Estravel tegi kunagi ammu sooduka, millest ei saanud keelduda, ja nii me leidsime endid Uibsiga täna hommikul ärgates Pekingi lennujaamast.
Reis algas ootuspäraselt - selgus, et Marko põhiline telefoninumber ei roami, mul jäi pangakaart koju ja Riia bussijaamas läks katki buss, mis pidanuks mind lennujaama viima. Lõpuks õnnestus meil tänu taksole, krediitkaardile ja alternatiivsele telefoninumbrile siiski lennukile jõuda ja mõned tunnid currywursti ja õlle seltsis suvises Berliinis veeta.
Estraveli poolt taevani kiidetud Hainan Airlines ei ole eriti mainimist väärt, mitte eriti töötav meelelahutusekraan ja väga kitsi käega kallatud joogid tingisid selle, et me enamuse üheksast ja poolest tunnist hoopis magasime.
Esimesed emotsioonid Pekingist on Eesti ilm (õhtupoole pööras +4-kraadine vihmasadu lörtsiks) ja Eesti hinnad (õlu baaris 25-30 eeku, poes 10-15 eeku). Ja see, et hiina keel on... noh, ütleme, nagu hiina keel.
Käisime hiina restoranis söömas (neid on siin päris mitu) ja põhiline viis toitu tellida on pildile osutades. Kui muidugi on pilte, millele osutada. Teine variant on muidugi otsida aifõuni sõnaraamatust välja kruksadillid, mis vastavad sõnale "kana" ja neid siis teenindajale esitleda. Kõige elementaarsemad väljendid üritame ära ka õppida. Kaks tükki on juba meelde jäänud!
Reis algas ootuspäraselt - selgus, et Marko põhiline telefoninumber ei roami, mul jäi pangakaart koju ja Riia bussijaamas läks katki buss, mis pidanuks mind lennujaama viima. Lõpuks õnnestus meil tänu taksole, krediitkaardile ja alternatiivsele telefoninumbrile siiski lennukile jõuda ja mõned tunnid currywursti ja õlle seltsis suvises Berliinis veeta.
Estraveli poolt taevani kiidetud Hainan Airlines ei ole eriti mainimist väärt, mitte eriti töötav meelelahutusekraan ja väga kitsi käega kallatud joogid tingisid selle, et me enamuse üheksast ja poolest tunnist hoopis magasime.
Esimesed emotsioonid Pekingist on Eesti ilm (õhtupoole pööras +4-kraadine vihmasadu lörtsiks) ja Eesti hinnad (õlu baaris 25-30 eeku, poes 10-15 eeku). Ja see, et hiina keel on... noh, ütleme, nagu hiina keel.
Käisime hiina restoranis söömas (neid on siin päris mitu) ja põhiline viis toitu tellida on pildile osutades. Kui muidugi on pilte, millele osutada. Teine variant on muidugi otsida aifõuni sõnaraamatust välja kruksadillid, mis vastavad sõnale "kana" ja neid siis teenindajale esitleda. Kõige elementaarsemad väljendid üritame ära ka õppida. Kaks tükki on juba meelde jäänud!
No comments:
Post a Comment