Hiina söök: update

Vahepeal on ühtlasi selgunud, et algselt turvalise valikuna tundunud kana ei pruugi seda olla mitte. Nimelt tähendab osades toidukohtades "kana tükid toidu sees" seda, et sa hakkad kana ühest otsast hakkima ja siis teises lõpetad, ja kõik selle, mis sinna vahele jäi, paned toidu sisse. Nii et tihtipeale on söögi sees ainult suuremad ja väiksemad kondid.

Üldse käituvad nad väga loovalt asjadega, mida saab omavahel kombineerida. Magusa saiakese seest leidsin ma tüki täiesti musta värvi soolast muna. Ja pärast pikka mõtlemist selgus, et pulgajäätise täidiseks olid mõistagi... õige, oad!

Aga noh, selleks me siia ju tulimegi.

Guangzhou

Pekingis saime enam-vähem kõik olulise ära vaadanud (välja arvatud härra Mao isiklikult, sest tema laipa sisaldav mausoleum oli meile arusaamatutel põhjustel ajutiselt suletud. Millest on muidugi kahju, sest laip laibaks, aga - nagu Marko tõdes - nutvaid vabrikutöölisi oleks näha tahtnud küll).

Igatahes viis lennuk meid kolme ja poole tunniga Guangzhousse, soojemate ilmade ja kuulsa Kantoni köögi suunas. Ilmaga läks enam-vähem - kui üks vihmane päev välja arvata, oli üldiselt ikka selline üle-kahekümnekraadine Eesti suvi. Isegi mu seelik nägi päikest (ja mingeid erinevaid hiina kastmeid).

Kantoni köögist ei saanud suuremat sotti - ilmselt ei ole meie tahumatud maitsemeeled harjunud niivõrd peeneid nüansse tunnetama, aga tundus suht sama riis plögaga, mis Pekingiski. Äkki maitset oli veidi rohkem tõesti.

Toiduelamusi kõrvale jättes on Guangzhou ilma suurema hulga vaatamisväärsusteta ja räigelt ülerahvastatud metrooga neljateist-miljoni-linn. Vaatasime mingi iidse hiina kuninga hauakambrit, jalutasime pargis ja käisime täiesti hullumeelsel elektroonikaturul, kus kuuel korrusel müüdi umbes kõiki asju, mida ette võib kujutada, ja siis veel mõningaid, mida ei või.

X-boxi mänge ei õnnestunudki leida. Olgu siinkohal ära toodud turul toimunud dialoog, mis annab väga ilmekalt edasi hiinlaste arusaama maailmast:

- Karin (lähenedes xboxe müüva leti taga seisvale noormehele): vabandust, kas teil xboxi mänge ka on?
- Noormees: Xboxi mänge otsite?
- Jah
- Jas originaale või koopiaid?
- Koopiaid
- Neid meil ei ole.
- Aga originaale?
- Neid ka ei ole.

Põhiliselt ööbisime Poolast pärit couchsurfer Lukasze juures, kes viis meid teiste välismaalaste peole (Hiinas elades tuleb kokku hoida, muidu ei ole võimalik peast terveks jääda, kinnitasid nad kõik) ja kohutava muusikaga öökluppi, kus joogid maksid 40-80 hüääni (5-10 euri) tükk. Aga maksujõulist klientuuri tundus Guangzhous jaguvat.

Blogipost saabub teieni öörongist maalilise Guilini suunas. Kuna magamiskohad olid täis, veedame öö koos paljude toredate, ent lihtsate hiina inimestega kõige odavama klassi istumisvagunis, mis tähendab seda, et uskumatult ebamugava nurga all disainitud istmed ei käi isegi alla ja meie kõrvalpingis istuv onu luristab vahetpidamata nina ja köhib nii, et ta tõenäoliselt homset päeva ei näe.

Reuma ja tuberkuloos, siit me tuleme!

Hiina müür

Kuigi Hiina müüri vastupididelt hiinlaste aastasadu räägitud valele kosmosest ei näe, on tegemist siiski muljetavaldava teosega. Kõndida saab seal nii kaua, kuni enam ei jaksa, ja siis natuke veel.

Mägisel maastikul üles-alla looklevast mitme meetri laiusest müürist kohati 45 kraadise nurga all üles ronides tekib küsimus, kuidas need tüübid seda 2000 aastat tagasi küll sellistes tingimustes ehitasid. Või isegi 200 aastat tagasi ei saanud see protsess kuigi mugav olla.

Jutte on erinevaid, osad räägivad, et müür edenes ühe ehitaja kohta sentimeeter päevas. Teised, et ehitusmaterjalina kasutati orjade konte. Tänaseks lubatakse turiste küll valdavalt renoveeritud osadega tutvuma, aga vahet ei ole - võimas on see vaatepilt sellegipoolest.

