Phu Quoc

Vahepeal olime jupp aega Phu Quoci nimelisel paradiisisaarel ja ujusime ja sõime ja magasime ja sõime ja snorgeldasime ja sõime. Saarele pääsemine on omaette lugu ja piisavalt pikk, et väärida omaette blogipostitust. Ütleme lihtsalt, et liiga libedalt see kõik ei läinud.

Aga saar on see-eest väga ilus! Vesi on läbipaistev ja isegi liiga soe, päeval on sooja 30 ja öösel 27 kraadi.

Phu Quoc asub Vietnamist lõunas, tehniliselt Kambodža all, ja on täpselt sellises seisus, et kohe-kohe saabuvad siia suuremat sorti turistide hordid. Just sai valmis tuttuus lennujaam (mis meenutab muide väga Tallinna oma), saarel on värskelt ehitatud mitmerealised maanteed, mis viivad hetkel mitte kuskilt mitte kuhugi, ja keset metsa on kerkimas nooblid hotellid ja konverentsikeskused.

Aga kui võtta mootorratas ja saare pealinnast veidi eemale sõita, on seal endiselt liivased külateed ja imekaunid rannad, kus pole ühtegi inimest.

Eriti lustakas on see siis, kui päike kell pool kuus loojub ja sa avastad ennast saare valest otsast. Edasi on kottpime, vihm on muutnud külateed punaseks saviks (mille sees on mootorrattaga lausa lust sõita) ja pimedal maanteel lendavad erinevad putukad sulle läts ja läts vastu nägu ja sa oled põhimõtteliselt inimtuuleklaas.

Aga see kõik oli väga tore ja me oleme nüüd pruunid ja osadel on nahkki maha tulnud.

Angkor Wat

Kunagi ammu mängisin ma üht arvutimängu, kus pidi Angkor Wati koridorides kalliskive otsima ja mingite kollide eest põgenema. Sellest ajast saati olen ma tahtnud Kambodžas ära käia ja see tempel oli ka üheks põhjuseks, miks Kambodža reisinimekirja pääses.

Täna ärkasime kell 4.30 hommikul ja ma ei jonninud üldse! (need, kes on mind hommikuti enne kella 9t näinud, teavad, mida see tähendab). Ikka selleks, et jõuda Angkor Wati juurde päikesetõusuks, mis peaks olema kõige ilusam asi ever.

Kuna taevas oli suht pilves, ei olnud päikesetõus midagi liiga erilist. Meie vaatasime ja imestasime pigem seda kogust inimesi, kes oli viitsinud sellisel kellaajal kohale tulla. See oli nagu laulupidu!

Aga tempel ise oli võimas ja täiesti seda palverännakut väärt. Maailmas ei ole just palju hooneid, mis oleksid teeninud ära koha riigilipul. Tema on.

Aga Angkor Wati lähedale džunglisse on ehitatud veel palju-palju erinevaid templeid, milles kõigis korduvad sarnased motiivid, aga mis on siiski kõik ise nägu. Üks on pea kilomeeter pikk, teine asub keset kunstlikku veekogu rajatud kunstlikul saarel (mismoodi nad neid asju tuhat aastat tagasi tegid, ah?). Mõni on enam-vähem korda tehtud, mõnest on järgi ainult rohtukasvanud varemed. Ja need viimased on kõige ilusamad.

Kõigi nende vahel saab vabalt uidata ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik templilegendid ja peas hakkab mängima indiana jonesi tunnusmuusika.

Om nom nom

Täna tutvustame teile kohalikke hõrgutisi.

Rohutirtsud. Friteeritud, tšilli ja muude maitseainetega. Esimese puhul oli tiba kõhe, aga pärast võtsime vabatahtlikult mitu tükki veel. Süüakse kogu täiega, koivad-pea-kitiinkest ja puha. Päriselt ka väga maitsev.

Kust rohutirtsud tulevad? Siem Reapi lähedal ühe väga vana ja püha templi ees on poiss (ca 8) oma õega (ca 5). Poisil on plätu käes ja ta nüpeldab sellega rohus hüppavaid tirtse. Uimased tirtsud annab õele, kellel on käes suur äralõigatud otsaga plastikpudel. Tüdruk keerab neil vajadusel veel kaela kahekorra topib nad siis pudelisse.

