Kui teil on kunagi elus võimalik külastada Minski lennujaama, soovitan seda kindlasti teha, eriti siis, kui olete absurdihuumori austaja. Täieliku naudingu saamiseks tuleks võimalusel seal lisaks ühelt lennult teisele ümber istuda.
Minul avanes see võimalus Ukrainast Venemaale lennates. Kuna need kaks riiki on paraku omavahel sõjas, siis nende vahel otse lennata ei saa, aga õnneks jääb tee peale Valgevene. Ukraina kolleegid hoiatavad mind juba ette, et Minski lennujaam on üks lustakas koht. Pole hullu, ma ei ole mingi peen Euroopa beib, rahustan neid.
Kiievist saabuvalt lennult maha tulles avaneb koridoris kaks võimalust: pääs riiki ja transfeer. Kuna mul on vaja ühelt lennult teisele istuda, siis valin koos ülejäänud kuue õnnetuga transfeeri. Valesti valin.
Kui viieaastased lapsed otsustaksid lennujaama mängida, siis oleks see tõenäoliselt umbes see, mis juhtub inimestega Minski lennujaama transfeeris. Lennujaama mäng käib nii, et erinevad inimesed vaatavad lugematu arv kordi minu passi, edasilennu piletit, Kiievist Valgevenesse lendamise piletikontsu (!), lasevad täita mõned paberid, löövad pileti peale ja paberite peale mõned templid ja siis paluvad sul mõned minutid oodata.
Seejärel võtab rongi konduktori välimusega blond õlakas daam meid seitsmekesi sappa ja viib järgmiste inimeste juurde, kes mängivad sedasama mängu. Vahepeal veel mõned turvakontrollid.
 |
| Daamid kaalumas terminali ukse avamise võimalusi |
Grupp peab koos püsima – alati ootame, kuni kõik on kontrolli läbinud, et siis üheskoos ilusti edasi minna. Selleks hetkeks, kui blond daam meid terminalist välja karjatab ja lennujaamabussi istuda käsib, on tekkinud juba teatav grupimentaliteet. Mina, üks minust veidi noorem dressides ja tossudes tütarlaps ja viis härrasmeest vahetame omavahel tülpinud pilke ja tõdeme mõttes, et vähemalt ei ole me oma kannatustes üksi. Möödunud on umbes 30 minutit.
Buss sõidab terminali uksest 200 meetrit edasi järgmiste uste juurde ja peatub seal. Blond daam ja vahepeal tema kõrvale ei-tea-kust tekkinud noor brünett reisisaatja väljuvad bussist ja üritavad avada nii üht kui teist ust, aga mida ei ole, seda ei ole. Bussi uksed sulguvad nende järel ja meie oleme bussis vangis. Ootame viis minutit. Tädid helistavad kuhugi. Ootame veel viis. Kuus inimest bussis irvitavad juba täitsa avalikult. Dressides tütarlaps istub rätsepistes pagasi hoidmiseks mõeldud tamburil ja tundub, et mediteerib.
Lõpuks õnnestub siiski leida keegi, kes meile ukse avab. Siis veel väike liiklemine mitte kuhugi viivates koridorides, mõned korrused liftiga, kiire dokumendikontroll ja juba me olemegi terminalis! Vabadus!!! Soovime kaaskannatajatega üksteisele head teed ja läheme laiali.
Terminalis on üks riiul, kus müüakse erinevat alkoholi (saan teada, et korporatsioonilaulust tuttav Krambambuli on päris asi) ja umbes 30 tooli. Arvestades, et järgmise tunni aja jooksul on terminalist väljumas 6 lendu, on kõik toolid ootamatult täis saanud. Ainus koht, kus inimese moodi oodata saab, on bussijaama ootesaalile sarnanev baar.
 |
| Baar, esimene klass |
 |
| Sanitaarpäev on iga kuu kolmas kolmapäev |
Baariletil on sildid, mis teatavad, et baar on 24 tundi avatud, et tegemist on esimese klassi teenindusasutusega ja et kaebuste raamat asub letis. Tellin nelja euro eest ühe kohaliku õlle ja forellisaia.
Baaris kohtan Kiievi lennult tuttavat daami koos kaksikutest poegadega. Huvitaval kombel õnnestus neil transfeerikadalippu vältida, aga ometigi samasse kohta välja jõuda. Tõenäoliselt mitu korda kiiremini.
Lennujaamas wifi on, aga ei tööta. Nii ma siis kirjutan Kuldse Retšõtskoje kõrvale lohutuseks blogisse ühe postituse.
Sel teemal ma tahaks muidugi üks teine kord pikemalt teoretiseerida, et milline endast lugupidav riik võtab endale ühe teise riigi nime ja paneb sinna mõne värvi otsa. Nagu me oleks Sinisoome, eks.
