S6in just hommikus88giks Dali riisi hoomamatu taimetoidukastmega, komplekti kuulus ka v2ga maitsev l22tse-juurviljasupp.
See k6ik l2ks mulle maksma v2hem kui 4 krooni.
Elagu 3. maailm!
9.2.10
7.2.10
Mumbai
21 miljoni inimesega linn on - nagu j2reldada v6iks - v2ga suur, rahvast t2is ja k2rarikas. Ja uskumatult r2pane, kuna paljud inimesed elavad t2naval ja teevad seal k6iki asju, mida inimesed ikka oma kodus teevad. Mis 30-kraadise temperatuuri juures k6ik m6istagi haiseb.
Kogu linn on pidevalt kerges suduvines. Proovisime tipptunni ajal taksoga s6ita. Lahtiste akendega auto seisis k6igi teiste autodega koos umbes tund aega vingugaasiummikus. Tunni aja ja p2ris mitme kilomeetri eest maksime onule l6puks 22 krooni.
Liiklus on naljakas, lihtsalt naljakas. S6iduridasid ja suundi ei eksisteeri. Nagu ka liiklusm2rke. Valgusfoorid on pigem tinglikud. Eksisteerib ainult signaal ja nahaalsus. Ja pidev ummik. Kuna ma ei viitsi seda k6ike ymber jutustada, v6ite vaadata vanast ajast 6petust, kuidas saada Gruusias yle tee, ja korrutada see umbes kymnega. Ainult vahega, et Mumbais tunneleid ei ole, nii et t2navast tuleb siiski omal jalal yle saada.
Valged s2rgid on 6htuks v6idunud, teise p2eva l6puks on h22l k2he. Ja palav on, palav, palav...
Aga samas on koguaeg v2ga huvitav ja 2ge.
Eile k2isime Mumbaist tunniajase laevas6idu kaugusel Elevandisaarel koobastempleid ja ahve vaatamas, t2na v6tame rahulikult, kuna kohale on j6udnud esimene sats k6huviirusi, kes kust otsast. Aga yldiselt oleme k6ik kombes ja tuju on selle juures pigem hea.
6htuti tapame hotelli seina peal prussakaid ja p2eviti l6bustame ennast erinevate rongipiletite ostmise protseduuridega (ennekuulmatult absurdne systeem sisaldab endas m88da erinevaid raudteejaamu jooksmist ja j2rjekordades seismist). Riskides loo l6pu 2ra r22kida, ytlen, et pyhap2eva hommikul kell 7.30 ennastohverdavalt j2rjekorda seisma asudes lunastas Marko oma vaprusega meile Mumbai-Jaipuri rongipileti 9. veebruariks.
Ahjaa, liiga tihedaid postitusi ilmselt oodata ei tasu, kuna t2heyhend WiFi tekitab enamasti hindude n2ol m6istmatu ilme, internetikohvikuid on v2he, need on v2ikesed, umbsed ja kehvade arvutitega ja lisaks selgus t2na, et k6ik internetti kasutavad v2lismaalased tuleb iga kord passi alusel registreerida. Nojah siis.
Liiklus on naljakas, lihtsalt naljakas. S6iduridasid ja suundi ei eksisteeri. Nagu ka liiklusm2rke. Valgusfoorid on pigem tinglikud. Eksisteerib ainult signaal ja nahaalsus. Ja pidev ummik. Kuna ma ei viitsi seda k6ike ymber jutustada, v6ite vaadata vanast ajast 6petust, kuidas saada Gruusias yle tee, ja korrutada see umbes kymnega. Ainult vahega, et Mumbais tunneleid ei ole, nii et t2navast tuleb siiski omal jalal yle saada.
Valged s2rgid on 6htuks v6idunud, teise p2eva l6puks on h22l k2he. Ja palav on, palav, palav...
Aga samas on koguaeg v2ga huvitav ja 2ge.
