljemalt keskööks uksed sulgevad). Meie teine kodu Salve on oma endisest kohast ära kolinud ja mahutab nüüd veidi rohkem kui kolm lauda, aga õhkkond on endiselt täpselt sama chill. Ja Pur-Puril on kolm korrust ja alumisel mängitakse õhtuti jazzi ja meie sõber Vikast on saanud ihaldatud jazzilaulja, kelle pärast nii mõnigi meesterahvas sinna õhtuti sammud seab (kuigi mulle tundus, et tema lood on endiselt sama, khm, küpsusastmega, aga võib-olla ma olen lihtsalt kade, onju).

Ühtlasi on juurde tulnud ka kõvasti Populeid (kallis läänelik kaubanduskett). Näiteks meie kooli juures asunud Tõrvikust, kuhu ma tahtsin sisse astuda, et Marko ja Uku auks üks jäle Kalakuri salat süüa, on ka Populi tehtud. Tundub, et inimesed on rikkamaks saanud.

Ehitajad Tavisuplebisel mitte midagi tegemas

Mina olen ka rikkamaks saanud ja naljakas ja harjumatu oli Gruusias rikas olla. Ei ole üldse liig sõita õhtul taksoga linna prassima ja tagasi, kui see kokku sulle 50 krooni maksma läheb. Ja mitte taksojuhiga ühe lari pärast (6,5 eek) vaielda, sest aeg ja närvid maksavad ka midagi, onju.

Meie Mgaloblishvili tänaval on kõik enam-vähem samamoodi. Meie kodupoe müüja kallistas mind rõõmust, kui ma uksest sisse astusin ja küsis, kuidas mul siis vahepeal läinud on. Ma hakkasin pärast mõtlema, et huvitav, äkki ta arvab, et ma ikka veel elan seal, aga lihtsalt ei ole poolteist aastat tema poes käinud.

Koguaeg, kui me seal elasime, oli üks pool meie korterist kiivalt lukustatud ukse taga. Proovisime läbi kõik sada võtit, mis me koduavarustest leidsime, ei midagi. Lõpuks olime suht seisukohal, et seal ukse taga elab mingi seitsme peaga lohe või vangistatud printsess või midagi taolist. Aga nüüd oli lohe välja lastud ja uks lahti tehtud ja seal taga oli lihtsalt üks läbikäidav vahetuba ja koridori lõpus veel üks tuba, kus nüüd Madis elab. Ja ainult gruusiakeelseid kanaleid näitav telekas on ära viidud, aga see-eest on majas wifi! 

Eestlased Madis, Mathis ja Mattias (jah, välismaalased arvavad, et meil pannaksegi ainult selliseid nimesid) elavad meie korteris koos kahe leedu poisiga. Üks leedukas on normaalne, aga teine harrastab joogat, on karsklane ja taimetoitlane ja tuli viie päeva jooksul oma toast välja üldse umbes kaks korda. Võite ise fantaseerida, milline näeb välja üks korter, kus elavad koos viis poissi. Mul on tunne, et suures osas on selles süüdi ka joogavend, kelle hobi on vabal ajal oma porgandite köögi kraanikaussi hakkimine ja nende sealt mitte kunagi ära koristamine. Igatahes meie perekondliku õhkkonnaga võrreldes on kõik suht individualistlikud, käivad välisjalanõudega toas ja teevad igal pool suitsu (ilmselgelt Gruusia ühiskonda paremini sisse elanud kui meie kunagi). 

Aga üldiselt oli Gruusia selline nagu Gruusia ikka - turul käis sagimine, liiklus oli ebaloogiline, päike paistis ja viinamarjad olid valmis saanud ja mul tulid esimesi hinkaleid süües rõõmust judinad peale. Ja Borjomi oli sama ilus ja kuldne nagu kaks aastat tagasi sügisel.

Kaks lugu

Täna öösel oli minu toas riidekapp. Selline vana veidi kopituselõhnaline kelleltki päranduseks saadud hiiglasuur jurakas. Meie kõrvalkorteris elas keegi Lepiku sõber, kellega me hakkasime suht kiiresti internetituttavateks ja ta oli täitsa tore.

Ühel hetkel hakkasid meil kodus imelikud asjad juhtuma. Kahtlustasime nii poltergeisti kui rotte kui üksteist. Aga ühel päeval sattusime koju tulles kogemata selle peale, kuidas naaberkorteri härra meie korteris ringi silkas. Selgus, et kapi tagasein oli uks tema korterisse ja ta oli seal ikka aeg-ajalt möllamas käinud.

---

Aa ja siis ühel öösel käisime me töökohaga kuskil turismitalus, mille omanik oli mingi vanamehenäss. Ma vist meeldisin talle, igatahes ta andis mulle oma visiitkaardi ja ütles et helista ikka ja tule siit veel läbi ja ma näitan sulle pilte ja. Noh, muidugi ma ütlesin jah jajah ja ei helistanud kunagi.

Siis ta esmaspäeval helistas mulle tööle ja ütles et kus sa siis jäid, pidid ju pilte tulema vaatama. Ja saatis mulle lingi fotodele. Tal olid seal talus igal pool turvakaamerad olnud ja ta oli filmikaadritest mind välja võtnud, enam-vähem igas asendis, bussis hambad laiali magamas ja turismitalus vetsu minemas ja. Maitea kas vetsus ka, seda pilti seal ei olnud. Igal juhul oli see üsna hirmutav.

---

Hommikul ärgates rääkisin seda lugu härrale, kes suutis loo alguses olnud "täna öösel" täiesti kuulamata jätta, läks suht närvi ja tahtis politseisse helistada.

