Äriklass

Minu rikkad ja kuulsad sõbrad ilmselt vahetpidamata ainult äriklassis lendavadki, aga mul õnnestus interkontinentaalsesse high-endi sattuda esimest korda ja mine tea, kas üldse veel kunagi õnnestub (sest kui ma Euroopa Liidu presidendiks saan, siis on mul ilmselt eralennuk).

Eesti õhu äriklassist jalutavad kõik aeg-ajalt läbi, selle erinevus kardinataguste toolidega ei ole kuigi märkimisväärne, aga oi-kui-lõbusaks läheb SAS-i pika otsa ajal!

Toolid on nahast ja suured. Nii suured, et kui ma jalad välja sirutan, jääb jalgade ja eesoleva istme vahele veel umbes meeter ruumi. A noh, ma olen kämbu ka.

Tool käib peaaegu horisontaalis alla – 170 kraadi (jah, mitte 180). Ja nüüd kõige olulisem – tooli sees on massaaž! Vajutad nuppu ja seljatoes olevad rullikud muudkui mudivad sind.

Ja magamiseks tuuakse päris padi ja normaalne tekk, mitte see fliisist käkk, mis mul ökonoomses klassis alati kõik ihukarvad püsti ajab. Ja kõrvaklapid on suured ja korralikud. Ja tädi toob mingi meigikoti, kus on hambahari ja -pasta ja puhtad sokid ja igasugused välismaailma summutamise vahendid ja asjad enda kreemitamiseks. Äriklassi peldikus on ühekordsed razorid ja habemeajamiskreem ka.

Tegelikult on see 170 kraadi üllatavalt tüütu – magada saab küll ilusti pikali ja ruumi jääb veel ülegi. Samas tähendab see seda, et sa magades avastad iga natukese aja tagant, et sa oled jälle mööda kümnekraadist kallakut alla vajunud ja jalgadega vastu eesoleva tooli seljatuge. Lõpuks selgub, et mingi eelmine kallakuaste tekitab rohkem nakkuvust ja mõistlikum on selle juurde jääda.

See-eest paneb minu kõrval istuv rootsi onu mulle aeg-ajalt hoolitsevalt teki peale.

Aga põhiline on muidugi söök ja jook. Suht reisi alguses tuuakse menüü. Eelroaks on ette nähtud 2 erinevat salatit, pearoaks saab valida kala, lehma ja taimetoidu vahel ja magustoiduks käib tädi ringi käruga, mille peal on erinevad puuviljad, juustud, jäätised ja koogid. Muudkui näita näpuga ja sulle tõstetakse. Lisaks muidugi kõikvõimalikud kokteilid ja muud joogid vabal valikul. 

Härra ütles, et äriklassis peab šampust jooma. Aga siis ma tahtsin maitsta ka nende veine. Ja erinevaid kokteile. Ja siis oli tunne, et ehk peaks ühe õlle ka jooma. Ja noh, mis sa need 20 tundi reisil üksi ikka muud teed. Samas vermut (mis oli peaaegu kõigis kokteilides sees) maitses ikka täpselt sama halvasti, kui 10 kilomeetrit allpool.

Kuna äriklassis reisivad valdavalt koledad vanad mehed, tundusid nii nemad kui teenindavad daamid minu sealviibimise üle veidi hämmingus olevat. Samas lennu lõpus käisid stjuuardessid abitute nägudega mööda vahekäiku ringi, üritades härradele pähe määrida täpselt ühtemoodi (umbes minu 2 kuupalka maksvaid) musta värvi mantleid. Minu sinise koniauguga tagi tõi ta igatahes kohe otsejoones mulle.

Aa ja siis muidugi mõningate erinevate lendude vahel äriklassi lounge’id, kus saab veel õlut ja veini ja süüa! Eestis üsna mõttetu putka, San Franciscos ja Chicagos natuke asjalikumad, aga see-eest ei uskunud baarmen, et ma olen 21 (sest tihti ju reisivad üksi äriklassis sellised kaunid ja abitud alaealised olevused nagu mina). Täiesti teine teema on Kopenhagenis, kus on hiiglaslik lounge, korralik söögi- ja joogivalik, puhketoad ja väidetavalt ka duširuum.

