30.9.17

Barcelona – Sitges

Pärast kõike juhtunut otsustasime, et keha ja pea vajavad väheke tuulutamist. Niisiis ostsime üheotsapileti Barcelonasse ja vaatame siit edasi. Kuna te kõik küsite, kuidas meil läheb, siis vist on jälle õige aeg blogida. Mine tea, äkki on kuidagi teraapiline ka.

Sitges. Esimesed neli ööd veetsime sümpaatses mereäärses väikelinnas nimega Sitges, Barcelonast umbes poole tunni tee kaugusel rongi või bussiga. Sitges on koht, kuhu vanainimesed tulevad pensionipõlve veetma, noored pered oma imikutega jalutama, homod geibaaridesse pidutsema ja kõik maailma koeraomanikud on reisile oma koerad kaasa võtnud. Ühesõnaga kõige- ja kõigisõbralik linn. Soovitame.


Sõber koer

Terve Sitges on üks suur rand, nii et isegi kõige rahvarohkemal päeval mingi privaatsema jupi ikka leiab. Liiv on peenike ja pehme, vesi on soe ja rahvast eriti palju ei ole. Üldse tundub septembri lõpp selle piirkonna külastamiseks suht ideaalne aeg – suuremad turistide hordid on lahkunud, samas kõik teenused endiselt toimivad. Terve linn on täis restorane ja baare ja neisse kõigisse jagub siiski inimesi.


Kutsud



Palju randa

Ühtlasi on Sitges väga chill. Ärkame hommikul üles, joome oma hotelli all asuvas kohvikus ühe kohvi ja sööme sinna juurde croissanti. Mõned näod hakkavad juba tuttavaks saama, näiteks meiega samal ajal hommikust sööv siniste traksidega valge karvane koer. Jalutame, käime rannas, sööme. Õhtul väike tapas või õlu ja vein või drag-show.

Vahepeal võtsime ühe päeva natuke vähem chilli ja käisime Barcelonas. Kuna 1. oktoobril on Kataloonia iseseisvusreferendum, oli terve linn täis lippudesse mähkunud inimesi ja rõdudelt rippuvaid iseseisvust toetavaid silte. Ühtlasi on päris mugav viis meelsuse avaldamiseks see, kui sa tuled kell kümme õhtul rõdule, võtad kaasa poti või panni ja mõne muu köögitarbe ja peksad neid siis 15 minutit üksteise vastu. Vähemalt katalaanid arvavad nii.





Ja oma lemmikrestos käisime ka. Con Gracia on restoran, millel võiks olla vähemalt üks Michelini tärn, aga õnneks ei ole. Nii saab seal 65 euro eest maailma parima üllatusmenüü ja 30 eest iga käigu juurde pool klaasi veini, spetsilt selle roa jaoks valitud. Käisime seal kolm aastat tagasi ja läksime nüüd uuesti väikese hingevärinaga, et äkki ei ole seekord nii hea. Oli küll.



Con Gracia

Aga üldiselt on chill hea, sest ööd on kuidas kunagi – mõni rahulikum, mõni vähem. Aeg-ajalt istume koos või eraldi tunde üleval, teinekord tuleb 8 või 10 tundi und järjest. Kunagi ei tea. Aga vähemalt hakkasin ma jälle und nägema. Need 2,5 nädalat täiesti pimedaid öid olid päris hirmutavad.

Ja päevad? Muidugi tuleb meelde. Mõlemad ja koguaeg. Aga iga päev ajab järjest vähem nutma. Selles mõttes on reis vist täitsa hea, et bussis või rongis või rannas vedeledes on aega oma mõtteid korrastada, aga samas on koguaeg midagi teha nii, et nende mõtetega ei pea liiga kauaks omaette jääma.

Aga nüüd võtame auto ja sõidame Andorra (taxfree!) ja Rioja (veinid!) suunas.
-->

18.9.14

Kass

Ükskord oli mul kodus Kass. Tal oli hõbehall karv ja maailma kõige ilusamad sinised silmad.

