Zagreb

Okei, maailm oleks tunduvalt vaesem, kui ta ei kuuleks, mis mul horvaatide ja Zagrebi kohta öelda on. Niisiis mõned tähelepanekud.


Zagreb on üldiselt täitsa ilus, põhimõtteliselt nagu Viini ja Praha väike õde - vähem pompöösne ja sellega seoses kuidagi armsam. Horvaatiasse üldiselt detsembris sellele vaatamata tulla ei tasu, null kraadi ja pidev lörts.

Horvaatidel on mingi värk väljas olemisega. Isegi praeguse ilma puhul istuvad kõik hea meelega välikohvikutes. Kohvikud on küll pannud püsti vihmavarjud ja gaasilaternad, aga no tõesti, null kraadi ja lörts... Aga ega siis alati kohvikus istuma ei peagi, võib ka niisama tänaval seista.
- "Õu, mis sa täna õhtul teed?"
- "Ma ei tea, midagi eriti..."
- "Aga lähme seisame peaväljakul?"
- "Oh, äge mõte! Lähme jah!"

Ja nii nad siis seisavad. Sajad inimesed, tundide kaupa. Suurematele väljakutele on püsti pandud hiiglaslikud välitelgid, kus saab hõõgveini ja õlut ja pannil vorstid särisevad, meenutab natuke suusakuurortite after-ski'd. Põhiline enesenäitamise aeg pidi aga olema hoopis laupäeva hommikul - siis tiksuvad kõik linna kohvikutesse. Eks ma homme lähen vaatan.

Võtsin siis täna kätte ja kolisin oma 5-tärni luksushotellist mõne tänava kaugusele hostelisse nimega Hobo Bear. Keskkonnavahetus missugune! Regent on ikka kõige ülbem hotell, kus ma kunagi olnud olen - kõik on kallitest materjalidest, messing ja marmor, laiad vaibatatud trepid ja monokliga kammerteener. Seal ööbivad kõik kuningad ja presidendid ja natuke on see tunne, et järjekordsele kreisile õhtusöögile minnes tuleks selga panna mõni pidulikum tualett ja korsett kõvemaks tõmmata.

Samas temast üle kümne korra odavam Hobo Bear ei jää üldse väga palju maha. Ülikõrgete reitingutega hostel ei valeta, kui ta ütleb, et tuled nagu koju. Kõik on üsna basic, aga väga puhas - aga mitte see ei ole oluline. Töötajad ja teised külastajad ja üldse kogu õhkkond on selline, et siin on lihtsalt väga hea olla. Istusin oma läpakaga elutuppa teleka taha maha, kohe tuli noormees Isle of Man'ilt ja ütles et ta tellib pitsat, kas ma tahan ka. Ja mittetöötava lockeri luku eest lubati kohe tasuta õlut. Superluks, seal peab kindlasti ööbima, kes Zagrebisse satub!

Aa ja siis ma käisin tuttuues asutuses nimega the Museum of Broken Relationships, kuhu inimesed üle maailma on annetanud oma metsaläinud suhetest mingeid meeneid, kas siis lahkuminekuga seotud või niisama. Enne oli rändnäitus, nüüd jäi Zagrebisse pidama. Kuigi kohati veidi kurb, siis üllatavalt teraapiline üritus.

Horvaatia söök on hea kuni väga hea, lipulaevadeks valdavalt road, mida ma pigem Itaaliaga seostama kipuksin - pastad, risottod, prosciutto, mozzarella... Kõvasti rõhku mereandidel, mis on värsked ja hästi tehtud, sest merepiir on pikk. Samas teevad nad spinatist ja kartulitest suurepärast möginat, rohkem Ida-Euroopa moodi. Nagu söök, nii tundub ka üleüldiselt kõik selline ühe jalaga lõuna-Euroopas ja teisega veidi eksjugoslaavlik.

Täiesti kogemata sattusin Lonely Planeti poolt taevani kiidetud söögikohta nimega TipTop. Ma pidin rõõmust nutma hakkama, sest see koht asub ühes hoopis teises ajas ja reaalsuses, natuke võiks ehk võrrelda vana Werneriga. Ehitajad sõid päevarooga, vuntsidega onud jõid õlut ja mängisid malet ja rangetes nõukavormides tädid (võib-olla mulle tundus, aga üks vist lõpuks oleks peaaegu nagu natuke natukene naeratanud) tõid minutitega imehea söögi lauale. Superkoht!