21.3.12

Peking

Tundmatud väiksed linnud

Nom nom nom
Mis me siis pekingis nelja päeva jooksul näinud oleme? Arvestades, et ilm on suht külm olnud, siis eriti palju väljas ringi käia ei ole tahtnudki.

Lisaks on linn nii suur (16 miljonit inimest ja umbes sada kilomeetrit ühest otsast teise), et erinevate vaatamisväärsuste vahel ringi liikumine võtab veits rohkem aega kui Tartus ülikooli peahoone juurest raekoja platsi minek. ´

Loomaaias nägime päris elus pandasid, jee!

Nad ei ole tegelikult üldse nii ilusad must-valged, nagu populaarne kultuur neid kujutab - endal tagumik puhta kollane. Aga sellegipoolest on nad täitsa toredad.

 Kiire kokkuvõte:

 - hiina söök. Maitseb nagu hiina söök. Kleepuv riis, mida tuleb süüa absoluutselt kõige, ka nuudlite, juurde. Ja erinevad lihad-kastmed, mõned rohkem, mõned vähem maitsekad. Põhiline maitsekombinatsioon on midagi köömnete ja aniisiga. Meie rõõmuks kasutatakse ka ohtralt koriandrit, kellega saime headeks sõpradeks juba Gruusia ja India päevil.

 - tänavatoit. Iga nurga peal podisevad mingid veekausid või särisevad grillid, mille juurest saab valida erinevaid vardasse aetud produkte, mis sulle kohe ära keedetakse-praetakse. Soovitav siiski koos hiina sõpradega, et aru saada, millise looma rupskeid sa parajasti näost sisse ajad.

 Senini oleme vähemalt teadaolevalt söönud kana südant, lamba neeru (Marko pärast Süüria kurvavõitu lambakogemust siiski mitte) ja ühte väikest lindu, kelle nime me ei tea. Umbes tibupoja suurune tüüp aetakse kogu kupatusega - nokk ja varbad kaasa arvatud - vardasse ja grillitakse ära. Süüakse kogu täiega, sest luud on üsna pehmed. Siinkohal pidin mina alla vanduma, Marko pani linnu vapralt nahka. Ussikeste ja prussakate valik on meil lähiajal samuti plaanis. Seedimine on kõigele vaatamata täiesti korras, täname küsimast.

 - transport. Väga efektiivne metroo maksab 2 kohalikku hüääni, on kiire ja viib kõikjale, kuhu vaja. Vahemaid arvestades on takso ka väga mõistliku hinnaga.

 - hiinlased. Kõik, keda me siiani kohanud oleme, tunduvad väga toredad ja sõbralikud. Aga valdavalt ainult tunduvad, sest inglise keelt oskab keskmine hiinlane umbes sama palju kui meie hiina keelt (helloo! I love you! Hihihi).

 Üldiselt huvituvad kohalikud meist võrreldes näiteks Indiaga üsna vähe. Paar korda on tahetud pilti teha. Näiteks loomaaias torkas üks paar oma lapse mulle sülle ja tegi siis perepildi meist oma titega. Me jäime vist suht totrate nägudega, sest me ei saanud eriti hästi aru, mis toimub.

 Marko on veits popim, minu kohta ei saa inimesed reeglina arugi, et ma hiinlane ei ole. Eriti näiteks selja tagant või hommikuti.

 - muutuvad ajad. Kolm aastat tagasi välja antud Lonely Planet on tänaseks lootusetult vananenud, seda valdavalt hindade osas. Hiina on tänaseks elukalliduselt enam-vähem Eesti tasemel. Ja kui arvestada igal pool avatud kaubanduskeskusi nang tasulist arstiabi ja kõrgharidust, tekib küsimus, kus on see kommunism, mida me siia vaatama tulime.

 Homme stardime mõned tuhanded kilomeetrid lõuna poole. Ehk seal on kõik teisiti.

17.3.12

Hiina

Estravel tegi kunagi ammu sooduka, millest ei saanud keelduda, ja nii me leidsime endid Uibsiga täna hommikul ärgates Pekingi lennujaamast.

 Reis algas ootuspäraselt - selgus, et Marko põhiline telefoninumber ei roami, mul jäi pangakaart koju ja Riia bussijaamas läks katki buss, mis pidanuks mind lennujaama viima. Lõpuks õnnestus meil tänu taksole, krediitkaardile ja alternatiivsele telefoninumbrile siiski lennukile jõuda ja mõned tunnid currywursti ja õlle seltsis suvises Berliinis veeta.