Eile k2isime Mumbaist tunniajase laevas6idu kaugusel Elevandisaarel koobastempleid ja ahve vaatamas, t2na v6tame rahulikult, kuna kohale on j6udnud esimene sats k6huviirusi, kes kust otsast. Aga yldiselt oleme k6ik kombes ja tuju on selle juures pigem hea.
6htuti tapame hotelli seina peal prussakaid ja p2eviti l6bustame ennast erinevate rongipiletite ostmise protseduuridega (ennekuulmatult absurdne systeem sisaldab endas m88da erinevaid raudteejaamu jooksmist ja j2rjekordades seismist). Riskides loo l6pu 2ra r22kida, ytlen, et pyhap2eva hommikul kell 7.30 ennastohverdavalt j2rjekorda seisma asudes lunastas Marko oma vaprusega meile Mumbai-Jaipuri rongipileti 9. veebruariks.
Ahjaa, liiga tihedaid postitusi ilmselt oodata ei tasu, kuna t2heyhend WiFi tekitab enamasti hindude n2ol m6istmatu ilme, internetikohvikuid on v2he, need on v2ikesed, umbsed ja kehvade arvutitega ja lisaks selgus t2na, et k6ik internetti kasutavad v2lismaalased tuleb iga kord passi alusel registreerida. Nojah siis.
Rong see sõitis...
Parim viis Indiat näha on rongiga sõita. Näiteks 12 tundi Goast Mumbaisse.
Sleeper-vagun näeb välja nagu platskaart ikka – suures vagunis on eraldi sektsioonid, ühel pool vahekäiku kolm lavatsit ülestikku ja teisel pool kaks. Kõik need kohad on täis magavaid hindusid. On tunne, nagu oleksid moosipurk vanaema sahvririiulil.
India üleüldist muljet arvestades on rong suhteliselt puhas ja reisikaaslased ei haise ka. Aga rõhk siis sõnadel india kohta. Ilma magamiskotita lavatsi peal eriti lamada ei tahaks ja pärast millegi puudutamist on vaja käsi pesta. Aeg-ajalt jookseb pingiridade vahel mõni üksik prussakas.
Vahekäiku mööda seerivad pidevalt müüjad, kes pakuvad teed (chai-chai-chai), kohvi (copi-copi! Indialased ei oska F-tähte öelda), karastusjooke, midagi süüa või kerjavad niisama. Üks väike räpane poiss ajab rongi põrandal natuke aega harjaga prügi ühest kohast teise ja küsib siis selle eest raha. Peatustes proovivad inimesed asju müüa ja kerjata ka perroonilt, läbi akna. Treenime oma võimet nii neid kõiki kui meid pidevalt jõllitavaid kaasreisijaid ignoreerida.
Konditsioneeri vagunis ei ole, selle asemel on lae all ventilaatorid, mille töötamisest eriti midagi kasu ei ole. Kõik aknad on lahti, aeg-ajalt tuleb neist hingematvat haisu.
Kui aknast välja vaadata, selgub ka haisu põhjus – kogu raudteeäär on põhimõtteliselt üks suur prügimägi. Kui me lõunasöögi lõpetame ja küsime teenindajalt, mida teha hõbepaberist karpide ja toidujäänustega, siis ta vaatab meid mõistmatult ja ütleb, et visake aknast välja, muidugi. Kõik vagunikaaslased teevad seda niikuinii. Sinnasamasse rändavad ka plastpudelid ja muu sodi.
Meil aga kuidagi käsi ei tõuse aknast prügi välja viskamast. Lõpuks tuleb väike räpane poiss, kes luuaga põrandat pühkis, leiab pingi alt meie sinna hoolega peidetud toidukarbid ja viskab aknast välja.
Raudtee ääres vedeleva prügi tõttu on sinna tekkinud ka arvestatav jäätmekäitlejate kogukond. Kilest ja tokkidest püsti pandud onnides elavad inimesed, kes toimetavad kõiki oma igapäevaseid tegemisi häbenemata raudtee ääres.