Organidoonorlus

Eile öösel magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest jõle äksõn käis koguaeg - pidevalt ajasid mind taga mingid inimesed, kes tahtsid mult erinevaid organeid kätte saada (mis on huvitav, sest minu elustiili arvestades ei tohiks mu organid küll liiga kõrge kaubandusliku väärtusega olla).

Valdavalt kasutati täiesti ootamatutel ajahetkedel minu uimastamiseks kloroformi. Lihtsalt keegi tuli selja tagant ja pani lapi nina ette. Kuna mul on haruldane võime olla üle minuti hingamata, kaalusin mingil hetkel hinge kinnipidamist ja uimastumise teesklemist. Samas võitis hirm, et äkki ma olen siis ärkvel, kui nad mul kõhu lõhki lõikavad, ja üldse ma peaks siis kogu seda röövimisprotsessi ärkvel olles taluma. Niisiis lasin end lõdvaks ja lasin kloroformil end pehmesse uima vajutada.

Mõne aja pärast ärkasin tundmatus kohas, kõik kohad valutasid. Siis tegelesin natuke aega jälle põgenemisega, kuni taas keegi ootamatult selja tagant kloroformilapiga tuli.

Ja nii kogu öö.

Taani keel

Kopenhagenis läks natuke aega, et välja mõelda, et rongipeatus Kopenhagen C (Kopenhagen Central) on taani keeles hoopis Kopenhagen H (Hovedbanegård). Ilus keel ja loogilised inimesed!

Sõda

Üksöö oli Pariisis sõda. Või võib-olla ei olnudki see päris sõda, oli rohkem selline reality-game. Igatahes olid kõikjal linna peal grupid, kes pidid võitlema oma elu eest ja hoidma erinevates kohtades linna peal ära plahvatusi.

Meie grupi ülesanne oli minna ühte pealmaal asuvasse metroojaama ja sisestada metrookaart piletilugejasse enne, kui kogu see jaam õhku lendab. Nagu klassikalistele põnevusfilmidele kohane, jõudsime umbes kaks sekundit enne ettenähtud aega.

Siis tuli rong ja rongis istus onu, kes tahtis kõigile meie grupi inimestele panna käe peale templid, mis kinnitavad, et me oleme edasi mängust - ja seega ka sõjast - väljas ja kõik on turvaline. Tempel pandi sinna, kuhu ööklubides ikka templid pannakse, ehk randme siseküljele.

Kui ma oma varruka üles tõmbasin, oli mu ranne täis suuri lõikehaavu, mõned värskemad, mõned juba armistunud. "Miks te end lõikate?" küsis templit panev mees prantsuse keeles ja vaatas mind väga kaastundliku näoga kogu ümberringi toimuva sõjamäsu kohta, kus inimesed pidevalt õhku lendasid ja see kedagi ei kottinud. Mõtlesin, et ilmselt on lihtsalt käsi kuidagi üldise rüseluse käigus viga saanud. Paljastasin teise randme - seal täpselt sama lugu.

"Ma tegelikult ka ei lõika ennast...," purssisin oma hädises prantsuse keeles. "Mul on kodus kass."

Sünnitus

Eile öösel avaldas kõiksus mulle saladuse, kuidas sünnitus üldse valus ei ole: vahetult enne sünnitust tuleb juua üks 0,3-ne õlu ja sünnituse ajal tuleb tõmmata üks pläru kanepit. Ma ei saanud arugi enne, kui see kõik läbi oli.

Kavatsen kindlasti ka reaalsuses proovida.

Update

Kar ja Marko on juba lennuki peal ja Birgit on juba Eestis tagasi. Nii et kõik laabub.

Dr Vinod Shastri

Olen juba tükk aega muretsenud, et mis tulevikul mulle varuks on. Õnneks saavad need küsimused lahenduse, kui astuda läbi käelugeja juurest. Rajasthani astroloogiainstituudi juhataja Dr Vinod Shastri andis mulle 600 ruupia (150 eek!) eest teada, et:

- ma elan kaua

- ma olen pealtnäha kena ja õnnelik inimene, aga tegelikult valitseb mu sees tühjus
- ma saan oma elu jooksul palju reisida (shit, sherlock, ma olen praegu Indias!)
- mu abielu ei kesta üle 4-5 aasta, sest meil mehega on ideoloogilised erinevused
- ma saan ühe lapse ja selleks on tütar. Aga õnneks seda saab muuta, kui ma igal hommikul koidiku ajal tilgutan vett ja iga tilga juures intensiivselt poega soovin.

Minu unegraafiku juures vist tuleb tütrega leppida.

Appi, pulmad!

Indias saab pulmi pidada umbes kahel perioodil, sest vahepeal on paast või jube palav või mussoonid. Üks neist hooaegadest algas paar päeva tagasi. Mis tähendab, et kõiki tänavad on õhtuti täis pulmi.

India versioon poissmeesteõhtust seisneb selles, et peigmees ehitakse ära ja pannakse hobuse otsa istuma. Üritusel osalevad kõik meessoost sõbrad ja sugulased vanuses nullist sajani (pruut vaatab samal ajal kodus telekat). Pulmadeks panevad ka seitsmeaastased poisid selga Elvise lavakostüümi tüüpi läikiva ülikonna, soovitavalt mõnede hõbedaste tikanditega, ja juustesse geeli.

Pulmaseltskonna ees liigub suur rikša, millel küljes on hiiglaslikud megafonid, kust tuleb kohutavat india diskot. Pulmaseltskonna järel on suur... phh, kuidas seda kirjeldada... tuledest sein. Noh, umbes midagi, mida võib näha tsirkuses või lõbustuspargis. Ühesõnaga miski, mis vilgub ja helendab ja pöörleb. Selle vahel on veel naljakates riietes pasunakoor ja meesterahvad, kes kannavad kaasas arvukalt suuri lampe või prožektoreid. Kogu see üritus liigub natuke aega mööda tänavat, jääb siis seisma ja kõik hakkavad tantsima. Loobitakse konfette. Ja nii iga tänavanurga peal.