Estraveli poolt taevani kiidetud Hainan Airlines ei ole eriti mainimist väärt, mitte eriti töötav meelelahutusekraan ja väga kitsi käega kallatud joogid tingisid selle, et me enamuse üheksast ja poolest tunnist hoopis magasime. 

Esimesed emotsioonid Pekingist on Eesti ilm (õhtupoole pööras +4-kraadine vihmasadu lörtsiks) ja Eesti hinnad (õlu baaris 25-30 eeku, poes 10-15 eeku). Ja see, et hiina keel on... noh, ütleme, nagu hiina keel. 

Käisime hiina restoranis söömas (neid on siin päris mitu) ja põhiline viis toitu tellida on pildile osutades. Kui muidugi on pilte, millele osutada. Teine variant on muidugi otsida aifõuni sõnaraamatust välja kruksadillid, mis vastavad sõnale "kana" ja neid siis teenindajale esitleda. Kõige elementaarsemad väljendid üritame ära ka õppida. Kaks tükki on juba meelde jäänud!

14.11.11

Haigla

Täna öösel ma sattusin haiglasse. Midagi tõsist mul vist viga polnud, aga selge oli, et haiglas tuleb päris kaua aega veeta. Õnneks oli minuga samas palatis ka Jaana, kellega me otsustasime endal elu mugavaks teha ja varastasime köögist ühel ratastega alusel kõvasti head sööki ja vedasime palatisse internetijuhtme.

Lõpuks tuli üks tädi ja tegi mulle mõlemasse kõrva süsti ja siis me läksime õue ja ma pidin kuulama, kas lindude lendamine häirib mind. Ei häirinud üldse.

Ma ei teagi, kas see oli nüüd hea või halb.

4.6.11

kidnap

Tulime just Tartu raekojast kontserdilt, kui üle kogu raeplatsi teatati valjuhäälditest, et nüüd kogunevad kõik inimesed platsi keskele kokku ja kes ei lähe, need lastakse maha. No me siis läksime. Õnneks oli plats suhteliselt hõre, nii et lõpuks oli platsi keskel umbes 15 inimest, sealhulgas mina, KJ, tema vend oma prouaga ja mõned Ellerheina tütarlapsed.

Raeplatsile sõitis minibuss ja meil paluti valjuhäälditest lahkelt sinna siseneda. Üsna liberaalsed kriminaalid olid - kellelgi silmi kinni ei seotud, mobiiltelefone ära ei võetud ega midagi. Mul pole muidugi vaja silmi kinni sidudagi, minu geograafilise imbetsilsuse juures ei saaks ma isegi aknast välja vaadates aru, kuhupoole me Tartust välja sõitsime.

Igal juhul otsustasime me üsna kiiresti bussiseltskonnaga, et me keegi ei helista oma vanematele ega sõpradele, et neid asjatult mitte närvi ajada. Panime hoopis pea bussi katuseaknast välja ja tegime lohutuseks suitsu.

Paarikümne minuti pärast keeras buss kuhugi metsateele ja avas uksed. Ukse peale tulid vastu jänkumaskides tüdrukud, kes juhatasid meid ühele platsile, kus asusid kahe- ja kolmeinimese kämpingud. Võimalik, et ma olin bussis vahepeal suigatanud ja mingist olulisest infost ilma jäänud (nagu mul ikka juhtuma kipub), igatahes üks Elleka tütarlaps teatas, et meie pidavat temaga kämpingut jagama hakkama.

Jänkumaskides tüdrukud tegid nalja, vabandasid ebamugavuste pärast, ja hakkasid meid ükshaaval nimepidi rivvi kutsuma. Üks röövitutest filmis kogu seda protsessi oma mobiiltelefoniga. Aga tüdrukud ei pahandanud sugugi, ütlesid hoopis, et mis sa ikka filmid, meil on siin endal igal pool niikuinii kaamerad üleval.

