Kaks

Täna saab kaks kuud sellest, kui Marta on ja ei ole ka meiega.

“Kuidas sul läheb?”
Vist on parem. Ei, mis vist, kindlasti on. On päevi, kus ei tulegi meelde. Ilmselt tegelikult tuleb ikka, aga see on lihtsalt mõte, mitte tühjus ja kurbus. Samas iga kord, kui ennast peeglist vaatan, tuletab üle kõhu jooksev pruun jutt meelde, et alles hiljuti midagi siiski oli. See vist ei lähe veel niipea ära. Ma vist ei tahagi, et läheks.

Võiks arvata, et rasedate ja laste nägemine teeb mind kurvaks. See ei ole üldse nii, või alguses vist natuke oli, aga sa ei saa ka terve elu rasedaid ja lapsi mitte näha. See on natuke nagu naabril oleks Porsche ja sa vist tahaks ka, et sul oleks, aga sul ei ole. See ei tähenda, et naaber solvaks sind oma Porsche omamisega kuidagi.

Samas ei ole mul kunagi teiste inimeste laste suhtes seda “oiiiii beeeebiiii” tunnet olnud ja ei ole ka nüüd, nii et selles osas ei ole midagi muutunud.

“Ma ei oskagi midagi öelda”
Sa ei peagi oskama. Ma ka ei oskaks.

“Ma mõtlen teie peale”

Väga paljud inimesed on mulle kirjutanud. Et rääkida oma lugusid või öelda lihtsalt, et nad mõtlevad meie peale. Sellest on väga palju abi. See tähendab, et me ei ole üksi, et see ei ole ainult meie probleem, vaid seda juhtubki erinevate inimestega erinevatel hetkedel.

Ma ei ole kõigile vastanud. Alguses oli seda kõike nii palju, et nendega tegelemine tundus eraldi kohustus ja ma ei jaksanud. Ja nüüd tundub tagantjärgi jälle imelik. Aga kõik need soovid on märgatud ja hinnatud.

“Kas ma saan midagi teha?” 

Kajaril oli mõte, et võiks kõigile nii küsijatele oma pangaarve numbri anda. Aga tegelikult vaevalt keegi otseselt midagi teha saab. Lihtsalt normaalne olla ja käituda nii, nagu ikka. Kui vaja on, kuulata.

Samas pere ja head sõbrad saavad ja ongi teinud. Ma olen nii õnnelik, et meil on nii palju nii toredaid inimesi, kes tuletavad iga päev meelde, et elu on tegelikult üks väga tore koht.

“Kas sa tahad sellest rääkida?”
Jah, pigem vist isegi tahan. Muidugi mitte koguaeg ja kõigiga. Aga see juhtus ja üldse ei tahaks ka koguaeg kikivarvul sellest mööda hiilida. Ma olen samamoodi raseduse ja sünnituse läbi teinud nagu iga teine ema ja tahan rääkida sellest, kuidas inimkeha on imeline, et ta oskab ja suudab selliseid asju teha. 

Jah, mul ei ole oma lapsest midagi eriti rääkida peale nende viie minuti, kui ma temaga kohtusin ja ta oli ilus. Väga ilus. Aga mul on endiselt tütar ja ma tahan sellest rääkida, sest muidu teda nagu ei olekski olnud.