Me oleme üritanud sellest ka videot teha, aga see ei õnnestu, sest iga kord, kui me mõne sellise seltskonna lähedusse satume, peame me end jõuga mitmekümnepealisest meestesalgast vabaks rebima, et mitte tantsima minna, pluss kõik ühest või teisest meelimuutvast ainest joobunud mehed vanuses nullist sajani tahavad meiega tutvuda või kätt suudelda või meid vähemalt natuke katsuda. Tegelikult on see kõik päris tüütu.

Täna käisime pulmas endas ka. See toimub vabas õhus, kus hiiglaslik aed või telk ehitakse jõulutuledesse ja kulda ja karda. Taas on mängus suured prožektorid, tsirkusetuled ja india disko. Kokku näebki see välja, nagu oleks tsirkus linna tulnud.

Pruut ja peigmees istuvad selleks ehitatud valgustatud laval trooni peal, mõlemal on seljas umbes kilo kulda ja karda ja mõlemad näevad välja pigem veidi õnnetud ja segaduses.

Kui me viisakalt distantsilt kogu seda üritust vaatama jäime, tuli meie juurde keegi sugulastest ja palus, et kas me oleksime nõus pruutpaariga pilti tegema. Niisiis sunniti meid oma võidunud reisiriietes, plätudes ja dressikates lavale ronima ja pruutpaariga tuledesäras poseerima. Kätt päris nagu ei julgenud suruda, kohmasime midagi „congratulations“ moodi. Selle peale pruut naeratas kurvalt ja värises natuke. Aga proovige ise mitte väriseda, kui teil on ninas 200 grammi kaaluv kullast rõngas.

Väidetavalt maksab keskmine pulm 250 000 krooni, millest suurema osa paneb välja pruudi perekond. Päris karm, eriti kui peres on tütreid üle nelja.

Veidi samal teemal: lugesime lehest tutvumiskuulutusi. Need olid toredad, nagu hobust ostaks. Naisterahvas, 25,sale ja väga heleda nahaga, magistrikraad inglise keeles. Heast perekonnast, isa on kinnisvaramaakler, kuusissetulek 20 000 krooni. Otsib brahmaanikastist pärit meesterahvast, nõutav kõrgharidus.

Ahjaa, kõik päevakreemid lubavad siin üldiselt valgendavat toimet ka.

Taj Mahal, The

Vahepeal on juhtunud mõned naljakad ja mõned eriti naljakad asjad.

Nimelt liikusime Jaipurist Agrasse, kus asub kes-teab-mitmes maailmaime Taj Mahal. Üldiselt ongi enamus Agrat selle peale üles ehitatud. Näiteks on kõigil Taji läheduses asuvatel hotellidel (näiteks meie omal) katuserestoranid. Ükski resto ei reklaami oma toitu – kõik kinnitavad, et just neil on parim vaade Taj Mahalile. Ja vaated on tõesti päris ägedad. Toit on seejuures täiesti teisejärguline ehk enamasti päris halb. Aga keda huvitab – võib ju ka sulajura vitsutada, kui sellele maailmaimet peale hammustada.

Imele lähemale pääsemise eest küsitakse kohalikelt 10 ja välismaalastelt 750 ruupiat, mis on vist suurim hinnadiskrimineerimine, mida ma siiani näinud olen (kuigi enamus kohti küsivad välismaalastelt tunduvalt rohkem raha kui kohalikelt turistidelt). Kuna meil ka parima püüdluse juures hindusid teeselda ei õnnestu, maksime oma rupsid ära ja saime kogu üritust ka käega katsuda.

Tempel näeb välja täpselt nagu pildi peal ja on tegelikult täitsa muljetavaldav, eriti kui valge marmor päikesepaistes silmipimestavalt kiiskab. Sees midagi erilist ei paistnud, sest seal on päris pime, aga aimata võis, et marmorisse tahutud poolvääriskividest lilled on tegelikult väga ilusad.

Tegime Taj Mahalist pilti ka. Kohalikud tegid ka natuke, aga valdavalt otsustasid, et pilti tuleks teha meist või koos meiega. Näiteks kui me korraks jalga puhkama istusime, tulid meie kõrvale järjest istuma erinevad meesterahvad, keda sõbrad seal pildistasid. Aga seda siis nii, et ikka ka meie pildile jääksime.

Aremad pildistavad üldiselt kaugemalt, mobiiltelefoniga. Julgemad tulevad küsivad otse, kas tohiks meiega koos pilti teha. Ja kui siis see laviin vallandub, siis ei saa me Birgitiga (aga ka Marko) tükk aega rahu, sest inimesi, kes meiega pildi peale jääda tahavad, tuleb järjest juurde ja juurde, kuni me lõpuks ürituse katkestame ja nende juurest lahkuda otsustame. Peamiselt mehed, aga ka naised, lapsed... kesiganes. Ma ei ole end kunagi rohkem rokkstaarina tundnud.

Agra kindlusesse hakkasime ka minema, aga siis otsustasime, et me oleme kindlusi elus juba näinud ja istusime selle asemel hoopis muru peale maha ja jõime õlut. Sest mine tea, millal seda jälle teha saab.

Rotitempel

Jaipurist öörongi kaugusel on väike (nii Tallinna suurune) ja sümpaatne Bikaneri linn. Bikanerist omakorda 30 km kaugusel asub Karni Mata tempel, kus elab vabalt ja õnnelikult tuhandeid ja tuhandeid rotte, keda seal toidetakse ja austatakse, sest üks pühak lubanud kunagi uuesti rotina sündida.

