Zagreb

Okei, maailm oleks tunduvalt vaesem, kui ta ei kuuleks, mis mul horvaatide ja Zagrebi kohta öelda on. Niisiis mõned tähelepanekud.


Zagreb on üldiselt täitsa ilus, põhimõtteliselt nagu Viini ja Praha väike õde - vähem pompöösne ja sellega seoses kuidagi armsam. Horvaatiasse üldiselt detsembris sellele vaatamata tulla ei tasu, null kraadi ja pidev lörts.

Horvaatidel on mingi värk väljas olemisega. Isegi praeguse ilma puhul istuvad kõik hea meelega välikohvikutes. Kohvikud on küll pannud püsti vihmavarjud ja gaasilaternad, aga no tõesti, null kraadi ja lörts... Aga ega siis alati kohvikus istuma ei peagi, võib ka niisama tänaval seista.
- "Õu, mis sa täna õhtul teed?"
- "Ma ei tea, midagi eriti..."
- "Aga lähme seisame peaväljakul?"
- "Oh, äge mõte! Lähme jah!"

Ja nii nad siis seisavad. Sajad inimesed, tundide kaupa. Suurematele väljakutele on püsti pandud hiiglaslikud välitelgid, kus saab hõõgveini ja õlut ja pannil vorstid särisevad, meenutab natuke suusakuurortite after-ski'd. Põhiline enesenäitamise aeg pidi aga olema hoopis laupäeva hommikul - siis tiksuvad kõik linna kohvikutesse. Eks ma homme lähen vaatan.

Võtsin siis täna kätte ja kolisin oma 5-tärni luksushotellist mõne tänava kaugusele hostelisse nimega Hobo Bear. Keskkonnavahetus missugune! Regent on ikka kõige ülbem hotell, kus ma kunagi olnud olen - kõik on kallitest materjalidest, messing ja marmor, laiad vaibatatud trepid ja monokliga kammerteener. Seal ööbivad kõik kuningad ja presidendid ja natuke on see tunne, et järjekordsele kreisile õhtusöögile minnes tuleks selga panna mõni pidulikum tualett ja korsett kõvemaks tõmmata.

Samas temast üle kümne korra odavam Hobo Bear ei jää üldse väga palju maha. Ülikõrgete reitingutega hostel ei valeta, kui ta ütleb, et tuled nagu koju. Kõik on üsna basic, aga väga puhas - aga mitte see ei ole oluline. Töötajad ja teised külastajad ja üldse kogu õhkkond on selline, et siin on lihtsalt väga hea olla. Istusin oma läpakaga elutuppa teleka taha maha, kohe tuli noormees Isle of Man'ilt ja ütles et ta tellib pitsat, kas ma tahan ka. Ja mittetöötava lockeri luku eest lubati kohe tasuta õlut. Superluks, seal peab kindlasti ööbima, kes Zagrebisse satub!

Aa ja siis ma käisin tuttuues asutuses nimega the Museum of Broken Relationships, kuhu inimesed üle maailma on annetanud oma metsaläinud suhetest mingeid meeneid, kas siis lahkuminekuga seotud või niisama. Enne oli rändnäitus, nüüd jäi Zagrebisse pidama. Kuigi kohati veidi kurb, siis üllatavalt teraapiline üritus.

Horvaatia söök on hea kuni väga hea, lipulaevadeks valdavalt road, mida ma pigem Itaaliaga seostama kipuksin - pastad, risottod, prosciutto, mozzarella... Kõvasti rõhku mereandidel, mis on värsked ja hästi tehtud, sest merepiir on pikk. Samas teevad nad spinatist ja kartulitest suurepärast möginat, rohkem Ida-Euroopa moodi. Nagu söök, nii tundub ka üleüldiselt kõik selline ühe jalaga lõuna-Euroopas ja teisega veidi eksjugoslaavlik.

Täiesti kogemata sattusin Lonely Planeti poolt taevani kiidetud söögikohta nimega TipTop. Ma pidin rõõmust nutma hakkama, sest see koht asub ühes hoopis teises ajas ja reaalsuses, natuke võiks ehk võrrelda vana Werneriga. Ehitajad sõid päevarooga, vuntsidega onud jõid õlut ja mängisid malet ja rangetes nõukavormides tädid (võib-olla mulle tundus, aga üks vist lõpuks oleks peaaegu nagu natuke natukene naeratanud) tõid minutitega imehea söögi lauale. Superkoht!