Õnneks oskas Kass rääkida, nii et me saime ruttu väga headeks sõpradeks. Arutasime omavahel põhjalikult, milliseidi krõbinaid ta eelistab. Ta arvas, et kuna ta on tänaval elanud, siis tal on üsna savi, ta sööb hea meelega kõike.

Teine oluline teema oli, kas ta tahaks kuhugi nurka liivakasti või ta saab potil käimisega hakkama. Ta ütles, et talle sobib potil ka, aga tavalise prill-lauaga on natuke keeruline, sest tal kipuvad jalad potti libisema. Ma lubasin talle osta sinna peale ühe spets prill-laua, kus kassidel on mugav istuda.

Üks mure oli Kassil veel - tal oli nimelt tihti kõht lahti ja ta kartis, et see kõik ei näe väga esteetiline välja, sest ta ise vett tõmmata ei oska. Ma lubasin talle, et see on okei.

27.8.14

Ajamasin

Ükspäev ma ärkasin hoopis Natsi-Saksamaal. Muidu oli seal täitsa okei elada, aga natuke oli see halb asi, et kõik mu kõige paremad sõbrad olid juudid. Noh, ja osad olid homod ka.

Igatahes elasin ma muusikaakadeemia kohal väikeses katusekorteris ja õppisin laulmist. Põhiliselt elatusin sellest, et me andsime oma kaheksaliikmelise naisansambliga erinevatel üritustel kontserte. Aga ühel päeval saime me riikliku noodi, mis ütles, et me peame laiali minema, sest meie ansamblis on liiga palju juute.

Õnneks pidas minu hea sõber Tajo teisel pool jõge üht restorani, üritas vist mingeid aasiapäraseid roogi seal pakkuda, niivõrd, kui see sel ajal võimalik oli. Ta oli lubanud mind tööle võtta, kui ma mõtlen välja, kuidas korralikku mughlai chicken curryt teha. See oli suht keeruline, sest internetti ju ei olnud ja india kokaraamatuid ei olnud ka kuskilt võtta. Aga ma uurisin erinevatelt inimestelt ja katsetasin ise ka ja mõtlesingi välja – korralikult rosinaid on vaja!

Ma olin oma muusikaõpetaja peale väga pahane, et ta lasi meie ansambli nii kergekäeliselt laiali saata, minu arust oleks ta pidanud selle säilimise eest rohkem võitlema. Natuke sellepärast, et me kõik kaotasime oma teenistuse, ja muidugi juutide õiguste eest võitlemise pärast ka. Igatahes tundis ta, et ta on mulle ühe korraliku teene võlgu ja ütles, et ma võin paluda mida iganes.

Altruistliku inimesena palusin ma talt midagi mitte endale, vaid hoopis ühele oma kolleegile. Kolleeg nimelt oli meessoost ja ei saanud oma poiss-sõbraga kunagi avalikult restoranis söömas käia. Kuna muusikaõpetajal oli korralik köök ja suur elutuba, siis minu palve oli, et me teeksime neile piduliku õhtusöögi, mis oleks nagu restoranis. Valge laudlina ja grammofonimuusikaga ja puha.

Tegimegi. Muusikaõpetaja muudkui vaaritas köögis ja mina ja mu parim sõbranna Shoshanna panime põlled ette ja kandsime neile roogi lauale. Noored istusid, käest kinni, vahtisid üksteisele armunult silma ja ei suutnud oma õnne uskuda.

Aga siis jõudiski kätte see aeg, kus me tüdrukutega tänaval käest kinni ringis seistes pisarsilmil viimase laulu laulsime. Päris lõpuni me laulda ei saanudki, sest algas järjekordne õhureid ja me pidime laiali minema.