See kõik ei ole tegelikult üldse nii õõvastav, kui see algse kirjelduse järgi tundus, sest rotid on vaatamata kõigele metsikud ja kardavad veidi inimest. Nii et kui sa ise ei taha, siis nad päris lähedale ei tulegi. Kuigi paljajalu rotisita sisse astumine on ilmselt vältimatu.

Küll aga peetakse heaks õnneks seda, kui rott sul üle varba jookseb, ja veel suuremaks õnneks seda, kui sa juhtud mustade rottide hulgas märkama valget albiinorotti.

Kohalikud templikülastajad olid asjast võib-olla veidi valesti aru saanud ja tegid pilti hoopis meist.

Ahjaa, tempel on ise ka päris ilus.

Mumbai-Jaipur

Kui te juhtute Mumbaisse ja ei jaksa enam õhtuti ninast tahma nuusata ja üldse kogu see virrvarr hakkab närvidele käima, on hea mõte põigata vahepeal Matherani.

Selleks tuleb leida üles Neral Junction (Mumbaist rongiga ca 1,5h) ja osta sealt piletid Toy Trainile. Mängurong - nagu nimigi ütleb - on väike, naljakas ja sõidab 21 kilomeetrit 2 tundi. Mis on tegelikult täiesti vabandatav, arvestades, et ta selle käigus rühib mööda kuristiku äärt kõikudes ka kilomeetri ülespoole.

Matheran on mägikuurort, kus kunagi käisid puhkamas rikkad inglise härrad. Tänaseni on kogu küla täis nende lagunevaid villasid. Praegu näeb seal aga väga vähe välismaalasi ja pigem sõidavad Matherani puhkama rikkad India turistid.

Kuurortis on prügi mahaviskamine ja mahasülitamine keelatud (jah, selleks peab Indias eraldi tsooni tegema), samuti ei tohi seal kasutada ühtki mootorsõidukit - isegi autod ja bussid peavad jääma 1,5 km kaugusel asuvasse parklasse ja külla sisse sõidab ainult rong. Nii et tegemist on tõenäoliselt ühe puhtaima, vaikseima ja vähem vaeseima kohaga, kuhu Indias sattuda saab.


Kuna mootorsõidukeid ei ole, veetakse turiste ja kaupa hobusega ja inimkondimootoril töötava vankriga. Huvitaval kombel küll turiste pigem hobusega ja kaupa vinnavad seitse meest mäest üles puust vankris. Vahel lähevad sama teed vankrites üles ka kogukamad Ameerika turistid. See kõik on päris piinlik ja me kindlasti kirjutame neile mõned soovitused efektiivsemate jõurakenduste osas.

Muidu pakub aga küla kõikvõimalikest vaatenurkadest imekauneid mäevaateid. Aga meid see nii palju ei huvitanudki, me pildistasime rohkem džunglis elavaid ahve, kes on inimestega nii harjunud, et tulevad kohe päris-päris lähedale.

Erinevate mägede vahel on üsna suured vahemaad, nii et me võtsime paariks tunniks hobused ja sõitsime "Pa ra-pa-ra-pa-raadujemsja..." lauldes nendega mööda mägiteid ringi. Või noh, nii palju, kui laulmiseks hõlpu jäi, sest aeg-ajalt virutas naeru kõhistav onu hobusele vitsaga, mispeale meie tee jätkus mõnda aega vinges galopis.

Meil Markoga õnnestus pärast mõnda aega oma täkkudega ühine keel saavutada ja neile mõista anda, millal traavida ja millal mitte. Birgit, kellele see oli esimene kord hobuse otsas, keeldus sinna tagasi istumast, kui onu veel midagi sellist teeb ja nii jätkus tema teekond paristatud onu ja tema hobuse kõrval natuke rahulikumas toonis, aga samuti väga vapralt.

Igatahes on mõned lihased, mille olemasolu just kuigi tihti meelde ei tule ja mis on nüüdsest tuntud ka hobuselihaste nime all, takistanud meil viimased paar päeva tegemast kükke ja muid väledamaid kintse kaasavaid liigutusi.

Pärast veel 18 tundi rongis jõudsime Jaipuri ja tänase öö veedame varasematega võrreldes suisa luksuslikes tingimustes (soe dušš. üldse vesi toas. viisakas teenindus. üldse teenindus. normaalne temperatuur. puuduvad prussakad. wc-paber. voodilinad. igaühel oma voodi! wifi!!! - jah, kõik see ei kuulu reeglina talutava hinnaklassi hotellipaketti). Kui päris õudne Matherani tuba välja arvata (kus muuhulgas leidis aset intsident hiirega, millest ajalugu pigem vaikib, aga olgu öeldud, et see kaasas meid kõiki kolme voodi peal seismas ja mõnda meist ka mõnda kiljatust kuuldavale laskmas), siis on tegemist siiani ka kõige soodsama ööbimiskohaga.

Küll aga võite unustada, mis me Mumbai liikluse kohta ütlesime. Selle kohta, mis siin toimub, puudub meil igasugune seletus. Ka kohalikud inimesed ei saa üle tänava. Ning Gruusias ja mõnda aega ka teistes linnades karastunud meie seisime üksteisel käest kinni hoides keset suvalistes suundades vuhisevat autode, rikšade ja mootorrataste voolu (eriti just mootorrattad, need ründavad salakavalalt igast suunast!) ja lihtsalt karjusime.