Vahepeal avaneb vaade suurtele linnadele, tihedalt üksteise otsa pikitud putkasid täis slummidele, tühermaal uitavatele üksikutele inimestele, lehmadele ja koertele, sopajärvedes sulistavatele lastele ja sinna vahele hingematvatele mägedele ja imekaunile loodusele.
Mumbaisse jõudes oleme palavusest kleepuvad ja paistes, tolmu- ja mustusekihiga kaetud ja selg valutab ebamugavast istumisasendist.
Ja sellegipoolest kavatseme me veel korduvalt rongisõidu ette võtta, sest see kõik on äraütlemata tore.
Indias rongipileti ostmine on aga kolm päeva kestev protsess. Marko kirjutab ehk sellest ka.
Sleeper-vagun näeb välja nagu platskaart ikka – suures vagunis on eraldi sektsioonid, ühel pool vahekäiku kolm lavatsit ülestikku ja teisel pool kaks. Kõik need kohad on täis magavaid hindusid. On tunne, nagu oleksid moosipurk vanaema sahvririiulil.
India üleüldist muljet arvestades on rong suhteliselt puhas ja reisikaaslased ei haise ka. Aga rõhk siis sõnadel india kohta. Ilma magamiskotita lavatsi peal eriti lamada ei tahaks ja pärast millegi puudutamist on vaja käsi pesta. Aeg-ajalt jookseb pingiridade vahel mõni üksik prussakas.
Vahekäiku mööda seerivad pidevalt müüjad, kes pakuvad teed (chai-chai-chai), kohvi (copi-copi! Indialased ei oska F-tähte öelda), karastusjooke, midagi süüa või kerjavad niisama. Üks väike räpane poiss ajab rongi põrandal natuke aega harjaga prügi ühest kohast teise ja küsib siis selle eest raha. Peatustes proovivad inimesed asju müüa ja kerjata ka perroonilt, läbi akna. Treenime oma võimet nii neid kõiki kui meid pidevalt jõllitavaid kaasreisijaid ignoreerida.
Konditsioneeri vagunis ei ole, selle asemel on lae all ventilaatorid, mille töötamisest eriti midagi kasu ei ole. Kõik aknad on lahti, aeg-ajalt tuleb neist hingematvat haisu.
Kui aknast välja vaadata, selgub ka haisu põhjus – kogu raudteeäär on põhimõtteliselt üks suur prügimägi. Kui me lõunasöögi lõpetame ja küsime teenindajalt, mida teha hõbepaberist karpide ja toidujäänustega, siis ta vaatab meid mõistmatult ja ütleb, et visake aknast välja, muidugi. Kõik vagunikaaslased teevad seda niikuinii. Sinnasamasse rändavad ka plastpudelid ja muu sodi.
Meil aga kuidagi käsi ei tõuse aknast prügi välja viskamast. Lõpuks tuleb väike räpane poiss, kes luuaga põrandat pühkis, leiab pingi alt meie sinna hoolega peidetud toidukarbid ja viskab aknast välja.
Raudtee ääres vedeleva prügi tõttu on sinna tekkinud ka arvestatav jäätmekäitlejate kogukond. Kilest ja tokkidest püsti pandud onnides elavad inimesed, kes toimetavad kõiki oma igapäevaseid tegemisi häbenemata raudtee ääres.
Vahepeal avaneb vaade suurtele linnadele, tihedalt üksteise otsa pikitud putkasid täis slummidele, tühermaal uitavatele üksikutele inimestele, lehmadele ja koertele, sopajärvedes sulistavatele lastele ja sinna vahele hingematvatele mägedele ja imekaunile loodusele.
Mumbaisse jõudes oleme palavusest kleepuvad ja paistes, tolmu- ja mustusekihiga kaetud ja selg valutab ebamugavast istumisasendist.
Ja sellegipoolest kavatseme me veel korduvalt rongisõidu ette võtta, sest see kõik on äraütlemata tore.
Indias rongipileti ostmine on aga kolm päeva kestev protsess. Marko kirjutab ehk sellest ka.
4.2.10
Mida Indiasse kaasa võtta?
Vahepeale üks teoreetilisemat laadi postitus (tegelikult valminud juba Eestis, aga miskipärast siiani avaldamata).