Me Shoshannaga tahtsime minna üle jõe Tajo restorani, aga kahjuks viis sinna läbi linna ainult üks sild, Golden Bridge, ja üle selle oli juutidel keelatud minna. Õnneks oli Shoshannal võltsitud pass, mis tõestas, et ta nimi on hoopis Helena. Sellega tal aeg-ajalt ikka õnnestus võimud ära petta, kuigi – kui aus olla – ta nägi ikka üsna juudi moodi välja.

Niisiis hakkasime Shoshannaga kergel hingevärinal Golden Bridge’i ületama ja kõik tundus täitsa hästi minevat, kuni dokumendikontrollis hakati midagi kahtlustama. “Are you Jewish?” küsis keegi (arusaamatul põhjusel rääkisid inimesed minuga Saksamaal pidevalt hea meelega inglise keeles). “Oh, hell no!” vastasime Shoshannaga nagu ühest suust. Kutsusin teda igaks juhuks korduvalt kõva häälega Helenaks ka.

Sellegipoolest ütles üks punase peaga naisterahvas oma natsikolleegidele, et ta eskordib meid sillast üle, et teisel pool kindlaks teha, ega me ometi juudid ei ole. Vaatasime Shoshannaga üksteisele hirmunult otsa ja mõlemal käisid peas paaniliselt ringi erinevad põgenemisplaanid.

Üle silla jõudes hakkas punapäine naisterahvas aga meiega täiesti lambist heebrea keelt rääkima. Vaatasime teda, suu ammuli. “Well, it’s because... I’m Jewish,” tunnistas punapea.

Kui meil juba selline üksteisele kaartide avamise hetk oli, siis ma mõtlesin, et ma tunnistan talle ka üles, et ma tulen tegelikult üsna kaugelt tulevikust, ajast, kus kõik võivad elada nendena ja nendega koos, kellega nad tahavad.

“Ma aimasin seda tegelikult, kui ma nägin, et su pass on välja antud aastal 2014,” vastas punapea. “Ja sellest, et sa olid nii teistsugune, nagu mitte siit maailmast.” Mh, misasja. Ma omast arust olin jumala hästi ajastusse integreerunud, keegi ei olnud sinnani midagi kahtlustanud.

“Aga ma luban sulle – nüüdsest hakkavad maailmas asjad ainult paremaks minema,” ütlesin. Samal hetkel sõitis meist mööda tramm ja pritsis meid läbimärjaks.

16.11.13

Phu Quoc

Vahepeal olime jupp aega Phu Quoci nimelisel paradiisisaarel ja ujusime ja sõime ja magasime ja sõime ja snorgeldasime ja sõime. Saarele pääsemine on omaette lugu ja piisavalt pikk, et väärida omaette blogipostitust. Ütleme lihtsalt, et liiga libedalt see kõik ei läinud.

Aga saar on see-eest väga ilus! Vesi on läbipaistev ja isegi liiga soe, päeval on sooja 30 ja öösel 27 kraadi.


Phu Quoc asub Vietnamist lõunas, tehniliselt Kambodža all, ja on täpselt sellises seisus, et kohe-kohe saabuvad siia suuremat sorti turistide hordid. Just sai valmis tuttuus lennujaam (mis meenutab muide väga Tallinna oma), saarel on värskelt ehitatud mitmerealised maanteed, mis viivad hetkel mitte kuskilt mitte kuhugi, ja keset metsa on kerkimas nooblid hotellid ja konverentsikeskused.

Aga kui võtta mootorratas ja saare pealinnast veidi eemale sõita, on seal endiselt liivased külateed ja imekaunid rannad, kus pole ühtegi inimest.


Eriti lustakas on see siis, kui päike kell pool kuus loojub ja sa avastad ennast saare valest otsast. Edasi on kottpime, vihm on muutnud külateed punaseks saviks (mille sees on mootorrattaga lausa lust sõita) ja pimedal maanteel lendavad erinevad putukad sulle läts ja läts vastu nägu ja sa oled põhimõtteliselt inimtuuleklaas.

Aga see kõik oli väga tore ja me oleme nüüd pruunid ja osadel on nahkki maha tulnud.