Jaipuri inimesed tunduvad ka rohkem suhtlusaldis kui senini kohatud hindud. Niipea, kui me tänaval hetkeks seisatame, on meil ümber vähemalt 5-pealine inimkari, kes kõik uurivad, kes me oleme ja kust me tuleme. Täna näiteks katsus üks härra Marko juukseid ja rääkis, kui blondid ja pehmed need on ja et Marko võiks vabalt olla Harry Potteri noorem vend.

Üldse elame pigem rokkstaari elu. Tänaval ütlevad kõik tere ja Mumbais tulid noormehed minuga koos pilti tegema.

Lõpetuseks kaks piltmõistatust.

1) Mitu erinevat looma või nende nimetust leiad allolevalt pildilt?

2) Milliseid vähemustele mõeldud rongivaguneid suudaksid veel välja mõelda? Kuidas neid graafiliselt veelgi paremini esitada?

Tublimatele vastajatele Indiast kolisevad auhinnad.

Hommikus88k

S6in just hommikus88giks Dali riisi hoomamatu taimetoidukastmega, komplekti kuulus ka v2ga maitsev l22tse-juurviljasupp.

See k6ik l2ks mulle maksma v2hem kui 4 krooni.

Elagu 3. maailm!

Mumbai

21 miljoni inimesega linn on - nagu j2reldada v6iks - v2ga suur, rahvast t2is ja k2rarikas. Ja uskumatult r2pane, kuna paljud inimesed elavad t2naval ja teevad seal k6iki asju, mida inimesed ikka oma kodus teevad. Mis 30-kraadise temperatuuri juures k6ik m6istagi haiseb.

Kogu linn on pidevalt kerges suduvines. Proovisime tipptunni ajal taksoga s6ita. Lahtiste akendega auto seisis k6igi teiste autodega koos umbes tund aega vingugaasiummikus. Tunni aja ja p2ris mitme kilomeetri eest maksime onule l6puks 22 krooni.

Liiklus on naljakas, lihtsalt naljakas. S6iduridasid ja suundi ei eksisteeri. Nagu ka liiklusm2rke. Valgusfoorid on pigem tinglikud. Eksisteerib ainult signaal ja nahaalsus. Ja pidev ummik. Kuna ma ei viitsi seda k6ike ymber jutustada, v6ite vaadata vanast ajast 6petust, kuidas saada Gruusias yle tee, ja korrutada see umbes kymnega. Ainult vahega, et Mumbais tunneleid ei ole, nii et t2navast tuleb siiski omal jalal yle saada.

Valged s2rgid on 6htuks v6idunud, teise p2eva l6puks on h22l k2he. Ja palav on, palav, palav...

Aga samas on koguaeg v2ga huvitav ja 2ge.

Eile k2isime Mumbaist tunniajase laevas6idu kaugusel Elevandisaarel koobastempleid ja ahve vaatamas, t2na v6tame rahulikult, kuna kohale on j6udnud esimene sats k6huviirusi, kes kust otsast. Aga yldiselt oleme k6ik kombes ja tuju on selle juures pigem hea.

6htuti tapame hotelli seina peal prussakaid ja p2eviti l6bustame ennast erinevate rongipiletite ostmise protseduuridega (ennekuulmatult absurdne systeem sisaldab endas m88da erinevaid raudteejaamu jooksmist ja j2rjekordades seismist). Riskides loo l6pu 2ra r22kida, ytlen, et pyhap2eva hommikul kell 7.30 ennastohverdavalt j2rjekorda seisma asudes lunastas Marko oma vaprusega meile Mumbai-Jaipuri rongipileti 9. veebruariks.

Ahjaa, liiga tihedaid postitusi ilmselt oodata ei tasu, kuna t2heyhend WiFi tekitab enamasti hindude n2ol m6istmatu ilme, internetikohvikuid on v2he, need on v2ikesed, umbsed ja kehvade arvutitega ja lisaks selgus t2na, et k6ik internetti kasutavad v2lismaalased tuleb iga kord passi alusel registreerida. Nojah siis.

Rong see sõitis...

Parim viis Indiat näha on rongiga sõita. Näiteks 12 tundi Goast Mumbaisse.

Sleeper-vagun näeb välja nagu platskaart ikka – suures vagunis on eraldi sektsioonid, ühel pool vahekäiku kolm lavatsit ülestikku ja teisel pool kaks. Kõik need kohad on täis magavaid hindusid. On tunne, nagu oleksid moosipurk vanaema sahvririiulil.

India üleüldist muljet arvestades on rong suhteliselt puhas ja reisikaaslased ei haise ka. Aga rõhk siis sõnadel india kohta. Ilma magamiskotita lavatsi peal eriti lamada ei tahaks ja pärast millegi puudutamist on vaja käsi pesta. Aeg-ajalt jookseb pingiridade vahel mõni üksik prussakas.

Vahekäiku mööda seerivad pidevalt müüjad, kes pakuvad teed (chai-chai-chai), kohvi (copi-copi! Indialased ei oska F-tähte öelda), karastusjooke, midagi süüa või kerjavad niisama. Üks väike räpane poiss ajab rongi põrandal natuke aega harjaga prügi ühest kohast teise ja küsib siis selle eest raha. Peatustes proovivad inimesed asju müüa ja kerjata ka perroonilt, läbi akna. Treenime oma võimet nii neid kõiki kui meid pidevalt jõllitavaid kaasreisijaid ignoreerida.

Konditsioneeri vagunis ei ole, selle asemel on lae all ventilaatorid, mille töötamisest eriti midagi kasu ei ole. Kõik aknad on lahti, aeg-ajalt tuleb neist hingematvat haisu.

Kui aknast välja vaadata, selgub ka haisu põhjus – kogu raudteeäär on põhimõtteliselt üks suur prügimägi. Kui me lõunasöögi lõpetame ja küsime teenindajalt, mida teha hõbepaberist karpide ja toidujäänustega, siis ta vaatab meid mõistmatult ja ütleb, et visake aknast välja, muidugi. Kõik vagunikaaslased teevad seda niikuinii. Sinnasamasse rändavad ka plastpudelid ja muu sodi.