Tütarlapsed teadsid meie kõigi kohta hämmastavalt palju. Näiteks seda, et minu potentsiaalsel tulevasel toakaaslasel oli laupäeval sünnipäev olnud, või et mobiiltelefoniga filmiv noormees teeb seda oma erakonna soojal soovitusel, et hiljem klippi erakonna reklaami huvides ära kasutada. Ainult ühte nad ei teadnud - et Smutt, kes tegelikult ei pidanud meie seltskonnas olema, oli viimasel hetkel Tallinnast jõudnud ja ka ootamatult sinna bussi peale sattunud. Igal juhul püüdsime me kõik paaniliselt genereerida lahendusi, kas sellest kõigest võiks meile kuidagi kasu olla, et üks meist on incognito.

Mina olin väljakutsutute hulgas kolmas või neljas. Kui ma teiste kõrvale rivvi seisin, pakkusid neiud mulle tavapärase biograafia tutvustamise asemel hoopis harukordset diili - ma võin otsekohe sealt lahkuda, aga seda ainult tingimusel, et ma ei tohi mitte kellelegi rääkida, mis ma seal nägin-kuulsin, või kes peale minu seal veel olid.

Päris karm dilemma. 

Kahjuks me lahendust täna teada ei saanudki.

20.5.11

vanglas

Täna öösel selgus, et ma oleks pidanud pulmareisiks saadud raha pealt makse maksma ja selle täitmatajätmise eest pandi mind kolmeks kuuks vangi. Kuna ma olen noor, siis mõistagi noortevanglasse.

Sain kohe mõnede tüdrukutega tuttavaks ka. Põhiliselt muidugi siis kui ma wc-sse läksin – seal on sellised ülevalt lahti kabiinid, nagu vanasti kõigis koolides olid. Ja sealt siis kiikas kohe umbes 8 uudishimulikku nägu üle ääre ja vaatas, kuidas ma pissin ja rääkisid minuga samal ajal juttu. Mõned olid täitsa toredad ja kui nad kuulsid, et mul on üldse esimene kord vanglasüsteemis, lubasid mulle kohe näidata, et kuidas asjad käivad.

Ainult üks väga poisi moodi tüdruk tahtis kohe peksa anda, aga ma seletasin talle, et tal ei ole mõtet mulle peksa anda, sest ma lähen varsti vanglast välja ja päriselus võib tal minust päris mitut moodi kasu olla. Siis ta vist väga enam ei tahtnud peksa anda. Elagu väitlus ja nohikud!

Ja siis meil oli mingi initsiatsiooniriitus kolmekesi – peale minu tuli kaks uut tüdrukut veel – kus meid pandi kolmekesi kuhugi koridori seina äärde seisma ja siis kõik möödaminejad küsisid küsimusi. Midagi hullu seal vist ei olnud.

12.3.11

Aastavahetus


Hiljuti tähistasime Liisiga aastavahetust, aga see ei olnd justkui suuremat sorti tähistamine. Igatahes lõpetasime meie külabaaris. Kõigi eelduste kohalt võinuks seal korralik pidu olla, aga pubi oli täiesti tühi, üks näitsik lõpetas just tõrvikutega žongleerimist ja kaks viimast klienti hakkasid lahkuma. Kuna meile külapubi meeldib ja me tahame, et neil hästi läheks, tegime seal siiski ühed joogid. Õnneks tulid peatselt mingid soomlased ka ja ostsid kiluvõileiba.

Hommikul me olime minu juures Lasnakal, kui akna tagant kostus karjumist “karin appii!” Rõdule minnes selgus et Šmutov oli leidnud ühe sõbra, kes elas täpselt meie all 6. korrusel, ja oli ehitanud 6. korruse aknast välja inimestest keti nii, et kõik ronisid üksteise õlgadele ja tema oli keti tipp 9. korruse rõdu taga ja röökis seal. Ma ei tea, miks see hea mõte tundus, aga mobiiltelefone vist ei olnud olemas siis.

Kuidagi oli see aastavahetus niimoodi tulnud, et me ei saanud arugi. Keegi ei olnud nagu soovinud ja mingit ilutulestikku ka ei paistnud. Alles siis, kui inimketi inimesed meile ükshaaval head uut aastat hakkasid soovima, tuli meelde, et ahjaa, oli ju jah.

Hiljem ma nägin rõdult Märt Avandit ka!

3.12.10

Zagreb

Okei, maailm oleks tunduvalt vaesem, kui ta ei kuuleks, mis mul horvaatide ja Zagrebi kohta öelda on. Niisiis mõned tähelepanekud.