Harilik viini sai. Või oota, kas see seal keskel on munakollane? Jah, on. Maitses hea.

Soup of black chicken in coconut. Selle võib nüüd panna asjaolu süüks, et tegemist on hiinapärase roaga ja päris hiina toit on teatavasti võrdlemisi jälk (lugege siitsamast hiina sildiga postitusi). Igatahes hulpis Marko supi sees väike musta värvi kanataoline lind enam-vähem nii, nagu jumal ta loonud oli ja noh... nägi välja nagu mõnda aega vees ligunenud surnud kana. Kuigi vedelik oli maitsev, jäi kana meist söömata.

Lugejate tungival soovil ka portreepilt sellestsamast kanast:

Kui mõned ekstreemid välja arvata, on kõik söögid olnud head või väga-väga head. Näiteks nõustusime Birgitiga ükskord magama minema ainult sellepärast, et hommikul ärgates saab kohe jälle süüa.

Marsasõit

Sõidame marsaga Phnom Penhist Siem Reapi. Tutikas heleda kunstnahast sisuga Ford on konditsioneeritud ja tagatipuks küsib onu, kas me wifi parooli ka vajame. Täielik arengumaa, mismõttes marsa wifi on parooli all!

Aga tegelikult on kontrast marsas sees ja väljas toimuva vahel kohati kurbnaljakas.

Iseseisvuspäev

Ahjaa, iseseisvuspäev on tulemas. Sellele eelnevad pealinnas jõulised ettevalmistused.

Inimesed kesklinnas asfalti pruunimaks värvimas

Onu kuningapalee ees ahvi punasemaks värvimas

Kambodža

Me oleme vaatamata erinevatele vintsutustele elusalt Kambodžasse jõudnud! See kõik oli võrdlemisi tüütu, arvestades et me lahkusime Helsingi suunal pühapäeva hommikul kell 8 ja jõudsime 24 tundi hiljem Singapuri, kus nad arvasid miskipärast, et kell on 5 õhtul.

Natuke leevendas olukorda airb'n'b kaudu leitud korter, mille hoovis oli umbes 50-meetrine bassein, mis mõnest kohast mullitas ka. Noh, ja muidugi ka see, et väljas on ka öösel 27 kraadi sooja. Aga kaua me supelda ei saanud, sest järgmisel hommikul kell 5 pidime me jälle lennujaamas olema, et sõita edasi Phnom Penhi suunas.

Kambodža pealinna liiklus jääb kusagile India ja Tai vahepeale. Neile, kellele see midagi ei ütle, võib selgitada, et liiklus käib võrdlemisi sõltumatult sõiduridade arvust ja suunast, aga koeri ja inimesi töllerdab sõiduteel siiski võrdlemisi vähe ja lehmi sugugi mitte. Signaali ka eriti ei kasutata.

Ühtegi liinibussi me veel tänaval näinud ei ole, see-eest on peaaegu kõigil inimestel oma tuk-tuk või vähemalt mootorratas. Meiesugused, kellel ei ole, visatakse paari dollari eest ükskõik kuhu ära.

Nii ei ole vist ilus öelda, aga 2 dollari eest saab siin põhimõtteliselt kõike. Näiteks maniküüri ja pediküüri (jah, Marko!). Kuigi kambodžalastel on teoreetiliselt mingi riaal ka käibel, kasutatakse neid ainult moepärast, enamus hindu on ikka USA dollarites.

Kambodža söök on ka kuskil Tai ja India vahepeal - üsna vürtsikas ja palju karrit, samas kookosene ja kohati magus. Ja kuigi Kambodža köök just maailmakuulus ei ole, on absoluutselt kõik, mis me siiani söönud oleme, olnud ülihea ja ausõna parem kui pildilt paistab.

Esimesed kaks päeva me põhimõtteliselt magasime, sõime, magasime ja sõime. Iga kord, kui süümekad tulid, et miks me väärsusi ei vaata, tuletasime endale meelde, et meil on puhkus.

Täna võtsime kargu alla ja käisime söömiste vahel kuningapalees ka. Oli tore päev.