Meil aga kuidagi käsi ei tõuse aknast prügi välja viskamast. Lõpuks tuleb väike räpane poiss, kes luuaga põrandat pühkis, leiab pingi alt meie sinna hoolega peidetud toidukarbid ja viskab aknast välja.

Raudtee ääres vedeleva prügi tõttu on sinna tekkinud ka arvestatav jäätmekäitlejate kogukond. Kilest ja tokkidest püsti pandud onnides elavad inimesed, kes toimetavad kõiki oma igapäevaseid tegemisi häbenemata raudtee ääres.

Vahepeal avaneb vaade suurtele linnadele, tihedalt üksteise otsa pikitud putkasid täis slummidele, tühermaal uitavatele üksikutele inimestele, lehmadele ja koertele, sopajärvedes sulistavatele lastele ja sinna vahele hingematvatele mägedele ja imekaunile loodusele.

Mumbaisse jõudes oleme palavusest kleepuvad ja paistes, tolmu- ja mustusekihiga kaetud ja selg valutab ebamugavast istumisasendist.

Ja sellegipoolest kavatseme me veel korduvalt rongisõidu ette võtta, sest see kõik on äraütlemata tore.

Indias rongipileti ostmine on aga kolm päeva kestev protsess. Marko kirjutab ehk sellest ka.

Mida Indiasse kaasa võtta?

Vahepeale üks teoreetilisemat laadi postitus (tegelikult valminud juba Eestis, aga miskipärast siiani avaldamata).

Kui keegi plaanib kunagi ka Indiasse minna, näiteks kolmeks nädalaks ja seljakotiga, siis on ehk hea teada, mis meie ajutrust otsustas kaasa võtta ja hiljem lugeda, et millest me puudust tundsime ja mis üle jäi.

Kui te ei kavatse kunagi Indiasse minna või kavatsete minna kuurortipuhkusele, võite säästa oma elust 10 minutit ja selle postituse mõnuga vahele jätta.

Arvukate blogilugemiste tulemusena selgus, et Indias on ka tegelikult üks pood ja võib-olla ka mingit moodi tsivilisatsioon (näiteks Birgiti isa tahtis talle kateloki kaasa anda). Taskunoast, taskulambist ja McGyveri teibist me siiski ei pääsenud.

Igatahes said kaasa:

Esmaabikott: antibiootikum, kinnisti, söetabletid, aspiriin, ibuprofeen, plaastrid, kõrvatropid. Malaariatablette mina isiklikult otsustasin pigem mitte võtta, lugedes Independenti artiklit ja vaadates India malaariaohu kaarti. Vaktsiinidest tegime difteeria/teetanuse ja A/B hepatiidi. Kusjuures, pärast difteeriasüsti võite vaktsiini saanud käe päris mitmeks päevaks maha kanda - tunne on, nagu oleks õhtu otsa kangi tõstnud.

Meelelahutus ja elektroonika: kaardipakk, raamatud jmt, 1200-leheküljelisest LonelyPlanetist printisime pigem eraldi juppe välja, sest tolle kaasastarimine on natuke rohkem trenni kui meil vaja oleks. Pika kaalumise peale otsustasime kamba peale kaasa võtta läpaka ja ühe seljakoti, millega see meil koguaeg kaasas on. Fotokas, erinevad akulaadijad. Eks näis, mida neist India adapteris ja kõikuva voolutugevuse juures üldse laadida õnnestub.

Hügieen: ühiselt võtsime kaasa šampooni-dušigeeli-hambapasta-küünekäärid jmt hädavajalikud pesuvahendid. Birgitil läks poes olles peas midagi katki ja ta ostis ka pakkide kaupa kolme erinevat sorti märgi salvrätte. Praegu me naerame, eks hiljem näis.

Magamiskotid võtame igaks juhuks kaasa, kuigi mõned blogid soovitavad pigem Indiast ühe suure rätiku osta, mille sisse ennast vajadusel keerata, näiteks rongis või eriti räpases külalistemaja voodis. Aga oma magamiskott tundub kuidagi turvalisemalt.

Randomstuff veel:

• Kohalikele kerjuslastele jagamiseks mingit sodi, a la pastakaid ja rinnamärke.
• Dollareid.
• Riiete alla peitu käiv passi- ja rahatasku.
• PASS. Igaks sajaks juhuks teeme passist endale meili peale koopiad ka.

Riided: Nendega on (eriti naisterahvastel) suhteliselt keeruline värk. Arvukad blogid ütlevad, et mida kaetum ja kohalikum sa välja näed, seda odavamad on hinnad ja seda vähem meesterahvad tahavad sind tänaval katsuma tulla. Üldiselt tundub, et enam-vähem sobilik on kanda kõike, mis katab põlve ja õlga ning liiga palju dekolteed ei paljasta. Kõige mõistlikum on ilmselt võtta kaasa ainult hädavajalik ja kohalikud soojailma - aga samas katvad - riided osta kohapealt (mul näiteks isiklikult ei ole kapis umbes ühtegi katvat soojailmariiet).

Talvejoped jätame meid Tallinna lennujaama saatma tulevatele heasoovijatele ja kui Delhis kipub külmaks minema, ostame kohapealt mingi kufti.

Kohapealt ostame kindla peale sääsetõrjet ja päevituskreemi. Olen kuulnud, et kodumaise Offi peale India sääsed ainult irvitavad ja limpsavad keelt. Kui muidu ei pääse, ostame ka tabaluku - neid soovitatakse reisiblogides soojalt.