Võtsin järgmist lennukišampust oodates igaks juhuks veel mõned õlled.

Venemaa

Täna öösel ma reisisin sõpradega Venemaal. Venemaa, teatavasti, on üks sõbralik ja turistialdis koht.

Näiteks juhtus mul see, et ma sõitsin mingil linnavahelisel maanteel. Suht kiiresti sõitsin. Ja seal olid ülekäigurajad maha märgitud, aga kas siis keegi sellest hoolis! Mistõttu, kui mingid daamid suvalises kohas mulle ette kakerdasid, ei jäänud mul suures hädas üle muud, kui ühel tädil natuke üle kandade sõita.

Minu loomulik reaktsioon oli kohe kiirendada ja loota, et sellest kunagi midagi ei juhtu. Juhtus küll. Umbes kilomeetri pärast oli mul sabas politseibuss. Härrad seletasid üht-teist selle kohta, kuidas neile sugugi ei meeldi, mismoodi Läänest tulnud kapitalistlikud sead nende juures käituvad, ja panid mul käed raudu.

Ma üritasin seletada küll, et nad ei olnud ülekäigurajal ega midagi, aga selle peale politsei ainult naeris. Hiljem selgus kuskilt ka, et üle kandade sõitmine on neil mingi revolutsioonikliki tunnustegevus.

Muidugi pidin ma minema vastu KJ-le, kes ootas meid rongijaamas, ja kes oli ära kaotanud oma telefoni. Nii et tal ei olnud õrna aimugi, kuskohas me ööbime, ega ka sellest, et ma talle vastu ei tule. Kuna mulle üht telefonikõnet ei lubatud, ei olnud ka teistel õrna aimu, mis sai minust või KJst.

Vot ei teagi täpselt, mis sellest kõigest edasi sai, aga mingi saatuse nihke tõttu istus minu eest hiljem vangis hoopis Birx. Smugeldasime talle sinna mobiiltelefoni ja ei olnud tal seal häda midagi!

Xingping

Kuna ma tuka vahelt enam välja ei näinud, otsustasin Yangshuos juuksurisse minna. Peaaegu kõik juuksurid on siin mehed ja eranditult kõik neist näevad väga popid välja - värvitud juuksed, viltused tukad ja kogu muu varustus, mis teeks au kõigile lääne hipsteritele.

Muidugi ei suutnud ma popile pikkade küüntega poisile (mitte lihtsalt pikkade, vaid väga pikkade - Hiina metroseksuaali kohustuslik varustus) selgeks teha, mida ma täpselt soovin, nii et lõpuks vaatasime koos erinevaid pilte ja ma lasin asjadel omasoodu kulgeda.

Lõpetasin Hiina ägedatele noortele omase viltuse tukaga. Iseenesest ei midagi liiga hullu - mitte eriti tähelepanelikul vaatamisel näeb lihtsalt välja, nagu ma oleks ise endal juukseid üritanud lõigata.

Küll aga maksis see lõbu kokku 200 hüääni (23 euri), mis on Eestis vist juuksuri jaoks suht normaalne hind, aga siin tuli mulle veidi ootamatult. Nii et mina ja mu popp tukk veetsime veel mõnikümmend minutit salongis aega ja ootasime, et Marko tuleks ja mind võlavanglast päästaks.

Minu uue soenguga täiesti mitteseotult tuli meil tunne, et tahaks näha veel rohkem loodust ja veel vähem inimesi kui turistilinnas Yangshuos. Nii sõitsimegi sealt 20 kilomeetrit mitte kuhugi poole, ehk Xingpingi.

Järgmised päris mitu päeva möödusid looduse rüpes - hommikusöök, väike rattasõit või jalutuskäik (rohkem küll tõsine ronimine) mägedes, paadisõit jõel ja hingematvalt kaunite mäevaadete taha loojuvat päikest vaadates väike uinak katuseterrassi diivanil - vaikelu selle parimas tähenduses.

