Gibraltar – Algeciras – Tangier

Käime paariks tunniks Gibraltarilt läbi, ausalt öeldes ega seal oluliselt kauem midagi teha poleks ka. Pärast võimsaid Hispaania linnu on see arhitektuuriliselt suhteliselt mittemidagiütlev ja võrdlemisi kallis koht. Kogemusena aga kahtlemata huvitav, sest tegemist on ühest küljest Ühendkuningriikide territooriumiga ja teisest tõsiseltvõetava riigiga, keda isegi meie suudame jalgpallis kottida. Ja nii ongi – kiire formaalne passikontroll ja äkitselt maksab poodides inglise nael ja sildid on arusaadavas keeles.

Kaks märkimisväärset asja on Gibraltaril siiski. Esimene on lennujaam, mis asub täpselt keset linna (või oleks õigem öelda riiki?) ja koosneb ühest lennurajast. Gibraltarit on võimatu nii külastada, et lennuväljale ei satu, sest ainus piirilt linna viiv tee suundub otse üle lennuraja. Kui mõni lennuk peaks saabuma või õhku tõusma (õnneks seda kuigi tihti ei juhtu), pannakse liiklus kinni ja nii sa seisadki tee ääres ja lased lennuki mööda.

Lennujaam ja kalju

Teine on Gibraltari kalju ise. Kuigi furnikulööri juures on saba, on see siiski ootamist väärt, sest mäe otsast avanevad suurepärased vaated – heal päeval paistab Aafrika ära. Meil paraku nii hea päev ei ole, aga see-eest elab mäe otsas palju nunnusid makaake, kes on turistidega harjunud ja lubavad neid endale väga lähedale. Sildid hoiatavad, et ahvid on jube metsikud, võtavad su söögi käest ära ja söövad selle ära ja vahel hammustavad ka. Meie kohtasime küll ainult väga viisakaid ahve, kes olid lisaks ka suurepärased poseerijad.

Euroopast Aafrikasse. Mul on alati olnud romantiline kinnisidee, et ma tahan laevaga Hispaaniast Aafrikasse sõita, taustaks mängimas see laul. Kuigi laevu käib mitme linna vahel, otsustame Algeciras-Tangier liini kasuks, mis tundus kõige mõistlikum ja kiirem – laev peaks kohale jõudma tunniga ja passikontroll toimub juba laevas ära. Pöörake tähelepanu eelmises lauses kasutatud sõnadele “tundus” ja “peaks”, eksju.

Maroko algab juba Hispaania-poolses sadamas – lugematu hulk piletiputkasid, kes kõik tahavad sulle väikse vahendustasu eest laevapileteid müüa ja kahtlase välimusega onud, kes selgitavad sulle, et sa peaksid oma pileti siiski nende juurest ostma. Lisaks täiesti arusaamatu sadamahoonete süsteem, kus on veel terve hunnik piletiputkasid. Leiame selle kõige hulgast üles maja, kust peaks kell 20.00 väljuma laev Tangieri, ja seame ennast ooteruumi istuma.

Kui kell on saanud 19.50, istuvad kõik inimesed endiselt rahulikult ootesaalis ja laeva ei paista kusagilt. Küsin ühelt töötajalt, kas kella kaheksane laev ikka väljub. “Jaa, väljub ikka, aga see jääb tihti hiljaks,” saan vastuseks. Okei, ootame. Kell 20.15 tuleb valjuhääldist teadaanne, et laev hilineb ja väljub kell 21.00.

Ka see tähtaeg libiseb märkamatult mööda ja rohkem ei ütle keegi midagi. Järgmine sama liini laev väljub kell kümme. Äkki pannakse meid siis hoopis selle peale? Kella kümne paiku toimub passi- ja turvakontroll ja inimesed lubatakse järgmisesse ootesaali. Asi seegi. 