Kui keegi plaanib kunagi ka Indiasse minna, näiteks kolmeks nädalaks ja seljakotiga, siis on ehk hea teada, mis meie ajutrust otsustas kaasa võtta ja hiljem lugeda, et millest me puudust tundsime ja mis üle jäi.
Kui te ei kavatse kunagi Indiasse minna või kavatsete minna kuurortipuhkusele, võite säästa oma elust 10 minutit ja selle postituse mõnuga vahele jätta.
Arvukate blogilugemiste tulemusena selgus, et Indias on ka tegelikult üks pood ja võib-olla ka mingit moodi tsivilisatsioon (näiteks Birgiti isa tahtis talle kateloki kaasa anda). Taskunoast, taskulambist ja McGyveri teibist me siiski ei pääsenud.
Igatahes said kaasa:
Esmaabikott: antibiootikum, kinnisti, söetabletid, aspiriin, ibuprofeen, plaastrid, kõrvatropid. Malaariatablette mina isiklikult otsustasin pigem mitte võtta, lugedes Independenti artiklit ja vaadates India malaariaohu kaarti. Vaktsiinidest tegime difteeria/teetanuse ja A/B hepatiidi. Kusjuures, pärast difteeriasüsti võite vaktsiini saanud käe päris mitmeks päevaks maha kanda - tunne on, nagu oleks õhtu otsa kangi tõstnud.
Meelelahutus ja elektroonika: kaardipakk, raamatud jmt, 1200-leheküljelisest LonelyPlanetist printisime pigem eraldi juppe välja, sest tolle kaasastarimine on natuke rohkem trenni kui meil vaja oleks. Pika kaalumise peale otsustasime kamba peale kaasa võtta läpaka ja ühe seljakoti, millega see meil koguaeg kaasas on. Fotokas, erinevad akulaadijad. Eks näis, mida neist India adapteris ja kõikuva voolutugevuse juures üldse laadida õnnestub.
Hügieen: ühiselt võtsime kaasa šampooni-dušigeeli-hambapasta-küünekäärid jmt hädavajalikud pesuvahendid. Birgitil läks poes olles peas midagi katki ja ta ostis ka pakkide kaupa kolme erinevat sorti märgi salvrätte. Praegu me naerame, eks hiljem näis.
Suht mõistlik tädi on kirjutanud India reisiks vajalikest asjadest IndiaMike foorumis.
Kui keegi plaanib kunagi ka Indiasse minna, näiteks kolmeks nädalaks ja seljakotiga, siis on ehk hea teada, mis meie ajutrust otsustas kaasa võtta ja hiljem lugeda, et millest me puudust tundsime ja mis üle jäi.
Kui te ei kavatse kunagi Indiasse minna või kavatsete minna kuurortipuhkusele, võite säästa oma elust 10 minutit ja selle postituse mõnuga vahele jätta.
Arvukate blogilugemiste tulemusena selgus, et Indias on ka tegelikult üks pood ja võib-olla ka mingit moodi tsivilisatsioon (näiteks Birgiti isa tahtis talle kateloki kaasa anda). Taskunoast, taskulambist ja McGyveri teibist me siiski ei pääsenud.
Igatahes said kaasa:
Esmaabikott: antibiootikum, kinnisti, söetabletid, aspiriin, ibuprofeen, plaastrid, kõrvatropid. Malaariatablette mina isiklikult otsustasin pigem mitte võtta, lugedes Independenti artiklit ja vaadates India malaariaohu kaarti. Vaktsiinidest tegime difteeria/teetanuse ja A/B hepatiidi. Kusjuures, pärast difteeriasüsti võite vaktsiini saanud käe päris mitmeks päevaks maha kanda - tunne on, nagu oleks õhtu otsa kangi tõstnud.