Hiina külad on väga toredad. Inimesed tegelevad täiesti ebaefektiivsete meetoditega väikepõllumajanduse ja ehitusega (näiteks panevad oma vanaema kandma kaelakooguga kahes korvis apelsine või süles telliseid). Need, kes parajasti ei kõpla või asju ühest kohast teise ei tassi, istuvad oma majade ees ja mängivad kaarte ja lapsed, kanad, koerad ja kõik muud võimalikud pudulojused hullavad üheskoos tänavatel.

Kõike seda saadab kohati hingemattev hais, sest igasugu orgaaniline praht visatakse kas oma maja ette tee peale või (heal juhul) põldude äärde reservuaaridesse, kus see saab üheks siin-seal põllu ääres seisvatest avalikest peldikutest pärit toodanguga. Mitteorgaanilise prahi viskavad hooletumad inimesed tänavale, hoolikamad viivad selle ilusti metsa alla või külast läbi voolavasse jõkke.

Prahi vahelt paistev maastik on see-eest ilus, väga ilus.

Aga kuna meil sai sularaha otsa (mis pangaautomaat? mis kaardimakse?), sai agraaridüll selleks korraks läbi.

Yangshuo

Ühel hetkel saab miljonilinnadest kõrini ja tahaks minna kuhugi, kus on vaiksem ja vähem rahvast. Hiinas on see üsna keeruline, sest keskmises külas elab umbes Eesti jagu inimesi.

Yangshuos on natuke vähem, nii kolme Tallinna jagu. Sestap ongi see vaikne ja rahulik kuurortlinn, kuhu tulevad puhkama kõik Hiina siseturistid.

Arvestades, et keskmisel hiinlasel on täna raha rohkem kui keskmisel Eesti backpackeril, on Yangshuo üsna turistikas, elatudes hotellide ja restoranide pidamisest, jalgrataste rendist ja igast rämpsu müümisest turistidele. Ja lääne inimesi kohtab tänavapildis harva.

Aga vahet pole, sest siin on ikka väga-väga ilus. Siinsed kuplikujulised moreenkaljud on kuulsad - neid leiab nii 20-hüäänise tagantküljelt kui väidetavalt ka Star Wars kolme ja Doomi taustamaastikelt. Sinna juurde veel jõgi ja Hiina kohta üllatavalt palju loodust.

Ja kui linnast rattaga mõned kilomeetrid välja sõita, ongi päris maa ja päris elus Hiina farmerid, kes oma kätega riiki üles ehitavad.

Aga meie käisime hoopis mäe sees, kus sul kästakse kiiver pähe panna ja siis saab koobastes kolada ja pärast mudajärves sõda mängida ja kuumaveeallikas vedeleda. Aga see ei ole mingi turvaline läänelik meelelahutus, ei-ei! Kiiver oli täitsa kasulik, sest kohati olid koopad nii madalad, et pea äralöömine oli vältimatu. See-eest olid täitsa ausad koopad, ikka pimedad ja märjad nagu peab.

Ja kuigi me leiame seda muda endiselt kõikvõimalikest soovimatutest kohtadest, pidi nahale jube hea olema.

Hiina söök: update

Vahepeal on ühtlasi selgunud, et algselt turvalise valikuna tundunud kana ei pruugi seda olla mitte. Nimelt tähendab osades toidukohtades "kana tükid toidu sees" seda, et sa hakkad kana ühest otsast hakkima ja siis teises lõpetad, ja kõik selle, mis sinna vahele jäi, paned toidu sisse. Nii et tihtipeale on söögi sees ainult suuremad ja väiksemad kondid.

Üldse käituvad nad väga loovalt asjadega, mida saab omavahel kombineerida. Magusa saiakese seest leidsin ma tüki täiesti musta värvi soolast muna. Ja pärast pikka mõtlemist selgus, et pulgajäätise täidiseks olid mõistagi... õige, oad!

Aga noh, selleks me siia ju tulimegi.

