Taani keel

Kopenhagenis läks natuke aega, et välja mõelda, et rongipeatus Kopenhagen C (Kopenhagen Central) on taani keeles hoopis Kopenhagen H (Hovedbanegård). Ilus keel ja loogilised inimesed!

Sõda

Üksöö oli Pariisis sõda. Või võib-olla ei olnudki see päris sõda, oli rohkem selline reality-game. Igatahes olid kõikjal linna peal grupid, kes pidid võitlema oma elu eest ja hoidma erinevates kohtades linna peal ära plahvatusi.

Meie grupi ülesanne oli minna ühte pealmaal asuvasse metroojaama ja sisestada metrookaart piletilugejasse enne, kui kogu see jaam õhku lendab. Nagu klassikalistele põnevusfilmidele kohane, jõudsime umbes kaks sekundit enne ettenähtud aega.

Siis tuli rong ja rongis istus onu, kes tahtis kõigile meie grupi inimestele panna käe peale templid, mis kinnitavad, et me oleme edasi mängust - ja seega ka sõjast - väljas ja kõik on turvaline. Tempel pandi sinna, kuhu ööklubides ikka templid pannakse, ehk randme siseküljele.

Kui ma oma varruka üles tõmbasin, oli mu ranne täis suuri lõikehaavu, mõned värskemad, mõned juba armistunud. "Miks te end lõikate?" küsis templit panev mees prantsuse keeles ja vaatas mind väga kaastundliku näoga kogu ümberringi toimuva sõjamäsu kohta, kus inimesed pidevalt õhku lendasid ja see kedagi ei kottinud. Mõtlesin, et ilmselt on lihtsalt käsi kuidagi üldise rüseluse käigus viga saanud. Paljastasin teise randme - seal täpselt sama lugu.

"Ma tegelikult ka ei lõika ennast...," purssisin oma hädises prantsuse keeles. "Mul on kodus kass."

Sünnitus

Eile öösel avaldas kõiksus mulle saladuse, kuidas sünnitus üldse valus ei ole: vahetult enne sünnitust tuleb juua üks 0,3-ne õlu ja sünnituse ajal tuleb tõmmata üks pläru kanepit. Ma ei saanud arugi enne, kui see kõik läbi oli.

Kavatsen kindlasti ka reaalsuses proovida.

Update

Kar ja Marko on juba lennuki peal ja Birgit on juba Eestis tagasi. Nii et kõik laabub.

Dr Vinod Shastri

Olen juba tükk aega muretsenud, et mis tulevikul mulle varuks on. Õnneks saavad need küsimused lahenduse, kui astuda läbi käelugeja juurest. Rajasthani astroloogiainstituudi juhataja Dr Vinod Shastri andis mulle 600 ruupia (150 eek!) eest teada, et:

- ma elan kaua

- ma olen pealtnäha kena ja õnnelik inimene, aga tegelikult valitseb mu sees tühjus
- ma saan oma elu jooksul palju reisida (shit, sherlock, ma olen praegu Indias!)
- mu abielu ei kesta üle 4-5 aasta, sest meil mehega on ideoloogilised erinevused
- ma saan ühe lapse ja selleks on tütar. Aga õnneks seda saab muuta, kui ma igal hommikul koidiku ajal tilgutan vett ja iga tilga juures intensiivselt poega soovin.

Minu unegraafiku juures vist tuleb tütrega leppida.

Appi, pulmad!

Indias saab pulmi pidada umbes kahel perioodil, sest vahepeal on paast või jube palav või mussoonid. Üks neist hooaegadest algas paar päeva tagasi. Mis tähendab, et kõiki tänavad on õhtuti täis pulmi.

India versioon poissmeesteõhtust seisneb selles, et peigmees ehitakse ära ja pannakse hobuse otsa istuma. Üritusel osalevad kõik meessoost sõbrad ja sugulased vanuses nullist sajani (pruut vaatab samal ajal kodus telekat). Pulmadeks panevad ka seitsmeaastased poisid selga Elvise lavakostüümi tüüpi läikiva ülikonna, soovitavalt mõnede hõbedaste tikanditega, ja juustesse geeli.

Pulmaseltskonna ees liigub suur rikša, millel küljes on hiiglaslikud megafonid, kust tuleb kohutavat india diskot. Pulmaseltskonna järel on suur... phh, kuidas seda kirjeldada... tuledest sein. Noh, umbes midagi, mida võib näha tsirkuses või lõbustuspargis. Ühesõnaga miski, mis vilgub ja helendab ja pöörleb. Selle vahel on veel naljakates riietes pasunakoor ja meesterahvad, kes kannavad kaasas arvukalt suuri lampe või prožektoreid. Kogu see üritus liigub natuke aega mööda tänavat, jääb siis seisma ja kõik hakkavad tantsima. Loobitakse konfette. Ja nii iga tänavanurga peal.