Meelelahutus ja elektroonika: kaardipakk, raamatud jmt, 1200-leheküljelisest LonelyPlanetist printisime pigem eraldi juppe välja, sest tolle kaasastarimine on natuke rohkem trenni kui meil vaja oleks. Pika kaalumise peale otsustasime kamba peale kaasa võtta läpaka ja ühe seljakoti, millega see meil koguaeg kaasas on. Fotokas, erinevad akulaadijad. Eks näis, mida neist India adapteris ja kõikuva voolutugevuse juures üldse laadida õnnestub.
Hügieen: ühiselt võtsime kaasa šampooni-dušigeeli-hambapasta-küünekäärid jmt hädavajalikud pesuvahendid. Birgitil läks poes olles peas midagi katki ja ta ostis ka pakkide kaupa kolme erinevat sorti märgi salvrätte. Praegu me naerame, eks hiljem näis.
Magamiskotid võtame igaks juhuks kaasa, kuigi mõned blogid soovitavad pigem Indiast ühe suure rätiku osta, mille sisse ennast vajadusel keerata, näiteks rongis või eriti räpases külalistemaja voodis. Aga oma magamiskott tundub kuidagi turvalisemalt.
Randomstuff veel:
- Kohalikele kerjuslastele jagamiseks mingit sodi, a la pastakaid ja rinnamärke.
- Dollareid.
- Riiete alla peitu käiv passi- ja rahatasku.
- PASS. Igaks sajaks juhuks teeme passist endale meili peale koopiad ka.
Riided: Nendega on (eriti naisterahvastel) suhteliselt keeruline värk. Arvukad blogid ütlevad, et mida kaetum ja kohalikum sa välja näed, seda odavamad on hinnad ja seda vähem meesterahvad tahavad sind tänaval katsuma tulla. Üldiselt tundub, et enam-vähem sobilik on kanda kõike, mis katab põlve ja õlga ning liiga palju dekolteed ei paljasta. Kõige mõistlikum on ilmselt võtta kaasa ainult hädavajalik ja kohalikud soojailma - aga samas katvad - riided osta kohapealt (mul näiteks isiklikult ei ole kapis umbes ühtegi katvat soojailmariiet).
Talvejoped jätame meid Tallinna lennujaama saatma tulevatele heasoovijatele ja kui Delhis kipub külmaks minema, ostame kohapealt mingi kufti.
Kohapealt ostame kindla peale sääsetõrjet ja päevituskreemi. Olen kuulnud, et kodumaise Offi peale India sääsed ainult irvitavad ja limpsavad keelt. Kui muidu ei pääse, ostame ka tabaluku - neid soovitatakse reisiblogides soojalt.
Kohapealt ostame kindla peale sääsetõrjet ja päevituskreemi. Olen kuulnud, et kodumaise Offi peale India sääsed ainult irvitavad ja limpsavad keelt. Kui muidu ei pääse, ostame ka tabaluku - neid soovitatakse reisiblogides soojalt.
Suht mõistlik tädi on kirjutanud India reisiks vajalikest asjadest IndiaMike foorumis.
Goa saab l2bi
Ah et miks me ei ole midagi kirjutanud?
Sest ei ole olnud eriti midagi kirjutada.
Sest elu k2ib siin Goa randadel nii, et hommikul 2rgates teeme v2ikese ujumise, siis s88me oma hotelli rannabaaris hommikust, siis ujume, siis p2evitame, siis ujume, siis s66me, siis v6ib-olla k2ime ka korra paadiga s6itmas v6i jalutamas v6i magame niisama. Ja siis ujume.
6htul joome oma (v6i m6nes muus) rannabaaris m6ne v2rvilise kokteili, kuulame muusikuid (pigem andetud, aga innukad) ja k2ime ujumas.
Praegu raamatupoodides allahinnatud raamatu Goa syndroom j2rgi otsustades on just see selle haiguse nimi. Meie nimetame seda lihtsalt puhkuseks.
Aga juba homme hommikul kell 5 saab see 6nnis elu l2bi ja rong viib meid r2pasesse, peadp88ritavasse 21 miljoni inimesega Mumbaisse.
T6eline India, alga!
Sest ei ole olnud eriti midagi kirjutada.