Guangzhou

Pekingis saime enam-vähem kõik olulise ära vaadanud (välja arvatud härra Mao isiklikult, sest tema laipa sisaldav mausoleum oli meile arusaamatutel põhjustel ajutiselt suletud. Millest on muidugi kahju, sest laip laibaks, aga - nagu Marko tõdes - nutvaid vabrikutöölisi oleks näha tahtnud küll).

Igatahes viis lennuk meid kolme ja poole tunniga Guangzhousse, soojemate ilmade ja kuulsa Kantoni köögi suunas. Ilmaga läks enam-vähem - kui üks vihmane päev välja arvata, oli üldiselt ikka selline üle-kahekümnekraadine Eesti suvi. Isegi mu seelik nägi päikest (ja mingeid erinevaid hiina kastmeid).

Kantoni köögist ei saanud suuremat sotti - ilmselt ei ole meie tahumatud maitsemeeled harjunud niivõrd peeneid nüansse tunnetama, aga tundus suht sama riis plögaga, mis Pekingiski. Äkki maitset oli veidi rohkem tõesti.

Toiduelamusi kõrvale jättes on Guangzhou ilma suurema hulga vaatamisväärsusteta ja räigelt ülerahvastatud metrooga neljateist-miljoni-linn. Vaatasime mingi iidse hiina kuninga hauakambrit, jalutasime pargis ja käisime täiesti hullumeelsel elektroonikaturul, kus kuuel korrusel müüdi umbes kõiki asju, mida ette võib kujutada, ja siis veel mõningaid, mida ei või.

X-boxi mänge ei õnnestunudki leida. Olgu siinkohal ära toodud turul toimunud dialoog, mis annab väga ilmekalt edasi hiinlaste arusaama maailmast:

- Karin (lähenedes xboxe müüva leti taga seisvale noormehele): vabandust, kas teil xboxi mänge ka on?
- Noormees: Xboxi mänge otsite?
- Jah
- Jas originaale või koopiaid?
- Koopiaid
- Neid meil ei ole.
- Aga originaale?
- Neid ka ei ole.

Põhiliselt ööbisime Poolast pärit couchsurfer Lukasze juures, kes viis meid teiste välismaalaste peole (Hiinas elades tuleb kokku hoida, muidu ei ole võimalik peast terveks jääda, kinnitasid nad kõik) ja kohutava muusikaga öökluppi, kus joogid maksid 40-80 hüääni (5-10 euri) tükk. Aga maksujõulist klientuuri tundus Guangzhous jaguvat.

Blogipost saabub teieni öörongist maalilise Guilini suunas. Kuna magamiskohad olid täis, veedame öö koos paljude toredate, ent lihtsate hiina inimestega kõige odavama klassi istumisvagunis, mis tähendab seda, et uskumatult ebamugava nurga all disainitud istmed ei käi isegi alla ja meie kõrvalpingis istuv onu luristab vahetpidamata nina ja köhib nii, et ta tõenäoliselt homset päeva ei näe.

Reuma ja tuberkuloos, siit me tuleme!

Hiina müür

Kuigi Hiina müüri vastupididelt hiinlaste aastasadu räägitud valele kosmosest ei näe, on tegemist siiski muljetavaldava teosega. Kõndida saab seal nii kaua, kuni enam ei jaksa, ja siis natuke veel.

Mägisel maastikul üles-alla looklevast mitme meetri laiusest müürist kohati 45 kraadise nurga all üles ronides tekib küsimus, kuidas need tüübid seda 2000 aastat tagasi küll sellistes tingimustes ehitasid. Või isegi 200 aastat tagasi ei saanud see protsess kuigi mugav olla.

Jutte on erinevaid, osad räägivad, et müür edenes ühe ehitaja kohta sentimeeter päevas. Teised, et ehitusmaterjalina kasutati orjade konte. Tänaseks lubatakse turiste küll valdavalt renoveeritud osadega tutvuma, aga vahet ei ole - võimas on see vaatepilt sellegipoolest.