Äriklass

Minu rikkad ja kuulsad sõbrad ilmselt vahetpidamata ainult äriklassis lendavadki, aga mul õnnestus interkontinentaalsesse high-endi sattuda esimest korda ja mine tea, kas üldse veel kunagi õnnestub (sest kui ma Euroopa Liidu presidendiks saan, siis on mul ilmselt eralennuk).

Eesti õhu äriklassist jalutavad kõik aeg-ajalt läbi, selle erinevus kardinataguste toolidega ei ole kuigi märkimisväärne, aga oi-kui-lõbusaks läheb SAS-i pika otsa ajal!

Toolid on nahast ja suured. Nii suured, et kui ma jalad välja sirutan, jääb jalgade ja eesoleva istme vahele veel umbes meeter ruumi. A noh, ma olen kämbu ka.

Tool käib peaaegu horisontaalis alla – 170 kraadi (jah, mitte 180). Ja nüüd kõige olulisem – tooli sees on massaaž! Vajutad nuppu ja seljatoes olevad rullikud muudkui mudivad sind.

Ja magamiseks tuuakse päris padi ja normaalne tekk, mitte see fliisist käkk, mis mul ökonoomses klassis alati kõik ihukarvad püsti ajab. Ja kõrvaklapid on suured ja korralikud. Ja tädi toob mingi meigikoti, kus on hambahari ja -pasta ja puhtad sokid ja igasugused välismaailma summutamise vahendid ja asjad enda kreemitamiseks. Äriklassi peldikus on ühekordsed razorid ja habemeajamiskreem ka.

Tegelikult on see 170 kraadi üllatavalt tüütu – magada saab küll ilusti pikali ja ruumi jääb veel ülegi. Samas tähendab see seda, et sa magades avastad iga natukese aja tagant, et sa oled jälle mööda kümnekraadist kallakut alla vajunud ja jalgadega vastu eesoleva tooli seljatuge. Lõpuks selgub, et mingi eelmine kallakuaste tekitab rohkem nakkuvust ja mõistlikum on selle juurde jääda.

See-eest paneb minu kõrval istuv rootsi onu mulle aeg-ajalt hoolitsevalt teki peale.

Aga põhiline on muidugi söök ja jook. Suht reisi alguses tuuakse menüü. Eelroaks on ette nähtud 2 erinevat salatit, pearoaks saab valida kala, lehma ja taimetoidu vahel ja magustoiduks käib tädi ringi käruga, mille peal on erinevad puuviljad, juustud, jäätised ja koogid. Muudkui näita näpuga ja sulle tõstetakse. Lisaks muidugi kõikvõimalikud kokteilid ja muud joogid vabal valikul. 

Härra ütles, et äriklassis peab šampust jooma. Aga siis ma tahtsin maitsta ka nende veine. Ja erinevaid kokteile. Ja siis oli tunne, et ehk peaks ühe õlle ka jooma. Ja noh, mis sa need 20 tundi reisil üksi ikka muud teed. Samas vermut (mis oli peaaegu kõigis kokteilides sees) maitses ikka täpselt sama halvasti, kui 10 kilomeetrit allpool.

Kuna äriklassis reisivad valdavalt koledad vanad mehed, tundusid nii nemad kui teenindavad daamid minu sealviibimise üle veidi hämmingus olevat. Samas lennu lõpus käisid stjuuardessid abitute nägudega mööda vahekäiku ringi, üritades härradele pähe määrida täpselt ühtemoodi (umbes minu 2 kuupalka maksvaid) musta värvi mantleid. Minu sinise koniauguga tagi tõi ta igatahes kohe otsejoones mulle.

Aa ja siis muidugi mõningate erinevate lendude vahel äriklassi lounge’id, kus saab veel õlut ja veini ja süüa! Eestis üsna mõttetu putka, San Franciscos ja Chicagos natuke asjalikumad, aga see-eest ei uskunud baarmen, et ma olen 21 (sest tihti ju reisivad üksi äriklassis sellised kaunid ja abitud alaealised olevused nagu mina). Täiesti teine teema on Kopenhagenis, kus on hiiglaslik lounge, korralik söögi- ja joogivalik, puhketoad ja väidetavalt ka duširuum.

Võtsin järgmist lennukišampust oodates igaks juhuks veel mõned õlled.