Xingping

Kuna ma tuka vahelt enam välja ei näinud, otsustasin Yangshuos juuksurisse minna. Peaaegu kõik juuksurid on siin mehed ja eranditult kõik neist näevad väga popid välja - värvitud juuksed, viltused tukad ja kogu muu varustus, mis teeks au kõigile lääne hipsteritele.

Muidugi ei suutnud ma popile pikkade küüntega poisile (mitte lihtsalt pikkade, vaid väga pikkade - Hiina metroseksuaali kohustuslik varustus) selgeks teha, mida ma täpselt soovin, nii et lõpuks vaatasime koos erinevaid pilte ja ma lasin asjadel omasoodu kulgeda.

Lõpetasin Hiina ägedatele noortele omase viltuse tukaga. Iseenesest ei midagi liiga hullu - mitte eriti tähelepanelikul vaatamisel näeb lihtsalt välja, nagu ma oleks ise endal juukseid üritanud lõigata.

Küll aga maksis see lõbu kokku 200 hüääni (23 euri), mis on Eestis vist juuksuri jaoks suht normaalne hind, aga siin tuli mulle veidi ootamatult. Nii et mina ja mu popp tukk veetsime veel mõnikümmend minutit salongis aega ja ootasime, et Marko tuleks ja mind võlavanglast päästaks.

Minu uue soenguga täiesti mitteseotult tuli meil tunne, et tahaks näha veel rohkem loodust ja veel vähem inimesi kui turistilinnas Yangshuos. Nii sõitsimegi sealt 20 kilomeetrit mitte kuhugi poole, ehk Xingpingi.

Järgmised päris mitu päeva möödusid looduse rüpes - hommikusöök, väike rattasõit või jalutuskäik (rohkem küll tõsine ronimine) mägedes, paadisõit jõel ja hingematvalt kaunite mäevaadete taha loojuvat päikest vaadates väike uinak katuseterrassi diivanil - vaikelu selle parimas tähenduses.

Hiina külad on väga toredad. Inimesed tegelevad täiesti ebaefektiivsete meetoditega väikepõllumajanduse ja ehitusega (näiteks panevad oma vanaema kandma kaelakooguga kahes korvis apelsine või süles telliseid). Need, kes parajasti ei kõpla või asju ühest kohast teise ei tassi, istuvad oma majade ees ja mängivad kaarte ja lapsed, kanad, koerad ja kõik muud võimalikud pudulojused hullavad üheskoos tänavatel.

Kõike seda saadab kohati hingemattev hais, sest igasugu orgaaniline praht visatakse kas oma maja ette tee peale või (heal juhul) põldude äärde reservuaaridesse, kus see saab üheks siin-seal põllu ääres seisvatest avalikest peldikutest pärit toodanguga. Mitteorgaanilise prahi viskavad hooletumad inimesed tänavale, hoolikamad viivad selle ilusti metsa alla või külast läbi voolavasse jõkke.

Prahi vahelt paistev maastik on see-eest ilus, väga ilus.

Aga kuna meil sai sularaha otsa (mis pangaautomaat? mis kaardimakse?), sai agraaridüll selleks korraks läbi.