Võtsime auto ja sõitsime Hispaania kirdeosas viis päeva
ringi. Mäed ja nende vahel kulgevad teed on väga ägedad, hingematvaid vaateid
jagub igal teekäänul. Samas oskavad hispaanlased kiirteede eest täitsa
korralikult raha küsida, nii et autoreis ei tule kokkuvõttes üldse liiga odav.
Andorra on seest suurem, kui kaardi pealt tundub, aga arhitektuuriliselt
ja vaatamisväärsuste poolest ei midagi erutavat. Riigi parim omadus on
maksuvaba poliitika – alkohol, tubakas, parfüümid ja muu taoline on kõik
tax-free hinnaga. Alkopoed on sama suured nagu Tallinna sadamas ja kui tundub,
et single malt viski enam odavamaks minna ei saa, siis kõrvalpoes selgub, et
saab küll.
Kahjuks ei õnnestunud mul neis tingimustes Kajarile selgeks teha, et backpacking ei käi nii, et ostame seljakoti head kraami täis ja kanname seda siis kuu aega endaga kaasas. Nii et nüüd Kajar natuke koliseb kõndides, aga mis teha.
Opel Astra, baby! |
Kahjuks ei õnnestunud mul neis tingimustes Kajarile selgeks teha, et backpacking ei käi nii, et ostame seljakoti head kraami täis ja kanname seda siis kuu aega endaga kaasas. Nii et nüüd Kajar natuke koliseb kõndides, aga mis teha.
Ühtlasi on Andorras ebapropotsionaalselt suur kogus apteeke.
Pealtnäha müüvad kõik ühtesid ja samu kreeme ja köharohtu. Kiire
internetiotsing annab aga mõista, et lisaks maksudele ei osata Andorras ka
retsepte küsida. Ja Ibuprofeni ostes selgub, et ravimid on samuti mudaodavad. Nii
et poodi minna tasub küll.
San Sebastian. Internet lubab, et tegemist on fantastilise
linnaga, millesse on võimatu mitte armuda. Meie sealoleku jooksul sajab kaks
päeva järjest ladinal vihma ja nähtavus on umbes kümme meetrit. Nii on täitsa
lihtne avastada, et pole siin linnas suurt vaadata midagi. Õhtupoole, kui vihm
järgi jääb ja silm seletama hakkab, selgub, et rand on tõepoolest täitsa ilus
ja vanalinnas on palju toredad baare ja neis ka täitsa toredaid inimesi. Tundub,
et pidutseda siin linnas osatakse. Sellegipoolest jääb armumiseni veel päris
mitu sammu minna.
Bilbao. Vot see on linn! Nagu Mirjam ütles – julge ja ilus.
Meie esimene tutvus Bilbaoga algab Guggenheimi muuseumiga, millest on raske
mööda vaadata. Kogu muuseumi ümber olev promenaad ja sild kinnitab üht: selle
linna planeerijatel on vurtsu.
Guggenheim |
Udu on tegelikult skulptuur, selgus hiljem |
Jalutuskäik ülejäänud linnas viib ka oluliselt klassikalisemate majadeni, kusjuures siin on kõike – sambaid ja rõdusid, kõrgeid ridamaju ja modernseid kuubikuid. Erinevatel tänavanurkadel on tunne, nagu oleks Viinis, Peterburis, Dublinis, Berliinis ja kuskil veel. Uus ja vana, massiivne ja filigraanne sulanduvad mängleva kergusega. Soovitame!
Ühtlasi satume üritusele, kus baskid katalaanide auks veidi protestivad. Kõik möödub rahulikult, umbes tuhande inimese kohta on tänaval neli politseiautot.
Logroño. Linn, mis on sama nunnu nagu tema nimigi, sümpaatne ja kompaktne. Baariskeene on küll oluliselt vaiksem kui näiteks San Sebastianis, aga see-eest on Rioja piirkonna veinibaare raske ületada – klaas imehead veini maksab 1 kuni 2 eurot, lõunapakkumise juurde antakse pudel kahepeale tasuta.