Sest elu k2ib siin Goa randadel nii, et hommikul 2rgates teeme v2ikese ujumise, siis s88me oma hotelli rannabaaris hommikust, siis ujume, siis p2evitame, siis ujume, siis s66me, siis v6ib-olla k2ime ka korra paadiga s6itmas v6i jalutamas v6i magame niisama. Ja siis ujume.
6htul joome oma (v6i m6nes muus) rannabaaris m6ne v2rvilise kokteili, kuulame muusikuid (pigem andetud, aga innukad) ja k2ime ujumas.
Praegu raamatupoodides allahinnatud raamatu Goa syndroom j2rgi otsustades on just see selle haiguse nimi. Meie nimetame seda lihtsalt puhkuseks.
Aga juba homme hommikul kell 5 saab see 6nnis elu l2bi ja rong viib meid r2pasesse, peadp88ritavasse 21 miljoni inimesega Mumbaisse.
T6eline India, alga!
2.2.10
Koerad, tädid ja teised
Karin: Meeltesegaduses andsin ajutiselt kirjutamisõiguse ka Birgitile ja Markole. Nii et edaspidi võite igaks juhuks ka postitaja nime tähele panna, et surematuid kirjasõnu mitte valedele autoritele omistada.
Birgit: Mõtlesin, et lisan Karini kirjeldustele mõned enda tähelepanekud.
Esiteks on siin hästi palju kutsusid, kes elavad kohvikutes, rannas päevitustoolide all või inimeste valveta jäänud päevituslinadel. Me Markoga ikka natukene paitame neid ja Karin naerab meie üle. Ma kujutan ette, et ta naerab isegi rohkem, kui me mingi koerahaiguse saame ja kiilakaks jääme. Igatahes tahaksin mina suure osa kutsusid endaga koju kaasa viia.
Veel jäid mulle silma suured Briti vanatädid (nii 60+), kellele meeldib siinsamas rannatoolidel päevitada. Nimelt tunduvad nad eemalt toredad, aga ühel päeval nende kõrval lamades nägin, kuidas tädid kohalike pudi-padi müüjatega käitusid. Ma tunnistan, et ehete, rätikute jms müüjad on natukene ahistavad ja tüütud, aga meie oleme alati leidnud viisi, kuidas neile viisakalt ära öelda. Briti tädid aga käitusid nii rõvedalt ja üleolevalt, et mul oli piinlik nende kõrval valge inimene olla. Järgmise asjana küsisid tädid, kas ma olen venelane.
Rumalad tädid! Muidugi ei saanud nad aru, mis koht see Eesti on, aga sellest hoolimata olid nad minuga erakordselt numpsikud ja nüüd oleme suured sõbrad.
Väga huvitav kogemus oli veel siis, kui bussiga siia Palolemi sõites inimesed mu juukseid ja käsi salaja katsusid. Eile rannas seletas üks noor hennajoonistajast hindunaine, et nende jaoks on valged inimesed natukene nagu superstaarid ja kahetses, et tema on väga tume. Sama probleem pidi olema ka tema mehel ja tütrel, aga mingi ime läbi on tal valge nahaga poeg sündinud. Naine ise oli täiesti veendunud, et see on suurest piima joomisest raseduse ajal. Vot jälle üks põhjus, miks kooliskäimine siiski hea on.
Üldiselt me veedamegi oma päevad mererannas ja teineteisega tutvudes. Näiteks harjutan ma Markot enda kausist mitte sööma ja olen juba selgeks saanud, et talle ei maitse kala. Tuleb välja, et Karinile ei meeldi paljaste jalgadega väikeste mereloomade peale astuda. Iga päev õpime midagi.
Vot nii me siin elamegi.
1.2.10
Tiku ja Taku
Täiesti teisel teemal: et rotitaeva teed oleksid sillutatud singitükkide ja diivanitega, kuhu sisse ronida.
Pai ja hiljem näeme, Tiku ja Taku!
Pai ja hiljem näeme, Tiku ja Taku!
Subscribe to:
Posts (Atom)