Haigla

Täna öösel ma sattusin haiglasse. Midagi tõsist mul vist viga polnud, aga selge oli, et haiglas tuleb päris kaua aega veeta. Õnneks oli minuga samas palatis ka Jaana, kellega me otsustasime endal elu mugavaks teha ja varastasime köögist ühel ratastega alusel kõvasti head sööki ja vedasime palatisse internetijuhtme.

Lõpuks tuli üks tädi ja tegi mulle mõlemasse kõrva süsti ja siis me läksime õue ja ma pidin kuulama, kas lindude lendamine häirib mind. Ei häirinud üldse.

Ma ei teagi, kas see oli nüüd hea või halb.

kidnap

Tulime just Tartu raekojast kontserdilt, kui üle kogu raeplatsi teatati valjuhäälditest, et nüüd kogunevad kõik inimesed platsi keskele kokku ja kes ei lähe, need lastakse maha. No me siis läksime. Õnneks oli plats suhteliselt hõre, nii et lõpuks oli platsi keskel umbes 15 inimest, sealhulgas mina, KJ, tema vend oma prouaga ja mõned Ellerheina tütarlapsed.

Raeplatsile sõitis minibuss ja meil paluti valjuhäälditest lahkelt sinna siseneda. Üsna liberaalsed kriminaalid olid - kellelgi silmi kinni ei seotud, mobiiltelefone ära ei võetud ega midagi. Mul pole muidugi vaja silmi kinni sidudagi, minu geograafilise imbetsilsuse juures ei saaks ma isegi aknast välja vaadates aru, kuhupoole me Tartust välja sõitsime.

Igal juhul otsustasime me üsna kiiresti bussiseltskonnaga, et me keegi ei helista oma vanematele ega sõpradele, et neid asjatult mitte närvi ajada. Panime hoopis pea bussi katuseaknast välja ja tegime lohutuseks suitsu.

Paarikümne minuti pärast keeras buss kuhugi metsateele ja avas uksed. Ukse peale tulid vastu jänkumaskides tüdrukud, kes juhatasid meid ühele platsile, kus asusid kahe- ja kolmeinimese kämpingud. Võimalik, et ma olin bussis vahepeal suigatanud ja mingist olulisest infost ilma jäänud (nagu mul ikka juhtuma kipub), igatahes üks Elleka tütarlaps teatas, et meie pidavat temaga kämpingut jagama hakkama.

Jänkumaskides tüdrukud tegid nalja, vabandasid ebamugavuste pärast, ja hakkasid meid ükshaaval nimepidi rivvi kutsuma. Üks röövitutest filmis kogu seda protsessi oma mobiiltelefoniga. Aga tüdrukud ei pahandanud sugugi, ütlesid hoopis, et mis sa ikka filmid, meil on siin endal igal pool niikuinii kaamerad üleval.

Tütarlapsed teadsid meie kõigi kohta hämmastavalt palju. Näiteks seda, et minu potentsiaalsel tulevasel toakaaslasel oli laupäeval sünnipäev olnud, või et mobiiltelefoniga filmiv noormees teeb seda oma erakonna soojal soovitusel, et hiljem klippi erakonna reklaami huvides ära kasutada. Ainult ühte nad ei teadnud - et Smutt, kes tegelikult ei pidanud meie seltskonnas olema, oli viimasel hetkel Tallinnast jõudnud ja ka ootamatult sinna bussi peale sattunud. Igal juhul püüdsime me kõik paaniliselt genereerida lahendusi, kas sellest kõigest võiks meile kuidagi kasu olla, et üks meist on incognito.

Mina olin väljakutsutute hulgas kolmas või neljas. Kui ma teiste kõrvale rivvi seisin, pakkusid neiud mulle tavapärase biograafia tutvustamise asemel hoopis harukordset diili - ma võin otsekohe sealt lahkuda, aga seda ainult tingimusel, et ma ei tohi mitte kellelegi rääkida, mis ma seal nägin-kuulsin, või kes peale minu seal veel olid.

Päris karm dilemma. 

Kahjuks me lahendust täna teada ei saanudki.

vanglas

Täna öösel selgus, et ma oleks pidanud pulmareisiks saadud raha pealt makse maksma ja selle täitmatajätmise eest pandi mind kolmeks kuuks vangi. Kuna ma olen noor, siis mõistagi noortevanglasse.

Sain kohe mõnede tüdrukutega tuttavaks ka. Põhiliselt muidugi siis kui ma wc-sse läksin – seal on sellised ülevalt lahti kabiinid, nagu vanasti kõigis koolides olid. Ja sealt siis kiikas kohe umbes 8 uudishimulikku nägu üle ääre ja vaatas, kuidas ma pissin ja rääkisid minuga samal ajal juttu. Mõned olid täitsa toredad ja kui nad kuulsid, et mul on üldse esimene kord vanglasüsteemis, lubasid mulle kohe näidata, et kuidas asjad käivad.

Ainult üks väga poisi moodi tüdruk tahtis kohe peksa anda, aga ma seletasin talle, et tal ei ole mõtet mulle peksa anda, sest ma lähen varsti vanglast välja ja päriselus võib tal minust päris mitut moodi kasu olla. Siis ta vist väga enam ei tahtnud peksa anda. Elagu väitlus ja nohikud!

Ja siis meil oli mingi initsiatsiooniriitus kolmekesi – peale minu tuli kaks uut tüdrukut veel – kus meid pandi kolmekesi kuhugi koridori seina äärde seisma ja siis kõik möödaminejad küsisid küsimusi. Midagi hullu seal vist ei olnud.

Aastavahetus

Hiljuti tähistasime Liisiga aastavahetust, aga see ei olnd justkui suuremat sorti tähistamine. Igatahes lõpetasime meie külabaaris. Kõigi eelduste kohalt võinuks seal korralik pidu olla, aga pubi oli täiesti tühi, üks näitsik lõpetas just tõrvikutega žongleerimist ja kaks viimast klienti hakkasid lahkuma. Kuna meile külapubi meeldib ja me tahame, et neil hästi läheks, tegime seal siiski ühed joogid. Õnneks tulid peatselt mingid soomlased ka ja ostsid kiluvõileiba.

Hommikul me olime minu juures Lasnakal, kui akna tagant kostus karjumist “karin appii!” Rõdule minnes selgus et Šmutov oli leidnud ühe sõbra, kes elas täpselt meie all 6. korrusel, ja oli ehitanud 6. korruse aknast välja inimestest keti nii, et kõik ronisid üksteise õlgadele ja tema oli keti tipp 9. korruse rõdu taga ja röökis seal. Ma ei tea, miks see hea mõte tundus, aga mobiiltelefone vist ei olnud olemas siis.

Kuidagi oli see aastavahetus niimoodi tulnud, et me ei saanud arugi. Keegi ei olnud nagu soovinud ja mingit ilutulestikku ka ei paistnud. Alles siis, kui inimketi inimesed meile ükshaaval head uut aastat hakkasid soovima, tuli meelde, et ahjaa, oli ju jah.

Hiljem ma nägin rõdult Märt Avandit ka!