Gruusia vol 2

Vahepeal ma tegelt käisin Brüsselis ja Budapestis ja Brüsselis ja Iisraelis ja Brüsselis ka. Aga neist kuidagi ei jõudnud kirjutada, või need ei tekitanud piisavalt emotsioone. Iisraelist tegelt kirjutasin pika jutu, aga siis varastati mu tööarvuti koos selle jutuga shabbati ajal Jeruusalemma hosteli pagasihoiust ära. Ei au ega häbi! Mõelge nüüd siia otsa ise paar juudinalja palun.

Aga Gruusia tekitas küll emotsioone, või noh kuidas ta saanukski mitte. Selleks, et kõigest aru saada, tuleks muidugi lugeda Gruusia vol ühte ja Dagmari raamatut ka (lõpetasin selle just sobivalt Gruusias olles). Aga olgu siinkohal ära toodud mõned objektiivsemad ja subjektiivsemad "enne ja pärast" võrdlused, mis Tbilisit kahe aasta jooksul tabanud on.

Puhas, kuiv ja muretu sild

Linnas on vahepeal üht-teist muutunud, võiks vist kokkuvõtlikult öelda, et paremuse poole. Mitmed teed on korda tehtud ja suuremate valgusfooride kohale on pandud sekundilugejad (paari juhti isegi nägin, kes vaatasid, et okei, 6 sekundi pärast läheb roheliseks, fain ma siis ei sõida punasega üle). Väidetavalt hakkavad uuest aastast kehtima ka seadused, mille kohaselt peavad kõigil sõitjatel autos turvavööd kinnitatud olema ja autoaknast ei tohi prügi välja loopida. Ootame põnevusega, kuidas see neil läheb, eriti kui arvestada, et enamusel autodest ei ole hetkel turvavöid olemaski.

Kõikjal käib suur ehitustöö. Meie ajal ehitusjärgus olnud Radisson SAS on valmis saanud ja näeb kole välja ja kangelaste väljakule loomaaia kõrvale on ehitatud mitmetasandiline teederägastik, peaaegu nagu välismaal. Ja kuskile Hangari baari kanti on üle jõe ehitatud uus sild, mis sai oma vaieldamatu kuju tõttu kohalikelt kohe hellitusnimeks Always. Sild ei vii küll mitte kuhugi, aga kohalikele meeldib seal ikka hängida, vahet pole.

Mitmed asjad on üsna palju kallimaks läinud. Urkabaarid on endiselt odavad ja urkalikud, aga peeneid ööklubisid ja muidu turistikohti on kõvasti lisandunud. Ja Leselidze popimad restod küsivad peaaegu Eesti söögiga võrdseid hindu, aga nad saavad seda ilmselt endale lubada, sest ka turiste on juurde tulnud.

Nüüd vist jõudsingi sujuvalt subjektiivsemate muutuste juurde. Näiteks asjaolu, et hinkaliurgas Hinkalis Sahli on 24/7 avatud ja süüa saab öö läbi (erinevalt kõigist teistest Gruusia restodest, mis isegi reedel-laupäeval hiljemalt keskööks uksed sulgevad). Meie teine kodu Salve on oma endisest kohast ära kolinud ja mahutab nüüd veidi rohkem kui kolm lauda, aga õhkkond on endiselt täpselt sama chill. Ja Pur-Puril on kolm korrust ja alumisel mängitakse õhtuti jazzi ja meie sõber Vikast on saanud ihaldatud jazzilaulja, kelle pärast nii mõnigi meesterahvas sinna õhtuti sammud seab (kuigi mulle tundus, et tema lood on endiselt sama, khm, küpsusastmega, aga võib-olla ma olen lihtsalt kade, onju).

Ühtlasi on juurde tulnud ka kõvasti Populeid (kallis läänelik kaubanduskett). Näiteks meie kooli juures asunud Tõrvikust, kuhu ma tahtsin sisse astuda, et Marko ja Uku auks üks jäle Kalakuri salat süüa, on ka Populi tehtud. Tundub, et inimesed on rikkamaks saanud.

Ehitajad Tavisuplebisel mitte midagi tegemas

Mina olen ka rikkamaks saanud ja naljakas ja harjumatu oli Gruusias rikas olla. Ei ole üldse liig sõita õhtul taksoga linna prassima ja tagasi, kui see kokku sulle 50 krooni maksma läheb. Ja mitte taksojuhiga ühe lari pärast (6,5 eek) vaielda, sest aeg ja närvid maksavad ka midagi, onju.

Meie Mgaloblishvili tänaval on kõik enam-vähem samamoodi. Meie kodupoe müüja kallistas mind rõõmust, kui ma uksest sisse astusin ja küsis, kuidas mul siis vahepeal läinud on. Ma hakkasin pärast mõtlema, et huvitav, äkki ta arvab, et ma ikka veel elan seal, aga lihtsalt ei ole poolteist aastat tema poes käinud.

Koguaeg, kui me seal elasime, oli üks pool meie korterist kiivalt lukustatud ukse taga. Proovisime läbi kõik sada võtit, mis me koduavarustest leidsime, ei midagi. Lõpuks olime suht seisukohal, et seal ukse taga elab mingi seitsme peaga lohe või vangistatud printsess või midagi taolist. Aga nüüd oli lohe välja lastud ja uks lahti tehtud ja seal taga oli lihtsalt üks läbikäidav vahetuba ja koridori lõpus veel üks tuba, kus nüüd Madis elab. Ja ainult gruusiakeelseid kanaleid näitav telekas on ära viidud, aga see-eest on majas wifi! 

Eestlased Madis, Mathis ja Mattias (jah, välismaalased arvavad, et meil pannaksegi ainult selliseid nimesid) elavad meie korteris koos kahe leedu poisiga. Üks leedukas on normaalne, aga teine harrastab joogat, on karsklane ja taimetoitlane ja tuli viie päeva jooksul oma toast välja üldse umbes kaks korda. Võite ise fantaseerida, milline näeb välja üks korter, kus elavad koos viis poissi. Mul on tunne, et suures osas on selles süüdi ka joogavend, kelle hobi on vabal ajal oma porgandite köögi kraanikaussi hakkimine ja nende sealt mitte kunagi ära koristamine. Igatahes meie perekondliku õhkkonnaga võrreldes on kõik suht individualistlikud, käivad välisjalanõudega toas ja teevad igal pool suitsu (ilmselgelt Gruusia ühiskonda paremini sisse elanud kui meie kunagi). 

Aga üldiselt oli Gruusia selline nagu Gruusia ikka - turul käis sagimine, liiklus oli ebaloogiline, päike paistis ja viinamarjad olid valmis saanud ja mul tulid esimesi hinkaleid süües rõõmust judinad peale. Ja Borjomi oli sama ilus ja kuldne nagu kaks aastat tagasi sügisel.