Pärast kõike juhtunut otsustasime, et keha ja pea vajavad väheke tuulutamist. Niisiis ostsime üheotsapileti Barcelonasse ja vaatame siit edasi. Kuna te kõik küsite, kuidas meil läheb, siis vist on jälle õige aeg blogida. Mine tea, äkki on kuidagi teraapiline ka.
Sitges. Esimesed neli ööd veetsime sümpaatses mereäärses väikelinnas nimega Sitges, Barcelonast umbes poole tunni tee kaugusel rongi või bussiga. Sitges on koht, kuhu vanainimesed tulevad pensionipõlve veetma, noored pered oma imikutega jalutama, homod geibaaridesse pidutsema ja kõik maailma koeraomanikud on reisile oma koerad kaasa võtnud. Ühesõnaga kõige- ja kõigisõbralik linn. Soovitame.
Sõber koer
Terve Sitges on üks suur rand, nii et isegi kõige rahvarohkemal päeval mingi privaatsema jupi ikka leiab. Liiv on peenike ja pehme, vesi on soe ja rahvast eriti palju ei ole. Üldse tundub septembri lõpp selle piirkonna külastamiseks suht ideaalne aeg – suuremad turistide hordid on lahkunud, samas kõik teenused endiselt toimivad. Terve linn on täis restorane ja baare ja neisse kõigisse jagub siiski inimesi.
Kutsud
Palju randa
Ühtlasi on Sitges väga chill. Ärkame hommikul üles, joome oma hotelli all asuvas kohvikus ühe kohvi ja sööme sinna juurde croissanti. Mõned näod hakkavad juba tuttavaks saama, näiteks meiega samal ajal hommikust sööv siniste traksidega valge karvane koer. Jalutame, käime rannas, sööme. Õhtul väike tapas või õlu ja vein või drag-show.
Vahepeal võtsime ühe päeva natuke vähem chilli ja käisime Barcelonas. Kuna 1. oktoobril on Kataloonia iseseisvusreferendum, oli terve linn täis lippudesse mähkunud inimesi ja rõdudelt rippuvaid iseseisvust toetavaid silte. Ühtlasi on päris mugav viis meelsuse avaldamiseks see, kui sa tuled kell kümme õhtul rõdule, võtad kaasa poti või panni ja mõne muu köögitarbe ja peksad neid siis 15 minutit üksteise vastu. Vähemalt katalaanid arvavad nii.
Ja oma lemmikrestos käisime ka. Con Gracia on restoran, millel võiks olla vähemalt üks Michelini tärn, aga õnneks ei ole. Nii saab seal 65 euro eest maailma parima üllatusmenüü ja 30 eest iga käigu juurde pool klaasi veini, spetsilt selle roa jaoks valitud. Käisime seal kolm aastat tagasi ja läksime nüüd uuesti väikese hingevärinaga, et äkki ei ole seekord nii hea. Oli küll.
Con Gracia
Aga üldiselt on chill hea, sest ööd on kuidas kunagi – mõni rahulikum, mõni vähem. Aeg-ajalt istume koos või eraldi tunde üleval, teinekord tuleb 8 või 10 tundi und järjest. Kunagi ei tea. Aga vähemalt hakkasin ma jälle und nägema. Need 2,5 nädalat täiesti pimedaid öid olid päris hirmutavad.
Ja päevad? Muidugi tuleb meelde. Mõlemad ja koguaeg. Aga iga päev ajab järjest vähem nutma. Selles mõttes on reis vist täitsa hea, et bussis või rongis või rannas vedeledes on aega oma mõtteid korrastada, aga samas on koguaeg midagi teha nii, et nende mõtetega ei pea liiga kauaks omaette jääma.
Aga nüüd võtame auto ja sõidame Andorra (taxfree!) ja Rioja (veinid!) suunas.
-->
Sitges. Esimesed neli ööd veetsime sümpaatses mereäärses väikelinnas nimega Sitges, Barcelonast umbes poole tunni tee kaugusel rongi või bussiga. Sitges on koht, kuhu vanainimesed tulevad pensionipõlve veetma, noored pered oma imikutega jalutama, homod geibaaridesse pidutsema ja kõik maailma koeraomanikud on reisile oma koerad kaasa võtnud. Ühesõnaga kõige- ja kõigisõbralik linn. Soovitame.
Sõber koer
Terve Sitges on üks suur rand, nii et isegi kõige rahvarohkemal päeval mingi privaatsema jupi ikka leiab. Liiv on peenike ja pehme, vesi on soe ja rahvast eriti palju ei ole. Üldse tundub septembri lõpp selle piirkonna külastamiseks suht ideaalne aeg – suuremad turistide hordid on lahkunud, samas kõik teenused endiselt toimivad. Terve linn on täis restorane ja baare ja neisse kõigisse jagub siiski inimesi.
Kutsud
Palju randa
Ühtlasi on Sitges väga chill. Ärkame hommikul üles, joome oma hotelli all asuvas kohvikus ühe kohvi ja sööme sinna juurde croissanti. Mõned näod hakkavad juba tuttavaks saama, näiteks meiega samal ajal hommikust sööv siniste traksidega valge karvane koer. Jalutame, käime rannas, sööme. Õhtul väike tapas või õlu ja vein või drag-show.
Vahepeal võtsime ühe päeva natuke vähem chilli ja käisime Barcelonas. Kuna 1. oktoobril on Kataloonia iseseisvusreferendum, oli terve linn täis lippudesse mähkunud inimesi ja rõdudelt rippuvaid iseseisvust toetavaid silte. Ühtlasi on päris mugav viis meelsuse avaldamiseks see, kui sa tuled kell kümme õhtul rõdule, võtad kaasa poti või panni ja mõne muu köögitarbe ja peksad neid siis 15 minutit üksteise vastu. Vähemalt katalaanid arvavad nii.
Ja oma lemmikrestos käisime ka. Con Gracia on restoran, millel võiks olla vähemalt üks Michelini tärn, aga õnneks ei ole. Nii saab seal 65 euro eest maailma parima üllatusmenüü ja 30 eest iga käigu juurde pool klaasi veini, spetsilt selle roa jaoks valitud. Käisime seal kolm aastat tagasi ja läksime nüüd uuesti väikese hingevärinaga, et äkki ei ole seekord nii hea. Oli küll.
Con Gracia
Aga üldiselt on chill hea, sest ööd on kuidas kunagi – mõni rahulikum, mõni vähem. Aeg-ajalt istume koos või eraldi tunde üleval, teinekord tuleb 8 või 10 tundi und järjest. Kunagi ei tea. Aga vähemalt hakkasin ma jälle und nägema. Need 2,5 nädalat täiesti pimedaid öid olid päris hirmutavad.
Ja päevad? Muidugi tuleb meelde. Mõlemad ja koguaeg. Aga iga päev ajab järjest vähem nutma. Selles mõttes on reis vist täitsa hea, et bussis või rongis või rannas vedeledes on aega oma mõtteid korrastada, aga samas on koguaeg midagi teha nii, et nende mõtetega ei pea liiga kauaks omaette jääma.
Aga nüüd võtame auto ja sõidame Andorra (taxfree!) ja Rioja (veinid!) suunas.
-->
Koertest ei saa kunagi liiga palju pilte olla!
ReplyDeleteBlogimine on hea ja seda on hea lugeda. Pidage vastu ja ehk õnnestub teil leida uus hingamine. Vähemalt olete üksteisel olemas.
ReplyDeleteHoidke üksteist!
ReplyDelete