Baariskäimisest ka veits. See Hispaania tapaste-värk võtab natuke harjutamist. Lähed baari ja leti peal on rida erinevaid saiu arusaamatu mögaga. Muudkui tõstad endale taldrikule ja pärast maksad, nii paar eurot sai. Kui kõht on tühi, siis on esimene instinkt endale suurem hunnik saiu ahnitseda ja nii juhtub üsna lihtsalt, et sa maksad 20 eurot ja pärast on kaks päeva tunne, et tahaks ainult suppi süüa.
Halvema päeva tapas |
Tegelikult saab enamasti tellida ka sooje suupisteid, mis ei ole ainult saiast tehtud, ja kuigi tahvlile kritseldatud hispaaniakeelne menüü tähendab tihtipeale julgeid katsumusi (seakõrv leivapuruga?), on tulemus enamasti seda väärt. Ja üldse peaks see käima nii, et lähed ühte baari, võtad ühe joogi ja tapa või paar, chillid natuke. Siis lähed teise ja teed sama. Kokkuvõttes saab kõht täis ja meel heaks.
No igatahes Logroños on iga baar endale välja mõelnud oma
tapase-spetsialiteedi, näiteks üks baar
pakub ainult grillitud seeni. Kusjuures see hitivärk on neil tõesti täitsa
hästi käpas, sest isegi ühe baari pakutud kausitäis kartuleid majoneesiga sai
otsa.
Ühtlasi on Logroño hea baas, kust käia ümberkaudsetes Rioja
veinimõisates tuuril. Organiseeritud tuurid on kõik jube kallid, nii et
korraldame endale ise ekskursiooni. Selleks piisab, kui suruda autorooli
füüsiliselt nõrgem inimene, kes vähem veini juua jaksab, ja sõita paarikümne
kilomeetri kaugusel asuvasse Laguardia mägikülla.
Juba kindluse ja kitsastest kivitänavatest vanalinnaga küla ja imeilusad vaated
orgudes asuvatele viinamarjaistandustele on külastamist väärt. Vanasti tegid Laguardias
veini kõik majapidamised, nüüd ainult mõned. Peaaegu iga maja all on sügav
veinikelder, paljudesse neist saab ka sisse.
Külastame viie euro eest üht majapidamist ja vaatame
käsikaameraga filmitud videot, kus onud säärikutega viinamarjade sees tallavad
ja neid sõnnikuhargiga edasi-tagasi loobivad. Mõneks ajaks veiniisu oluliselt
väheneb. Õnneks viib lahke peretütar lõpuks keldrisse ja pakub veini.
Teine tuur on oluliselt korporatiivsem – Marques de Riscal
on vein, mida Eestiski poest osta saab. Nende peakorter asub Elciegos (kusjuures
maja arhitekt on Frank Gehry, kes on teinud ka Bilbao Guggenheimi). Oleme ka varem
suurtesse veinitehastesse sattunud, aga siinne ekskursioon on oluliselt vähem
steriilne kui need. Turistid viiakse kättpidi kogu protsessi juurde ja näedki
täitsa lähedalt, kuidas viinamari pudelisse saab. Tuuri alguses ainult
hoiatatakse, et lahtise veinivaadi lähedal aevastada ei tohi.
Siit tuleb vein |
Nüüd viisime auto Barcelonasse tagasi ja jätkame Valencia
suunal.
Khuul! Bilbao oli mul enne ka to-go-listis, nüüd tõusis kõrgemale. Ja me sõitsime Hispaanias ka puha Opelitega. Kirjutan mitmuses, sest kuue nädala peale kulus neid täpselt kolm. Ühe kärsatasin ilmselt ise läbi Gibraltaril, teine kooles kuskil siledamal alal. Muide, kui Gibraltarile satute, siis seal ei tohi plätudega autoroolis olla. Ähvardatakse tuhandetesse küündiva trahviga ja soovitatakse paljajalu sõita. Muchos besos!
ReplyDelete