Peking

Tundmatud väiksed linnud

Nom nom nom

Mis me siis pekingis nelja päeva jooksul näinud oleme? Arvestades, et ilm on suht külm olnud, siis eriti palju väljas ringi käia ei ole tahtnudki.

Lisaks on linn nii suur (16 miljonit inimest ja umbes sada kilomeetrit ühest otsast teise), et erinevate vaatamisväärsuste vahel ringi liikumine võtab veits rohkem aega kui Tartus ülikooli peahoone juurest raekoja platsi minek. ´

Loomaaias nägime päris elus pandasid, jee!

Nad ei ole tegelikult üldse nii ilusad must-valged, nagu populaarne kultuur neid kujutab - endal tagumik puhta kollane. Aga sellegipoolest on nad täitsa toredad.

 Kiire kokkuvõte:

 - hiina söök. Maitseb nagu hiina söök. Kleepuv riis, mida tuleb süüa absoluutselt kõige, ka nuudlite, juurde. Ja erinevad lihad-kastmed, mõned rohkem, mõned vähem maitsekad. Põhiline maitsekombinatsioon on midagi köömnete ja aniisiga. Meie rõõmuks kasutatakse ka ohtralt koriandrit, kellega saime headeks sõpradeks juba Gruusia ja India päevil.

 - tänavatoit. Iga nurga peal podisevad mingid veekausid või särisevad grillid, mille juurest saab valida erinevaid vardasse aetud produkte, mis sulle kohe ära keedetakse-praetakse. Soovitav siiski koos hiina sõpradega, et aru saada, millise looma rupskeid sa parajasti näost sisse ajad.

 Senini oleme vähemalt teadaolevalt söönud kana südant, lamba neeru (Marko pärast Süüria kurvavõitu lambakogemust siiski mitte) ja ühte väikest lindu, kelle nime me ei tea. Umbes tibupoja suurune tüüp aetakse kogu kupatusega - nokk ja varbad kaasa arvatud - vardasse ja grillitakse ära. Süüakse kogu täiega, sest luud on üsna pehmed. Siinkohal pidin mina alla vanduma, Marko pani linnu vapralt nahka. Ussikeste ja prussakate valik on meil lähiajal samuti plaanis. Seedimine on kõigele vaatamata täiesti korras, täname küsimast.

 - transport. Väga efektiivne metroo maksab 2 kohalikku hüääni, on kiire ja viib kõikjale, kuhu vaja. Vahemaid arvestades on takso ka väga mõistliku hinnaga.

 - hiinlased. Kõik, keda me siiani kohanud oleme, tunduvad väga toredad ja sõbralikud. Aga valdavalt ainult tunduvad, sest inglise keelt oskab keskmine hiinlane umbes sama palju kui meie hiina keelt (helloo! I love you! Hihihi).

 Üldiselt huvituvad kohalikud meist võrreldes näiteks Indiaga üsna vähe. Paar korda on tahetud pilti teha. Näiteks loomaaias torkas üks paar oma lapse mulle sülle ja tegi siis perepildi meist oma titega. Me jäime vist suht totrate nägudega, sest me ei saanud eriti hästi aru, mis toimub.

 Marko on veits popim, minu kohta ei saa inimesed reeglina arugi, et ma hiinlane ei ole. Eriti näiteks selja tagant või hommikuti.

 - muutuvad ajad. Kolm aastat tagasi välja antud Lonely Planet on tänaseks lootusetult vananenud, seda valdavalt hindade osas. Hiina on tänaseks elukalliduselt enam-vähem Eesti tasemel. Ja kui arvestada igal pool avatud kaubanduskeskusi nang tasulist arstiabi ja kõrgharidust, tekib küsimus, kus on see kommunism, mida me siia vaatama tulime.

 Homme stardime mõned tuhanded kilomeetrid lõuna poole. Ehk seal on kõik teisiti.