Tänased heateod Zagrebis

Checklist:

• Teooria erinevate stakeholder'ite pushimise ja pullimise kohta peene punase joone ületamise näitel loodud ja 130 inimese ees ette kantud.
• Õnnetule kohvri kaotanud hispaania tüdrukule aluspesu ja sokid ostetud.

Võib vist rahus õhtust sööma minna.

Kes ütles, et konverentsid ei ole fun?

Gruusia vol 2

Vahepeal ma tegelt käisin Brüsselis ja Budapestis ja Brüsselis ja Iisraelis ja Brüsselis ka. Aga neist kuidagi ei jõudnud kirjutada, või need ei tekitanud piisavalt emotsioone. Iisraelist tegelt kirjutasin pika jutu, aga siis varastati mu tööarvuti koos selle jutuga shabbati ajal Jeruusalemma hosteli pagasihoiust ära. Ei au ega häbi! Mõelge nüüd siia otsa ise paar juudinalja palun.

Aga Gruusia tekitas küll emotsioone, või noh kuidas ta saanukski mitte. Selleks, et kõigest aru saada, tuleks muidugi lugeda Gruusia vol ühte ja Dagmari raamatut ka (lõpetasin selle just sobivalt Gruusias olles). Aga olgu siinkohal ära toodud mõned objektiivsemad ja subjektiivsemad "enne ja pärast" võrdlused, mis Tbilisit kahe aasta jooksul tabanud on.

Puhas, kuiv ja muretu sild

Linnas on vahepeal üht-teist muutunud, võiks vist kokkuvõtlikult öelda, et paremuse poole. Mitmed teed on korda tehtud ja suuremate valgusfooride kohale on pandud sekundilugejad (paari juhti isegi nägin, kes vaatasid, et okei, 6 sekundi pärast läheb roheliseks, fain ma siis ei sõida punasega üle). Väidetavalt hakkavad uuest aastast kehtima ka seadused, mille kohaselt peavad kõigil sõitjatel autos turvavööd kinnitatud olema ja autoaknast ei tohi prügi välja loopida. Ootame põnevusega, kuidas see neil läheb, eriti kui arvestada, et enamusel autodest ei ole hetkel turvavöid olemaski.

Kõikjal käib suur ehitustöö. Meie ajal ehitusjärgus olnud Radisson SAS on valmis saanud ja näeb kole välja ja kangelaste väljakule loomaaia kõrvale on ehitatud mitmetasandiline teederägastik, peaaegu nagu välismaal. Ja kuskile Hangari baari kanti on üle jõe ehitatud uus sild, mis sai oma vaieldamatu kuju tõttu kohalikelt kohe hellitusnimeks Always. Sild ei vii küll mitte kuhugi, aga kohalikele meeldib seal ikka hängida, vahet pole.

Mitmed asjad on üsna palju kallimaks läinud. Urkabaarid on endiselt odavad ja urkalikud, aga peeneid ööklubisid ja muidu turistikohti on kõvasti lisandunud. Ja Leselidze popimad restod küsivad peaaegu Eesti söögiga võrdseid hindu, aga nad saavad seda ilmselt endale lubada, sest ka turiste on juurde tulnud.

Nüüd vist jõudsingi sujuvalt subjektiivsemate muutuste juurde. Näiteks asjaolu, et hinkaliurgas Hinkalis Sahli on 24/7 avatud ja süüa saab öö läbi (erinevalt kõigist teistest Gruusia restodest, mis isegi reedel-laupäeval hiljemalt keskööks uksed sulgevad). Meie teine kodu Salve on oma endisest kohast ära kolinud ja mahutab nüüd veidi rohkem kui kolm lauda, aga õhkkond on endiselt täpselt sama chill. Ja Pur-Puril on kolm korrust ja alumisel mängitakse õhtuti jazzi ja meie sõber Vikast on saanud ihaldatud jazzilaulja, kelle pärast nii mõnigi meesterahvas sinna õhtuti sammud seab (kuigi mulle tundus, et tema lood on endiselt sama, khm, küpsusastmega, aga võib-olla ma olen lihtsalt kade, onju).