Suht mõistlik tädi on kirjutanud India reisiks vajalikest asjadest IndiaMike foorumis.

Goa saab l2bi

Ah et miks me ei ole midagi kirjutanud?
Sest ei ole olnud eriti midagi kirjutada.

Sest elu k2ib siin Goa randadel nii, et hommikul 2rgates teeme v2ikese ujumise, siis s88me oma hotelli rannabaaris hommikust, siis ujume, siis p2evitame, siis ujume, siis s66me, siis v6ib-olla k2ime ka korra paadiga s6itmas v6i jalutamas v6i magame niisama. Ja siis ujume.

6htul joome oma (v6i m6nes muus) rannabaaris m6ne v2rvilise kokteili, kuulame muusikuid (pigem andetud, aga innukad) ja k2ime ujumas.

Praegu raamatupoodides allahinnatud raamatu Goa syndroom j2rgi otsustades on just see selle haiguse nimi. Meie nimetame seda lihtsalt puhkuseks.

Aga juba homme hommikul kell 5 saab see 6nnis elu l2bi ja rong viib meid r2pasesse, peadp88ritavasse 21 miljoni inimesega Mumbaisse.

T6eline India, alga!

Koerad, tädid ja teised

Karin: Meeltesegaduses andsin ajutiselt kirjutamisõiguse ka Birgitile ja Markole. Nii et edaspidi võite igaks juhuks ka postitaja nime tähele panna, et surematuid kirjasõnu mitte valedele autoritele omistada.

Birgit: Mõtlesin, et lisan Karini kirjeldustele mõned enda tähelepanekud.

Esiteks on siin hästi palju kutsusid, kes elavad kohvikutes, rannas päevitustoolide all või inimeste valveta jäänud päevituslinadel. Me Markoga ikka natukene paitame neid ja Karin naerab meie üle. Ma kujutan ette, et ta naerab isegi rohkem, kui me mingi koerahaiguse saame ja kiilakaks jääme. Igatahes tahaksin mina suure osa kutsusid endaga koju kaasa viia.

Veel jäid mulle silma suured Briti vanatädid (nii 60+), kellele meeldib siinsamas rannatoolidel päevitada. Nimelt tunduvad nad eemalt toredad, aga ühel päeval nende kõrval lamades nägin, kuidas tädid kohalike pudi-padi müüjatega käitusid. Ma tunnistan, et ehete, rätikute jms müüjad on natukene ahistavad ja tüütud, aga meie oleme alati leidnud viisi, kuidas neile viisakalt ära öelda. Briti tädid aga käitusid nii rõvedalt ja üleolevalt, et mul oli piinlik nende kõrval valge inimene olla. Järgmise asjana küsisid tädid, kas ma olen venelane.

Rumalad tädid! Muidugi ei saanud nad aru, mis koht see Eesti on, aga sellest hoolimata olid nad minuga erakordselt numpsikud ja nüüd oleme suured sõbrad.

Väga huvitav kogemus oli veel siis, kui bussiga siia Palolemi sõites inimesed mu juukseid ja käsi salaja katsusid. Eile rannas seletas üks noor hennajoonistajast hindunaine, et nende jaoks on valged inimesed natukene nagu superstaarid ja kahetses, et tema on väga tume. Sama probleem pidi olema ka tema mehel ja tütrel, aga mingi ime läbi on tal valge nahaga poeg sündinud. Naine ise oli täiesti veendunud, et see on suurest piima joomisest raseduse ajal. Vot jälle üks põhjus, miks kooliskäimine siiski hea on.

Üldiselt me veedamegi oma päevad mererannas ja teineteisega tutvudes. Näiteks harjutan ma Markot enda kausist mitte sööma ja olen juba selgeks saanud, et talle ei maitse kala. Tuleb välja, et Karinile ei meeldi paljaste jalgadega väikeste mereloomade peale astuda. Iga päev õpime midagi.

Vot nii me siin elamegi.

Tiku ja Taku

Täiesti teisel teemal: et rotitaeva teed oleksid sillutatud singitükkide ja diivanitega, kuhu sisse ronida.

Pai ja hiljem näeme, Tiku ja Taku!

Helsinki-Delhi-Goa

Pärast 24-tunnist reisimist jõudsime edukalt Goasse Palolemi randa.

Probleemid ilmnesid sealt, kust neid oodatagi ei osanud. Kõige halvemat klassi näitas Finnair, kes lükkas Helsinki lendu pidevalt edasi, nii et kell 17.50 asemel väljus meie lennuk hoopis kell seitse. Mis pani meid tõsiselt muretsema selle üle, kas me oma Delhi lennu peale jõuame. Ja kui meie jõuame, kas siis asjad ka jõuavad.

Aga kui Soome tädid lubavad, siis nad ka teevad. Jõudsime! Nii meie kui asjad.

Delhi lennuk oli suhteliselt vana ja väsinud, lisaks hakkas ühel hetkel minul tunne, et ma suren kohe ära. Natuke hiljem selgus, et sama tunne on veel päris mitmel reisijal. Kui me oma muret stjuuardessile kurtsime, siis ta palus kaptenil salongi veidi hapnikku juurde panna, neil oli sellega vist midagi veidi mööda läinud.

Delhisse tuli meile vastu Marko klassivend Sven, kes juba pikemat aega Indias resideerub, jagas esmased näpunäited Indias eksisteerimise kohta ja eskortis meid kenasti kohalike lendude lennujaama, kust me probleemideta Goasse lendasime.

