Phu Quoc

Vahepeal olime jupp aega Phu Quoci nimelisel paradiisisaarel ja ujusime ja sõime ja magasime ja sõime ja snorgeldasime ja sõime. Saarele pääsemine on omaette lugu ja piisavalt pikk, et väärida omaette blogipostitust. Ütleme lihtsalt, et liiga libedalt see kõik ei läinud.

Aga saar on see-eest väga ilus! Vesi on läbipaistev ja isegi liiga soe, päeval on sooja 30 ja öösel 27 kraadi.

Phu Quoc asub Vietnamist lõunas, tehniliselt Kambodža all, ja on täpselt sellises seisus, et kohe-kohe saabuvad siia suuremat sorti turistide hordid. Just sai valmis tuttuus lennujaam (mis meenutab muide väga Tallinna oma), saarel on värskelt ehitatud mitmerealised maanteed, mis viivad hetkel mitte kuskilt mitte kuhugi, ja keset metsa on kerkimas nooblid hotellid ja konverentsikeskused.

Aga kui võtta mootorratas ja saare pealinnast veidi eemale sõita, on seal endiselt liivased külateed ja imekaunid rannad, kus pole ühtegi inimest.

Eriti lustakas on see siis, kui päike kell pool kuus loojub ja sa avastad ennast saare valest otsast. Edasi on kottpime, vihm on muutnud külateed punaseks saviks (mille sees on mootorrattaga lausa lust sõita) ja pimedal maanteel lendavad erinevad putukad sulle läts ja läts vastu nägu ja sa oled põhimõtteliselt inimtuuleklaas.

Aga see kõik oli väga tore ja me oleme nüüd pruunid ja osadel on nahkki maha tulnud.