Peking

Tundmatud väiksed linnud

Nom nom nom

Mis me siis pekingis nelja päeva jooksul näinud oleme? Arvestades, et ilm on suht külm olnud, siis eriti palju väljas ringi käia ei ole tahtnudki.

Lisaks on linn nii suur (16 miljonit inimest ja umbes sada kilomeetrit ühest otsast teise), et erinevate vaatamisväärsuste vahel ringi liikumine võtab veits rohkem aega kui Tartus ülikooli peahoone juurest raekoja platsi minek. ´

Loomaaias nägime päris elus pandasid, jee!

Nad ei ole tegelikult üldse nii ilusad must-valged, nagu populaarne kultuur neid kujutab - endal tagumik puhta kollane. Aga sellegipoolest on nad täitsa toredad.

 Kiire kokkuvõte:

 - hiina söök. Maitseb nagu hiina söök. Kleepuv riis, mida tuleb süüa absoluutselt kõige, ka nuudlite, juurde. Ja erinevad lihad-kastmed, mõned rohkem, mõned vähem maitsekad. Põhiline maitsekombinatsioon on midagi köömnete ja aniisiga. Meie rõõmuks kasutatakse ka ohtralt koriandrit, kellega saime headeks sõpradeks juba Gruusia ja India päevil.

 - tänavatoit. Iga nurga peal podisevad mingid veekausid või särisevad grillid, mille juurest saab valida erinevaid vardasse aetud produkte, mis sulle kohe ära keedetakse-praetakse. Soovitav siiski koos hiina sõpradega, et aru saada, millise looma rupskeid sa parajasti näost sisse ajad.

 Senini oleme vähemalt teadaolevalt söönud kana südant, lamba neeru (Marko pärast Süüria kurvavõitu lambakogemust siiski mitte) ja ühte väikest lindu, kelle nime me ei tea. Umbes tibupoja suurune tüüp aetakse kogu kupatusega - nokk ja varbad kaasa arvatud - vardasse ja grillitakse ära. Süüakse kogu täiega, sest luud on üsna pehmed. Siinkohal pidin mina alla vanduma, Marko pani linnu vapralt nahka. Ussikeste ja prussakate valik on meil lähiajal samuti plaanis. Seedimine on kõigele vaatamata täiesti korras, täname küsimast.

 - transport. Väga efektiivne metroo maksab 2 kohalikku hüääni, on kiire ja viib kõikjale, kuhu vaja. Vahemaid arvestades on takso ka väga mõistliku hinnaga.

 - hiinlased. Kõik, keda me siiani kohanud oleme, tunduvad väga toredad ja sõbralikud. Aga valdavalt ainult tunduvad, sest inglise keelt oskab keskmine hiinlane umbes sama palju kui meie hiina keelt (helloo! I love you! Hihihi).

 Üldiselt huvituvad kohalikud meist võrreldes näiteks Indiaga üsna vähe. Paar korda on tahetud pilti teha. Näiteks loomaaias torkas üks paar oma lapse mulle sülle ja tegi siis perepildi meist oma titega. Me jäime vist suht totrate nägudega, sest me ei saanud eriti hästi aru, mis toimub.

 Marko on veits popim, minu kohta ei saa inimesed reeglina arugi, et ma hiinlane ei ole. Eriti näiteks selja tagant või hommikuti.

 - muutuvad ajad. Kolm aastat tagasi välja antud Lonely Planet on tänaseks lootusetult vananenud, seda valdavalt hindade osas. Hiina on tänaseks elukalliduselt enam-vähem Eesti tasemel. Ja kui arvestada igal pool avatud kaubanduskeskusi nang tasulist arstiabi ja kõrgharidust, tekib küsimus, kus on see kommunism, mida me siia vaatama tulime.

 Homme stardime mõned tuhanded kilomeetrid lõuna poole. Ehk seal on kõik teisiti.

Hiina

Estravel tegi kunagi ammu sooduka, millest ei saanud keelduda, ja nii me leidsime endid Uibsiga täna hommikul ärgates Pekingi lennujaamast.

 Reis algas ootuspäraselt - selgus, et Marko põhiline telefoninumber ei roami, mul jäi pangakaart koju ja Riia bussijaamas läks katki buss, mis pidanuks mind lennujaama viima. Lõpuks õnnestus meil tänu taksole, krediitkaardile ja alternatiivsele telefoninumbrile siiski lennukile jõuda ja mõned tunnid currywursti ja õlle seltsis suvises Berliinis veeta.

Estraveli poolt taevani kiidetud Hainan Airlines ei ole eriti mainimist väärt, mitte eriti töötav meelelahutusekraan ja väga kitsi käega kallatud joogid tingisid selle, et me enamuse üheksast ja poolest tunnist hoopis magasime. 