10.11.13

Angkor Wat

Kunagi ammu mängisin ma üht arvutimängu, kus pidi Angkor Wati koridorides kalliskive otsima ja mingite kollide eest põgenema. Sellest ajast saati olen ma tahtnud Kambodžas ära käia ja see tempel oli ka üheks põhjuseks, miks Kambodža reisinimekirja pääses.

Täna ärkasime kell 4.30 hommikul ja ma ei jonninud üldse! (need, kes on mind hommikuti enne kella 9t näinud, teavad, mida see tähendab). Ikka selleks, et jõuda Angkor Wati juurde päikesetõusuks, mis peaks olema kõige ilusam asi ever.

Kuna taevas oli suht pilves, ei olnud päikesetõus midagi liiga erilist. Meie vaatasime ja imestasime pigem seda kogust inimesi, kes oli viitsinud sellisel kellaajal kohale tulla. See oli nagu laulupidu!

Aga tempel ise oli võimas ja täiesti seda palverännakut väärt. Maailmas ei ole just palju hooneid, mis oleksid teeninud ära koha riigilipul. Tema on.


Aga Angkor Wati lähedale džunglisse on ehitatud veel palju-palju erinevaid templeid, milles kõigis korduvad sarnased motiivid, aga mis on siiski kõik ise nägu. Üks on pea kilomeeter pikk, teine asub keset kunstlikku veekogu rajatud kunstlikul saarel (mismoodi nad neid asju tuhat aastat tagasi tegid, ah?). Mõni on enam-vähem korda tehtud, mõnest on järgi ainult rohtukasvanud varemed. Ja need viimased on kõige ilusamad.


Kõigi nende vahel saab vabalt uidata ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik templilegendid ja peas hakkab mängima indiana jonesi tunnusmuusika.


Om nom nom

Täna tutvustame teile kohalikke hõrgutisi.

Rohutirtsud. Friteeritud, tšilli ja muude maitseainetega. Esimese puhul oli tiba kõhe, aga pärast võtsime vabatahtlikult mitu tükki veel. Süüakse kogu täiega, koivad-pea-kitiinkest ja puha. Päriselt ka väga maitsev.


Kust rohutirtsud tulevad? Siem Reapi lähedal ühe väga vana ja püha templi ees on poiss (ca 8) oma õega (ca 5). Poisil on plätu käes ja ta nüpeldab sellega rohus hüppavaid tirtse. Uimased tirtsud annab õele, kellel on käes suur äralõigatud otsaga plastikpudel. Tüdruk keerab neil vajadusel veel kaela kahekorra topib nad siis pudelisse.

Harilik viini sai. Või oota, kas see seal keskel on munakollane? Jah, on. Maitses hea.


Soup of black chicken in coconut. Selle võib nüüd panna asjaolu süüks, et tegemist on hiinapärase roaga ja päris hiina toit on teatavasti võrdlemisi jälk (lugege siitsamast hiina sildiga postitusi). Igatahes hulpis Marko supi sees väike musta värvi kanataoline lind enam-vähem nii, nagu jumal ta loonud oli ja noh... nägi välja nagu mõnda aega vees ligunenud surnud kana. Kuigi vedelik oli maitsev, jäi kana meist söömata.


Lugejate tungival soovil ka portreepilt sellestsamast kanast:


Kui mõned ekstreemid välja arvata, on kõik söögid olnud head või väga-väga head. Näiteks nõustusime Birgitiga ükskord magama minema ainult sellepärast, et hommikul ärgates saab kohe jälle süüa.

7.11.13

Marsasõit

Sõidame marsaga Phnom Penhist Siem Reapi. Tutikas heleda kunstnahast sisuga Ford on konditsioneeritud ja tagatipuks küsib onu, kas me wifi parooli ka vajame. Täielik arengumaa, mismõttes marsa wifi on parooli all!

Aga tegelikult on kontrast marsas sees ja väljas toimuva vahel kohati kurbnaljakas.