Goa lennujaamas lähenes meile üsna mitu pakkujat, kes kõik tahtsid meid Margaosse sõidutada. Me ignoreerisime neid kõiki ja ametliku takso (1000 ruupiat) asemel rääkisime me ära suvalise seal seisva bussi, kes ütles, et makske, palju tahate. Me maksime kolme peale 100 ruupiat ja saime peale veel 5 pudelit vett ka, toredad poisid olid.

Margao bussijaamast pidime järgmise bussiga edasi Palolemi sõitma, aga siis kötis meie pilke bussijaamas seisev tsirkus. 30 ruupia eest (7 krooni!) näkku näidati meile elevante, kaamleid, akrobaate, jõumehi, kloune, kääbuseid, mootorratastel trikke tegevaid mehi ja kogu see krempel. Suure kaltsudest ja kilest ehitatud tsirkusetelgi kallimad read olid kõik tühjad ja 30-ruupiased kohad ääreni täis. Kusjuures meie tundusime ainsad inimesed, kes arvasid, et etteastete lõpus, kus inimesed oma eluga riskivad (julgestusköied on nõrkadele!) oleks viisakas ka natuke plaksutada.

Kuna reis oli pikk ja tsirkus kestis tunde, siis me lõpuni ei jaksanudki, otsisime üles Palolemi sõitva bussi, maksime oma 25 ruupiat näkku ja ronisime peale.

LonelyPlanet väidab, et buss sõidab tund aega. Kuna me kõik vahepeal suigatasime, on raske öelda, mitu tundi see protsess tegelikult vältas, aga kindlasti oli see tunduvalt kauem kui tund.

Buss kihutas keset džunglit pimedatel tänavatel ja pidas suvalistel hetkedel kinni, et lasta keegi maha või võtta peale või mõni põõsa tagant ilmunud reisija. Kui kitsal tänaval mõnest autost mööda oli vaja sõita, ei olnud probleem kasutada ka vastassuunavööndit, tuli lihtsalt kõvasti signaali anda (see neljanoodiline signaaliks kasutatav viisijupp kummitab mind siiani aeg-ajalt unes). Meie õnneks istusime, päris paljud inimesed seisid terve tee vahekäigus, aga sealt oligi mugavam meid täiesti häbenematult jõllitada.

Palolemis lonkisime alustuseks läbi paar suhteliselt ebameeldivat rannabungalow'd ja seejärel leidsime oma hüti, mis asub mere ääres ja on väga sümpaatne. Dušist küll sooja vett ei tule, aga milleks see. Vähemalt on olemas läänelik WC ja sääsevõrguga voodi.

Praegu naudime täisverelist rannaelu - tänaseks oleme umbes 20 korda ujumas käinud, ikka nii, et ärgates teeme hommikuujumise ja öösel käime vahepeal ka pimedas ookeanis kuud vaatamas. Lisaks oleme käinud veidi kaljude otsas ronimas ja täna võtsime päikeseloojangu vastu kajakkidega kaljude vahel täiesti inimtühjal merel. Ja kui me parajasti ei maga või uju, siis me naudime india sööke. Kõik on uskumatult odav ja hea.

Sandaalid panime viimati jalga eile, sest muidu oli kivi peal ronida valus.

Life's good!

PS. Meil on vist kirbud.

Vaade meie bungalowst

India

Kunagi ammu sai Markoga koos poolkogemata piletid ostetud. Viimasel hetkel lisandus veel Birgit.

Esialgne plaan on Finnairiga Tallinn-Helsinki-Delhi. Delhist lendame Goasse ja sealt hakkame tasapisi rongide, busside, eeslite ja muude transpordivahenditega Delhi poole tagasi liikuma.

Täna hakkab pihta. 3 nädalat. Vähemalt 4000 kilomeetrit. Eks me hoiame teid kursis!

UFO

Kui sa lähed öösel kell 4 ületöötanuna ja reisikohvri pakkimise vahepeal korraks rõdule ja näed, kuidas maast tõusevad taevasse tugevad heledad valguskiired, mis justkui mitte kuskilt algavad ja mitte kuskil lõppevad, siis on seda raske kellelegi seletada nii, et ta ufonalja ei teeks.

Kiired helklevad hõbedaselt ja justkui lainetavad veidi. Vahepeal kaovad ja siis ilmuvad jälle. Vahepeal on neid üks, siis jälle 2, 3, 4... Ja need ei lähe ära isegi silmade hõõrumise peale.

Sobilikult on ühtlasi fotoka mälukaart kadunud ja mobiiltelefoniga tehtud fotod ei erine mitte kuidagi tavalisest udusest käkist.

Pole siis ime, et hommikul inimesed naeravad ja ütlevad, et raudselt ufo. Või Jeesus.

Väike netiotsing ("white stripes" ei viinud just tõele kuigi lähedale) selgitab aga, et mul on tõenäoliselt peas siiski kõik korras ja ühel lätakal oli sellisel hetkel ükskord ka fotokas käepärast.

Väidetavalt sellised jääkristalli sambad ennast tihti ei näita. Tunnen end kuidagi väljavalituna.

Mustikad

Vahepeal taas sealtpoolt üks lugu, mis juhtus juba jupp aega tagasi, aga on miskipärast kummitama jäänud.

Anna Karolin, kes ühtlasi oli vahepeal ka minu vanaema (sry, Anna!), hakkas oma aias kasvatama kultuurmustikaid. Ja mõistagi tahtis ta mulle neid väga näidata. Mustikatega oli aga selline imelik lugu, et neile sai läheneda ainult väga vaikselt, muidu nad läksid peitu.

Nii me siis hakkasimegi Annaga kõhuli roomama, nagu kaitseväelased seda teevad - ikka küünarnukkide ja põlvede peal. Kuna tee oli kruusast, siis kõhu kriipis hirmsasti ära. Seda, kas me mustikaid nägime, ma kahjuks enam ei tea.