Angkor Wat

Kunagi ammu mängisin ma üht arvutimängu, kus pidi Angkor Wati koridorides kalliskive otsima ja mingite kollide eest põgenema. Sellest ajast saati olen ma tahtnud Kambodžas ära käia ja see tempel oli ka üheks põhjuseks, miks Kambodža reisinimekirja pääses.

Täna ärkasime kell 4.30 hommikul ja ma ei jonninud üldse! (need, kes on mind hommikuti enne kella 9t näinud, teavad, mida see tähendab). Ikka selleks, et jõuda Angkor Wati juurde päikesetõusuks, mis peaks olema kõige ilusam asi ever.

Kuna taevas oli suht pilves, ei olnud päikesetõus midagi liiga erilist. Meie vaatasime ja imestasime pigem seda kogust inimesi, kes oli viitsinud sellisel kellaajal kohale tulla. See oli nagu laulupidu!

Aga tempel ise oli võimas ja täiesti seda palverännakut väärt. Maailmas ei ole just palju hooneid, mis oleksid teeninud ära koha riigilipul. Tema on.

Aga Angkor Wati lähedale džunglisse on ehitatud veel palju-palju erinevaid templeid, milles kõigis korduvad sarnased motiivid, aga mis on siiski kõik ise nägu. Üks on pea kilomeeter pikk, teine asub keset kunstlikku veekogu rajatud kunstlikul saarel (mismoodi nad neid asju tuhat aastat tagasi tegid, ah?). Mõni on enam-vähem korda tehtud, mõnest on järgi ainult rohtukasvanud varemed. Ja need viimased on kõige ilusamad.

Kõigi nende vahel saab vabalt uidata ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik templilegendid ja peas hakkab mängima indiana jonesi tunnusmuusika.