Laev väljub lõpuks mõned minutid enne kella 23. Ma ei tea, mis on juhtunud lubatud tunnise sõiduajaga, aga Tangieri sadamasse jõuame kell pool 2 öösel. Immigratsiooniprotseduur tehakse tõepoolest sõidu ajal ära – reisijad seisavad sabas ja tubli ametnik lööb kõigile templi passi. See on neil kogu selle ürituse juures ka ainus mõistlik mõte.

Tangieris kallab tihedat paduvihma. Jalakäijad kamandatakse laevast välja pooleldi katusega kaetud autotekile. Kõik seisavad katuse all tropis nagu lambad, samal ajal on autod ja bussid käivitanud mootorid, et asuda laevast maha sõitma. Hingata ei ole midagi. Ükshaaval kontrollitakse inimeste passe (sest äkki on seal midagi muutunud sellest ajast, kui mind laeva lubati või sellest, kui laevas viimati mu passi kontrolliti) ja kontrolli läbinutel lubatakse joosta läbi paduvihma bussi, mis viib inimesed kailt sadamasse.

Sadamahoonest väljudes ootame, et meid ründaksid inimeste hordid, kes tahavad meile pakkuda taksot, giiditeenuseid, pakikandmist, mütsi, saiakesi ja muud taolist, aga võta näpust – mitte kedagi. Hiljem selgub, et Maroko on vastu võtnud seaduse, mis keelab turistidele pinda käia, sest turistid ei tahtnud selle tõttu enam Marokosse tulla. Tundub, et seadus on täitsa hästi rakendunud, sest tänavatel saab tõepoolest segamatult jalutada. Erandiks on vast medinad, eriti Fesis, kus aeg-ajalt pakutakse teejuhatamise teenust, aga mitte häirivalt palju.

Rahumeelsed kohalikud

Internetifoorumid ütlevad, et lahku Tangierist nii pea, kui vähegi saad, sest see linn on kõike, mis Marokoga valesti on. Taksoga sadamast hotelli sõites ja hommikul sealt bussijaama minnes ei paista midagi nii hirmus valesti olevat, aga kuna meie Tangieris viibimise aeg on tänu laevafirma abile kahanenud ühe väga napi öö peale, siis me seda linna paraku rohkem ei näe.

Järgmisel hommikul läheme bussijaama ja istume seal järgmise Chefchaoueni bussi peale. Buss meenutab 90te alguse Ikarusi – õhu konditsioneerimine käib akna avamise teel (millest pole eriti abi, sest väljas on samamoodi 30 kraadi nagu bussis sees), eesoleva istme seljatoes olnud tuhatoos on välja võetud ja selle kohale jäänud auku on kleebitud nätsu või liimi või väga raske öelda, mida, ja ei taha katsuda ka. Samas kui katuseluuk avada, on võimalik ennast isegi enam-vähem inimesena tunda.

See lõppeb aga kiiresti, sest ühes pisikeses bussijaamas kamandatakse meid bussist maha ja öeldakse, et Chefchaoueni poole läheb edasi üks teine buss. Ainsad vabad istmed selles bussis asuvad kõige viimases reas. Kohe selgub ka, miks – eelmisel ööl Tangeris sadanud vihm on tunginud läbi akna ja kogu tagumine istmerida on täiesti läbimärg. Nii istub Kajar järgmised 3 tundi pappkasti põhja ja mina kilekoti peal. Minu kõrvale, kohta, kus tagareas istet ei ole, litsutakse istuma üks tütarlaps. Osad reisijad istuvad ka vahekäigus. Endiselt on sooja 30 kraadi, aga lisaks sellele on kõik ka meeldivalt niiske.

Hilisemad kogemused kinnitavad, et kui vähegi võimalik, tuleks Marokos sõita rongiga – rong on puhas, mugavate istmetega ja liigub täitsa graafiku alusel. Eelistustest järgmine on Supratours nimeline firma, kelle bussid on konditsioneeritud ja võrdlemisi uued. Tõsi, ka poole kallimad kui teiste firmade omad, mistõttu nendega sõidavad valdavalt turistid. Järgneb CTM enam-vähem talutava teenusega ja kui midagi muud üle ei jää, siis tegelikult on niiske Ikarus ju ka täitsa eksootiline.