India

Kunagi ammu sai Markoga koos poolkogemata piletid ostetud. Viimasel hetkel lisandus veel Birgit.

Esialgne plaan on Finnairiga Tallinn-Helsinki-Delhi. Delhist lendame Goasse ja sealt hakkame tasapisi rongide, busside, eeslite ja muude transpordivahenditega Delhi poole tagasi liikuma.

Täna hakkab pihta. 3 nädalat. Vähemalt 4000 kilomeetrit. Eks me hoiame teid kursis!

UFO

Kui sa lähed öösel kell 4 ületöötanuna ja reisikohvri pakkimise vahepeal korraks rõdule ja näed, kuidas maast tõusevad taevasse tugevad heledad valguskiired, mis justkui mitte kuskilt algavad ja mitte kuskil lõppevad, siis on seda raske kellelegi seletada nii, et ta ufonalja ei teeks.

Kiired helklevad hõbedaselt ja justkui lainetavad veidi. Vahepeal kaovad ja siis ilmuvad jälle. Vahepeal on neid üks, siis jälle 2, 3, 4... Ja need ei lähe ära isegi silmade hõõrumise peale.

Sobilikult on ühtlasi fotoka mälukaart kadunud ja mobiiltelefoniga tehtud fotod ei erine mitte kuidagi tavalisest udusest käkist.

Pole siis ime, et hommikul inimesed naeravad ja ütlevad, et raudselt ufo. Või Jeesus.

Väike netiotsing ("white stripes" ei viinud just tõele kuigi lähedale) selgitab aga, et mul on tõenäoliselt peas siiski kõik korras ja ühel lätakal oli sellisel hetkel ükskord ka fotokas käepärast.

Väidetavalt sellised jääkristalli sambad ennast tihti ei näita. Tunnen end kuidagi väljavalituna.

Mustikad

Vahepeal taas sealtpoolt üks lugu, mis juhtus juba jupp aega tagasi, aga on miskipärast kummitama jäänud.

Anna Karolin, kes ühtlasi oli vahepeal ka minu vanaema (sry, Anna!), hakkas oma aias kasvatama kultuurmustikaid. Ja mõistagi tahtis ta mulle neid väga näidata. Mustikatega oli aga selline imelik lugu, et neile sai läheneda ainult väga vaikselt, muidu nad läksid peitu.

Nii me siis hakkasimegi Annaga kõhuli roomama, nagu kaitseväelased seda teevad - ikka küünarnukkide ja põlvede peal. Kuna tee oli kruusast, siis kõhu kriipis hirmsasti ära. Seda, kas me mustikaid nägime, ma kahjuks enam ei tea.