Andorra – San Sebastian – Bilbao – Logroño

Võtsime auto ja sõitsime Hispaania kirdeosas viis päeva ringi. Mäed ja nende vahel kulgevad teed on väga ägedad, hingematvaid vaateid jagub igal teekäänul. Samas oskavad hispaanlased kiirteede eest täitsa korralikult raha küsida, nii et autoreis ei tule kokkuvõttes üldse liiga odav.

Opel Astra, baby!

Andorra on seest suurem, kui kaardi pealt tundub, aga arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest ei midagi erutavat. Riigi parim omadus on maksuvaba poliitika – alkohol, tubakas, parfüümid ja muu taoline on kõik tax-free hinnaga. Alkopoed on sama suured nagu Tallinna sadamas ja kui tundub, et single malt viski enam odavamaks minna ei saa, siis kõrvalpoes selgub, et saab küll. 

Kahjuks ei õnnestunud mul neis tingimustes Kajarile selgeks teha, et backpacking ei käi nii, et ostame seljakoti head kraami täis ja kanname seda siis kuu aega endaga kaasas. Nii et nüüd Kajar natuke koliseb kõndides, aga mis teha.

Ühtlasi on Andorras ebapropotsionaalselt suur kogus apteeke. Pealtnäha müüvad kõik ühtesid ja samu kreeme ja köharohtu. Kiire internetiotsing annab aga mõista, et lisaks maksudele ei osata Andorras ka retsepte küsida. Ja Ibuprofeni ostes selgub, et ravimid on samuti mudaodavad. Nii et poodi minna tasub küll.

San Sebastian. Internet lubab, et tegemist on fantastilise linnaga, millesse on võimatu mitte armuda. Meie sealoleku jooksul sajab kaks päeva järjest ladinal vihma ja nähtavus on umbes kümme meetrit. Nii on täitsa lihtne avastada, et pole siin linnas suurt vaadata midagi. Õhtupoole, kui vihm järgi jääb ja silm seletama hakkab, selgub, et rand on tõepoolest täitsa ilus ja vanalinnas on palju toredad baare ja neis ka täitsa toredaid inimesi. Tundub, et pidutseda siin linnas osatakse. Sellegipoolest jääb armumiseni veel päris mitu sammu minna.

Bilbao. Vot see on linn! Nagu Mirjam ütles – julge ja ilus. Meie esimene tutvus Bilbaoga algab Guggenheimi muuseumiga, millest on raske mööda vaadata. Kogu muuseumi ümber olev promenaad ja sild kinnitab üht: selle linna planeerijatel on vurtsu.

Guggenheim

Udu on tegelikult skulptuur, selgus hiljem

Jalutuskäik ülejäänud linnas viib ka oluliselt klassikalisemate majadeni, kusjuures siin on kõike – sambaid ja rõdusid, kõrgeid ridamaju ja modernseid kuubikuid. Erinevatel tänavanurkadel on tunne, nagu oleks Viinis, Peterburis, Dublinis, Berliinis ja kuskil veel. Uus ja vana, massiivne ja filigraanne sulanduvad mängleva kergusega. Soovitame!

Ühtlasi satume üritusele, kus baskid katalaanide auks veidi protestivad. Kõik möödub rahulikult, umbes tuhande inimese kohta on tänaval neli politseiautot.

Logroño. Linn, mis on sama nunnu nagu tema nimigi, sümpaatne ja kompaktne. Baariskeene on küll oluliselt vaiksem kui näiteks San Sebastianis, aga see-eest on Rioja piirkonna veinibaare raske ületada – klaas imehead veini maksab 1 kuni 2 eurot, lõunapakkumise juurde antakse pudel kahepeale tasuta.

Baariskäimisest ka veits. See Hispaania tapaste-värk võtab natuke harjutamist. Lähed baari ja leti peal on rida erinevaid saiu arusaamatu mögaga. Muudkui tõstad endale taldrikule ja pärast maksad, nii paar eurot sai. Kui kõht on tühi, siis on esimene instinkt endale suurem hunnik saiu ahnitseda ja nii juhtub üsna lihtsalt, et sa maksad 20 eurot ja pärast on kaks päeva tunne, et tahaks ainult suppi süüa.

Halvema päeva tapas

Tegelikult saab enamasti tellida ka sooje suupisteid, mis ei ole ainult saiast tehtud, ja kuigi tahvlile kritseldatud hispaaniakeelne menüü tähendab tihtipeale julgeid katsumusi (seakõrv leivapuruga?), on tulemus enamasti seda väärt. Ja üldse peaks see käima nii, et lähed ühte baari, võtad ühe joogi ja tapa või paar, chillid natuke. Siis lähed teise ja teed sama. Kokkuvõttes saab kõht täis ja meel heaks.

No igatahes Logroños on iga baar endale välja mõelnud oma tapase-spetsialiteedi,  näiteks üks baar pakub ainult grillitud seeni. Kusjuures see hitivärk on neil tõesti täitsa hästi käpas, sest isegi ühe baari pakutud kausitäis kartuleid majoneesiga sai otsa.

Ühtlasi on Logroño hea baas, kust käia ümberkaudsetes Rioja veinimõisates tuuril. Organiseeritud tuurid on kõik jube kallid, nii et korraldame endale ise ekskursiooni. Selleks piisab, kui suruda autorooli füüsiliselt nõrgem inimene, kes vähem veini juua jaksab, ja sõita paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse Laguardia mägikülla.

Juba kindluse ja kitsastest kivitänavatest vanalinnaga küla ja imeilusad vaated orgudes asuvatele viinamarjaistandustele on külastamist väärt. Vanasti tegid Laguardias veini kõik majapidamised, nüüd ainult mõned. Peaaegu iga maja all on sügav veinikelder, paljudesse neist saab ka sisse.

Külastame viie euro eest üht majapidamist ja vaatame käsikaameraga filmitud videot, kus onud säärikutega viinamarjade sees tallavad ja neid sõnnikuhargiga edasi-tagasi loobivad. Mõneks ajaks veiniisu oluliselt väheneb. Õnneks viib lahke peretütar lõpuks keldrisse ja pakub veini.

Teine tuur on oluliselt korporatiivsem – Marques de Riscal on vein, mida Eestiski poest osta saab. Nende peakorter asub Elciegos (kusjuures maja arhitekt on Frank Gehry, kes on teinud ka Bilbao Guggenheimi). Oleme ka varem suurtesse veinitehastesse sattunud, aga siinne ekskursioon on oluliselt vähem steriilne kui need. Turistid viiakse kättpidi kogu protsessi juurde ja näedki täitsa lähedalt, kuidas viinamari pudelisse saab. Tuuri alguses ainult hoiatatakse, et lahtise veinivaadi lähedal aevastada ei tohi.

Siit tuleb vein

Nüüd viisime auto Barcelonasse tagasi ja jätkame Valencia suunal.