Pekingis saime enam-vähem kõik olulise ära vaadanud (välja arvatud härra Mao isiklikult, sest tema laipa sisaldav mausoleum oli meile arusaamatutel põhjustel ajutiselt suletud. Millest on muidugi kahju, sest laip laibaks, aga - nagu Marko tõdes - nutvaid vabrikutöölisi oleks näha tahtnud küll).
Igatahes viis lennuk meid kolme ja poole tunniga Guangzhousse, soojemate ilmade ja kuulsa Kantoni köögi suunas. Ilmaga läks enam-vähem - kui üks vihmane päev välja arvata, oli üldiselt ikka selline üle-kahekümnekraadine Eesti suvi. Isegi mu seelik nägi päikest (ja mingeid erinevaid hiina kastmeid).
Kantoni köögist ei saanud suuremat sotti - ilmselt ei ole meie tahumatud maitsemeeled harjunud niivõrd peeneid nüansse tunnetama, aga tundus suht sama riis plögaga, mis Pekingiski. Äkki maitset oli veidi rohkem tõesti.
Toiduelamusi kõrvale jättes on Guangzhou ilma suurema hulga vaatamisväärsusteta ja räigelt ülerahvastatud metrooga neljateist-miljoni-linn. Vaatasime mingi iidse hiina kuninga hauakambrit, jalutasime pargis ja käisime täiesti hullumeelsel elektroonikaturul, kus kuuel korrusel müüdi umbes kõiki asju, mida ette võib kujutada, ja siis veel mõningaid, mida ei või.
X-boxi mänge ei õnnestunudki leida. Olgu siinkohal ära toodud turul toimunud dialoog, mis annab väga ilmekalt edasi hiinlaste arusaama maailmast:
- Karin (lähenedes xboxe müüva leti taga seisvale noormehele): vabandust, kas teil xboxi mänge ka on?
- Noormees: Xboxi mänge otsite?
- Jah
- Jas originaale või koopiaid?
- Koopiaid
- Neid meil ei ole.
- Aga originaale?
- Neid ka ei ole.
Põhiliselt ööbisime Poolast pärit couchsurfer Lukasze juures, kes viis meid teiste välismaalaste peole (Hiinas elades tuleb kokku hoida, muidu ei ole võimalik peast terveks jääda, kinnitasid nad kõik) ja kohutava muusikaga öökluppi, kus joogid maksid 40-80 hüääni (5-10 euri) tükk. Aga maksujõulist klientuuri tundus Guangzhous jaguvat.
Blogipost saabub teieni öörongist maalilise Guilini suunas. Kuna magamiskohad olid täis, veedame öö koos paljude toredate, ent lihtsate hiina inimestega kõige odavama klassi istumisvagunis, mis tähendab seda, et uskumatult ebamugava nurga all disainitud istmed ei käi isegi alla ja meie kõrvalpingis istuv onu luristab vahetpidamata nina ja köhib nii, et ta tõenäoliselt homset päeva ei näe.
Reuma ja tuberkuloos, siit me tuleme!
Igatahes viis lennuk meid kolme ja poole tunniga Guangzhousse, soojemate ilmade ja kuulsa Kantoni köögi suunas. Ilmaga läks enam-vähem - kui üks vihmane päev välja arvata, oli üldiselt ikka selline üle-kahekümnekraadine Eesti suvi. Isegi mu seelik nägi päikest (ja mingeid erinevaid hiina kastmeid).
Kantoni köögist ei saanud suuremat sotti - ilmselt ei ole meie tahumatud maitsemeeled harjunud niivõrd peeneid nüansse tunnetama, aga tundus suht sama riis plögaga, mis Pekingiski. Äkki maitset oli veidi rohkem tõesti.
Toiduelamusi kõrvale jättes on Guangzhou ilma suurema hulga vaatamisväärsusteta ja räigelt ülerahvastatud metrooga neljateist-miljoni-linn. Vaatasime mingi iidse hiina kuninga hauakambrit, jalutasime pargis ja käisime täiesti hullumeelsel elektroonikaturul, kus kuuel korrusel müüdi umbes kõiki asju, mida ette võib kujutada, ja siis veel mõningaid, mida ei või.
X-boxi mänge ei õnnestunudki leida. Olgu siinkohal ära toodud turul toimunud dialoog, mis annab väga ilmekalt edasi hiinlaste arusaama maailmast:
- Karin (lähenedes xboxe müüva leti taga seisvale noormehele): vabandust, kas teil xboxi mänge ka on?
- Noormees: Xboxi mänge otsite?
- Jah
- Jas originaale või koopiaid?
- Koopiaid
- Neid meil ei ole.
- Aga originaale?
- Neid ka ei ole.
Põhiliselt ööbisime Poolast pärit couchsurfer Lukasze juures, kes viis meid teiste välismaalaste peole (Hiinas elades tuleb kokku hoida, muidu ei ole võimalik peast terveks jääda, kinnitasid nad kõik) ja kohutava muusikaga öökluppi, kus joogid maksid 40-80 hüääni (5-10 euri) tükk. Aga maksujõulist klientuuri tundus Guangzhous jaguvat.
Blogipost saabub teieni öörongist maalilise Guilini suunas. Kuna magamiskohad olid täis, veedame öö koos paljude toredate, ent lihtsate hiina inimestega kõige odavama klassi istumisvagunis, mis tähendab seda, et uskumatult ebamugava nurga all disainitud istmed ei käi isegi alla ja meie kõrvalpingis istuv onu luristab vahetpidamata nina ja köhib nii, et ta tõenäoliselt homset päeva ei näe.
Reuma ja tuberkuloos, siit me tuleme!
No comments:
Post a Comment