Ühtlasi on juurde tulnud ka kõvasti Populeid (kallis läänelik kaubanduskett). Näiteks meie kooli juures asunud Tõrvikust, kuhu ma tahtsin sisse astuda, et Marko ja Uku auks üks jäle Kalakuri salat süüa, on ka Populi tehtud. Tundub, et inimesed on rikkamaks saanud.

Ehitajad Tavisuplebisel mitte midagi tegemas

Mina olen ka rikkamaks saanud ja naljakas ja harjumatu oli Gruusias rikas olla. Ei ole üldse liig sõita õhtul taksoga linna prassima ja tagasi, kui see kokku sulle 50 krooni maksma läheb. Ja mitte taksojuhiga ühe lari pärast (6,5 eek) vaielda, sest aeg ja närvid maksavad ka midagi, onju.

Meie Mgaloblishvili tänaval on kõik enam-vähem samamoodi. Meie kodupoe müüja kallistas mind rõõmust, kui ma uksest sisse astusin ja küsis, kuidas mul siis vahepeal läinud on. Ma hakkasin pärast mõtlema, et huvitav, äkki ta arvab, et ma ikka veel elan seal, aga lihtsalt ei ole poolteist aastat tema poes käinud.

Koguaeg, kui me seal elasime, oli üks pool meie korterist kiivalt lukustatud ukse taga. Proovisime läbi kõik sada võtit, mis me koduavarustest leidsime, ei midagi. Lõpuks olime suht seisukohal, et seal ukse taga elab mingi seitsme peaga lohe või vangistatud printsess või midagi taolist. Aga nüüd oli lohe välja lastud ja uks lahti tehtud ja seal taga oli lihtsalt üks läbikäidav vahetuba ja koridori lõpus veel üks tuba, kus nüüd Madis elab. Ja ainult gruusiakeelseid kanaleid näitav telekas on ära viidud, aga see-eest on majas wifi! 

Eestlased Madis, Mathis ja Mattias (jah, välismaalased arvavad, et meil pannaksegi ainult selliseid nimesid) elavad meie korteris koos kahe leedu poisiga. Üks leedukas on normaalne, aga teine harrastab joogat, on karsklane ja taimetoitlane ja tuli viie päeva jooksul oma toast välja üldse umbes kaks korda. Võite ise fantaseerida, milline näeb välja üks korter, kus elavad koos viis poissi. Mul on tunne, et suures osas on selles süüdi ka joogavend, kelle hobi on vabal ajal oma porgandite köögi kraanikaussi hakkimine ja nende sealt mitte kunagi ära koristamine. Igatahes meie perekondliku õhkkonnaga võrreldes on kõik suht individualistlikud, käivad välisjalanõudega toas ja teevad igal pool suitsu (ilmselgelt Gruusia ühiskonda paremini sisse elanud kui meie kunagi). 

Aga üldiselt oli Gruusia selline nagu Gruusia ikka - turul käis sagimine, liiklus oli ebaloogiline, päike paistis ja viinamarjad olid valmis saanud ja mul tulid esimesi hinkaleid süües rõõmust judinad peale. Ja Borjomi oli sama ilus ja kuldne nagu kaks aastat tagasi sügisel.

Kaks lugu

Täna öösel oli minu toas riidekapp. Selline vana veidi kopituselõhnaline kelleltki päranduseks saadud hiiglasuur jurakas. Meie kõrvalkorteris elas keegi Lepiku sõber, kellega me hakkasime suht kiiresti internetituttavateks ja ta oli täitsa tore.

Ühel hetkel hakkasid meil kodus imelikud asjad juhtuma. Kahtlustasime nii poltergeisti kui rotte kui üksteist. Aga ühel päeval sattusime koju tulles kogemata selle peale, kuidas naaberkorteri härra meie korteris ringi silkas. Selgus, et kapi tagasein oli uks tema korterisse ja ta oli seal ikka aeg-ajalt möllamas käinud.