Zagreb on üldiselt täitsa ilus, põhimõtteliselt nagu Viini ja Praha väike õde - vähem pompöösne ja sellega seoses kuidagi armsam. Horvaatiasse üldiselt detsembris sellele vaatamata tulla ei tasu, null kraadi ja pidev lörts.

Horvaatidel on mingi värk väljas olemisega. Isegi praeguse ilma puhul istuvad kõik hea meelega välikohvikutes. Kohvikud on küll pannud püsti vihmavarjud ja gaasilaternad, aga no tõesti, null kraadi ja lörts... Aga ega siis alati kohvikus istuma ei peagi, võib ka niisama tänaval seista.
- "Õu, mis sa täna õhtul teed?"
- "Ma ei tea, midagi eriti..."
- "Aga lähme seisame peaväljakul?"
- "Oh, äge mõte! Lähme jah!"

Ja nii nad siis seisavad. Sajad inimesed, tundide kaupa. Suurematele väljakutele on püsti pandud hiiglaslikud välitelgid, kus saab hõõgveini ja õlut ja pannil vorstid särisevad, meenutab natuke suusakuurortite after-ski'd. Põhiline enesenäitamise aeg pidi aga olema hoopis laupäeva hommikul - siis tiksuvad kõik linna kohvikutesse. Eks ma homme lähen vaatan.

Võtsin siis täna kätte ja kolisin oma 5-tärni luksushotellist mõne tänava kaugusele hostelisse nimega Hobo Bear. Keskkonnavahetus missugune! Regent on ikka kõige ülbem hotell, kus ma kunagi olnud olen - kõik on kallitest materjalidest, messing ja marmor, laiad vaibatatud trepid ja monokliga kammerteener. Seal ööbivad kõik kuningad ja presidendid ja natuke on see tunne, et järjekordsele kreisile õhtusöögile minnes tuleks selga panna mõni pidulikum tualett ja korsett kõvemaks tõmmata.

Samas temast üle kümne korra odavam Hobo Bear ei jää üldse väga palju maha. Ülikõrgete reitingutega hostel ei valeta, kui ta ütleb, et tuled nagu koju. Kõik on üsna basic, aga väga puhas - aga mitte see ei ole oluline. Töötajad ja teised külastajad ja üldse kogu õhkkond on selline, et siin on lihtsalt väga hea olla. Istusin oma läpakaga elutuppa teleka taha maha, kohe tuli noormees Isle of Man'ilt ja ütles et ta tellib pitsat, kas ma tahan ka. Ja mittetöötava lockeri luku eest lubati kohe tasuta õlut. Superluks, seal peab kindlasti ööbima, kes Zagrebisse satub!

Aa ja siis ma käisin tuttuues asutuses nimega the Museum of Broken Relationships, kuhu inimesed üle maailma on annetanud oma metsaläinud suhetest mingeid meeneid, kas siis lahkuminekuga seotud või niisama. Enne oli rändnäitus, nüüd jäi Zagrebisse pidama. Kuigi kohati veidi kurb, siis üllatavalt teraapiline üritus.

Horvaatia söök on hea kuni väga hea, lipulaevadeks valdavalt road, mida ma pigem Itaaliaga seostama kipuksin - pastad, risottod, prosciutto, mozzarella... Kõvasti rõhku mereandidel, mis on värsked ja hästi tehtud, sest merepiir on pikk. Samas teevad nad spinatist ja kartulitest suurepärast möginat, rohkem Ida-Euroopa moodi. Nagu söök, nii tundub ka üleüldiselt kõik selline ühe jalaga lõuna-Euroopas ja teisega veidi eksjugoslaavlik.

Täiesti kogemata sattusin Lonely Planeti poolt taevani kiidetud söögikohta nimega TipTop. Ma pidin rõõmust nutma hakkama, sest see koht asub ühes hoopis teises ajas ja reaalsuses, natuke võiks ehk võrrelda vana Werneriga. Ehitajad sõid päevarooga, vuntsidega onud jõid õlut ja mängisid malet ja rangetes nõukavormides tädid (võib-olla mulle tundus, aga üks vist lõpuks oleks peaaegu nagu natuke natukene naeratanud) tõid minutitega imehea söögi lauale. Superkoht!