Esimesed emotsioonid Pekingist on Eesti ilm (õhtupoole pööras +4-kraadine vihmasadu lörtsiks) ja Eesti hinnad (õlu baaris 25-30 eeku, poes 10-15 eeku). Ja see, et hiina keel on... noh, ütleme, nagu hiina keel. 

Käisime hiina restoranis söömas (neid on siin päris mitu) ja põhiline viis toitu tellida on pildile osutades. Kui muidugi on pilte, millele osutada. Teine variant on muidugi otsida aifõuni sõnaraamatust välja kruksadillid, mis vastavad sõnale "kana" ja neid siis teenindajale esitleda. Kõige elementaarsemad väljendid üritame ära ka õppida. Kaks tükki on juba meelde jäänud!

Haigla

Täna öösel ma sattusin haiglasse. Midagi tõsist mul vist viga polnud, aga selge oli, et haiglas tuleb päris kaua aega veeta. Õnneks oli minuga samas palatis ka Jaana, kellega me otsustasime endal elu mugavaks teha ja varastasime köögist ühel ratastega alusel kõvasti head sööki ja vedasime palatisse internetijuhtme.

Lõpuks tuli üks tädi ja tegi mulle mõlemasse kõrva süsti ja siis me läksime õue ja ma pidin kuulama, kas lindude lendamine häirib mind. Ei häirinud üldse.

Ma ei teagi, kas see oli nüüd hea või halb.

kidnap

Tulime just Tartu raekojast kontserdilt, kui üle kogu raeplatsi teatati valjuhäälditest, et nüüd kogunevad kõik inimesed platsi keskele kokku ja kes ei lähe, need lastakse maha. No me siis läksime. Õnneks oli plats suhteliselt hõre, nii et lõpuks oli platsi keskel umbes 15 inimest, sealhulgas mina, KJ, tema vend oma prouaga ja mõned Ellerheina tütarlapsed.

Raeplatsile sõitis minibuss ja meil paluti valjuhäälditest lahkelt sinna siseneda. Üsna liberaalsed kriminaalid olid - kellelgi silmi kinni ei seotud, mobiiltelefone ära ei võetud ega midagi. Mul pole muidugi vaja silmi kinni sidudagi, minu geograafilise imbetsilsuse juures ei saaks ma isegi aknast välja vaadates aru, kuhupoole me Tartust välja sõitsime.

Igal juhul otsustasime me üsna kiiresti bussiseltskonnaga, et me keegi ei helista oma vanematele ega sõpradele, et neid asjatult mitte närvi ajada. Panime hoopis pea bussi katuseaknast välja ja tegime lohutuseks suitsu.

Paarikümne minuti pärast keeras buss kuhugi metsateele ja avas uksed. Ukse peale tulid vastu jänkumaskides tüdrukud, kes juhatasid meid ühele platsile, kus asusid kahe- ja kolmeinimese kämpingud. Võimalik, et ma olin bussis vahepeal suigatanud ja mingist olulisest infost ilma jäänud (nagu mul ikka juhtuma kipub), igatahes üks Elleka tütarlaps teatas, et meie pidavat temaga kämpingut jagama hakkama.

Jänkumaskides tüdrukud tegid nalja, vabandasid ebamugavuste pärast, ja hakkasid meid ükshaaval nimepidi rivvi kutsuma. Üks röövitutest filmis kogu seda protsessi oma mobiiltelefoniga. Aga tüdrukud ei pahandanud sugugi, ütlesid hoopis, et mis sa ikka filmid, meil on siin endal igal pool niikuinii kaamerad üleval.

Tütarlapsed teadsid meie kõigi kohta hämmastavalt palju. Näiteks seda, et minu potentsiaalsel tulevasel toakaaslasel oli laupäeval sünnipäev olnud, või et mobiiltelefoniga filmiv noormees teeb seda oma erakonna soojal soovitusel, et hiljem klippi erakonna reklaami huvides ära kasutada. Ainult ühte nad ei teadnud - et Smutt, kes tegelikult ei pidanud meie seltskonnas olema, oli viimasel hetkel Tallinnast jõudnud ja ka ootamatult sinna bussi peale sattunud. Igal juhul püüdsime me kõik paaniliselt genereerida lahendusi, kas sellest kõigest võiks meile kuidagi kasu olla, et üks meist on incognito.

Mina olin väljakutsutute hulgas kolmas või neljas. Kui ma teiste kõrvale rivvi seisin, pakkusid neiud mulle tavapärase biograafia tutvustamise asemel hoopis harukordset diili - ma võin otsekohe sealt lahkuda, aga seda ainult tingimusel, et ma ei tohi mitte kellelegi rääkida, mis ma seal nägin-kuulsin, või kes peale minu seal veel olid.

Päris karm dilemma. 

Kahjuks me lahendust täna teada ei saanudki.