---

Aa ja siis ühel öösel käisime me töökohaga kuskil turismitalus, mille omanik oli mingi vanamehenäss. Ma vist meeldisin talle, igatahes ta andis mulle oma visiitkaardi ja ütles et helista ikka ja tule siit veel läbi ja ma näitan sulle pilte ja. Noh, muidugi ma ütlesin jah jajah ja ei helistanud kunagi.

Siis ta esmaspäeval helistas mulle tööle ja ütles et kus sa siis jäid, pidid ju pilte tulema vaatama. Ja saatis mulle lingi fotodele. Tal olid seal talus igal pool turvakaamerad olnud ja ta oli filmikaadritest mind välja võtnud, enam-vähem igas asendis, bussis hambad laiali magamas ja turismitalus vetsu minemas ja. Maitea kas vetsus ka, seda pilti seal ei olnud. Igal juhul oli see üsna hirmutav.

---

Hommikul ärgates rääkisin seda lugu härrale, kes suutis loo alguses olnud "täna öösel" täiesti kuulamata jätta, läks suht närvi ja tahtis politseisse helistada.

Organidoonorlus

Eile öösel magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest jõle äksõn käis koguaeg - pidevalt ajasid mind taga mingid inimesed, kes tahtsid mult erinevaid organeid kätte saada (mis on huvitav, sest minu elustiili arvestades ei tohiks mu organid küll liiga kõrge kaubandusliku väärtusega olla).

Valdavalt kasutati täiesti ootamatutel ajahetkedel minu uimastamiseks kloroformi. Lihtsalt keegi tuli selja tagant ja pani lapi nina ette. Kuna mul on haruldane võime olla üle minuti hingamata, kaalusin mingil hetkel hinge kinnipidamist ja uimastumise teesklemist. Samas võitis hirm, et äkki ma olen siis ärkvel, kui nad mul kõhu lõhki lõikavad, ja üldse ma peaks siis kogu seda röövimisprotsessi ärkvel olles taluma. Niisiis lasin end lõdvaks ja lasin kloroformil end pehmesse uima vajutada.

Mõne aja pärast ärkasin tundmatus kohas, kõik kohad valutasid. Siis tegelesin natuke aega jälle põgenemisega, kuni taas keegi ootamatult selja tagant kloroformilapiga tuli.

Ja nii kogu öö.

Taani keel

Kopenhagenis läks natuke aega, et välja mõelda, et rongipeatus Kopenhagen C (Kopenhagen Central) on taani keeles hoopis Kopenhagen H (Hovedbanegård). Ilus keel ja loogilised inimesed!

Sõda

Üksöö oli Pariisis sõda. Või võib-olla ei olnudki see päris sõda, oli rohkem selline reality-game. Igatahes olid kõikjal linna peal grupid, kes pidid võitlema oma elu eest ja hoidma erinevates kohtades linna peal ära plahvatusi.

Meie grupi ülesanne oli minna ühte pealmaal asuvasse metroojaama ja sisestada metrookaart piletilugejasse enne, kui kogu see jaam õhku lendab. Nagu klassikalistele põnevusfilmidele kohane, jõudsime umbes kaks sekundit enne ettenähtud aega.

Siis tuli rong ja rongis istus onu, kes tahtis kõigile meie grupi inimestele panna käe peale templid, mis kinnitavad, et me oleme edasi mängust - ja seega ka sõjast - väljas ja kõik on turvaline. Tempel pandi sinna, kuhu ööklubides ikka templid pannakse, ehk randme siseküljele.

Kui ma oma varruka üles tõmbasin, oli mu ranne täis suuri lõikehaavu, mõned värskemad, mõned juba armistunud. "Miks te end lõikate?" küsis templit panev mees prantsuse keeles ja vaatas mind väga kaastundliku näoga kogu ümberringi toimuva sõjamäsu kohta, kus inimesed pidevalt õhku lendasid ja see kedagi ei kottinud. Mõtlesin, et ilmselt on lihtsalt käsi kuidagi üldise rüseluse käigus viga saanud. Paljastasin teise randme - seal täpselt sama lugu.

"Ma tegelikult ka ei lõika ennast...," purssisin oma hädises prantsuse keeles. "Mul on kodus kass."