Me oleme üritanud sellest ka videot teha, aga see ei õnnestu, sest iga kord, kui me mõne sellise seltskonna lähedusse satume, peame me end jõuga mitmekümnepealisest meestesalgast vabaks rebima, et mitte tantsima minna, pluss kõik ühest või teisest meelimuutvast ainest joobunud mehed vanuses nullist sajani tahavad meiega tutvuda või kätt suudelda või meid vähemalt natuke katsuda. Tegelikult on see kõik päris tüütu.

Täna käisime pulmas endas ka. See toimub vabas õhus, kus hiiglaslik aed või telk ehitakse jõulutuledesse ja kulda ja karda. Taas on mängus suured prožektorid, tsirkusetuled ja india disko. Kokku näebki see välja, nagu oleks tsirkus linna tulnud.

Pruut ja peigmees istuvad selleks ehitatud valgustatud laval trooni peal, mõlemal on seljas umbes kilo kulda ja karda ja mõlemad näevad välja pigem veidi õnnetud ja segaduses.

Kui me viisakalt distantsilt kogu seda üritust vaatama jäime, tuli meie juurde keegi sugulastest ja palus, et kas me oleksime nõus pruutpaariga pilti tegema. Niisiis sunniti meid oma võidunud reisiriietes, plätudes ja dressikates lavale ronima ja pruutpaariga tuledesäras poseerima. Kätt päris nagu ei julgenud suruda, kohmasime midagi „congratulations“ moodi. Selle peale pruut naeratas kurvalt ja värises natuke. Aga proovige ise mitte väriseda, kui teil on ninas 200 grammi kaaluv kullast rõngas.

Väidetavalt maksab keskmine pulm 250 000 krooni, millest suurema osa paneb välja pruudi perekond. Päris karm, eriti kui peres on tütreid üle nelja.

Veidi samal teemal: lugesime lehest tutvumiskuulutusi. Need olid toredad, nagu hobust ostaks. Naisterahvas, 25,sale ja väga heleda nahaga, magistrikraad inglise keeles. Heast perekonnast, isa on kinnisvaramaakler, kuusissetulek 20 000 krooni. Otsib brahmaanikastist pärit meesterahvast, nõutav kõrgharidus.

Ahjaa, kõik päevakreemid lubavad siin üldiselt valgendavat toimet ka.

Taj Mahal, The

Vahepeal on juhtunud mõned naljakad ja mõned eriti naljakad asjad.

Nimelt liikusime Jaipurist Agrasse, kus asub kes-teab-mitmes maailmaime Taj Mahal. Üldiselt ongi enamus Agrat selle peale üles ehitatud. Näiteks on kõigil Taji läheduses asuvatel hotellidel (näiteks meie omal) katuserestoranid. Ükski resto ei reklaami oma toitu – kõik kinnitavad, et just neil on parim vaade Taj Mahalile. Ja vaated on tõesti päris ägedad. Toit on seejuures täiesti teisejärguline ehk enamasti päris halb. Aga keda huvitab – võib ju ka sulajura vitsutada, kui sellele maailmaimet peale hammustada.

Imele lähemale pääsemise eest küsitakse kohalikelt 10 ja välismaalastelt 750 ruupiat, mis on vist suurim hinnadiskrimineerimine, mida ma siiani näinud olen (kuigi enamus kohti küsivad välismaalastelt tunduvalt rohkem raha kui kohalikelt turistidelt). Kuna meil ka parima püüdluse juures hindusid teeselda ei õnnestu, maksime oma rupsid ära ja saime kogu üritust ka käega katsuda.

Tempel näeb välja täpselt nagu pildi peal ja on tegelikult täitsa muljetavaldav, eriti kui valge marmor päikesepaistes silmipimestavalt kiiskab. Sees midagi erilist ei paistnud, sest seal on päris pime, aga aimata võis, et marmorisse tahutud poolvääriskividest lilled on tegelikult väga ilusad.

Tegime Taj Mahalist pilti ka. Kohalikud tegid ka natuke, aga valdavalt otsustasid, et pilti tuleks teha meist või koos meiega. Näiteks kui me korraks jalga puhkama istusime, tulid meie kõrvale järjest istuma erinevad meesterahvad, keda sõbrad seal pildistasid. Aga seda siis nii, et ikka ka meie pildile jääksime.

Aremad pildistavad üldiselt kaugemalt, mobiiltelefoniga. Julgemad tulevad küsivad otse, kas tohiks meiega koos pilti teha. Ja kui siis see laviin vallandub, siis ei saa me Birgitiga (aga ka Marko) tükk aega rahu, sest inimesi, kes meiega pildi peale jääda tahavad, tuleb järjest juurde ja juurde, kuni me lõpuks ürituse katkestame ja nende juurest lahkuda otsustame. Peamiselt mehed, aga ka naised, lapsed... kesiganes. Ma ei ole end kunagi rohkem rokkstaarina tundnud.

Agra kindlusesse hakkasime ka minema, aga siis otsustasime, et me oleme kindlusi elus juba näinud ja istusime selle asemel hoopis muru peale maha ja jõime õlut. Sest mine tea, millal seda jälle teha saab.