Angkor Wat

Kunagi ammu mängisin ma üht arvutimängu, kus pidi Angkor Wati koridorides kalliskive otsima ja mingite kollide eest põgenema. Sellest ajast saati olen ma tahtnud Kambodžas ära käia ja see tempel oli ka üheks põhjuseks, miks Kambodža reisinimekirja pääses.

Täna ärkasime kell 4.30 hommikul ja ma ei jonninud üldse! (need, kes on mind hommikuti enne kella 9t näinud, teavad, mida see tähendab). Ikka selleks, et jõuda Angkor Wati juurde päikesetõusuks, mis peaks olema kõige ilusam asi ever.

Kuna taevas oli suht pilves, ei olnud päikesetõus midagi liiga erilist. Meie vaatasime ja imestasime pigem seda kogust inimesi, kes oli viitsinud sellisel kellaajal kohale tulla. See oli nagu laulupidu!

Aga tempel ise oli võimas ja täiesti seda palverännakut väärt. Maailmas ei ole just palju hooneid, mis oleksid teeninud ära koha riigilipul. Tema on.

Aga Angkor Wati lähedale džunglisse on ehitatud veel palju-palju erinevaid templeid, milles kõigis korduvad sarnased motiivid, aga mis on siiski kõik ise nägu. Üks on pea kilomeeter pikk, teine asub keset kunstlikku veekogu rajatud kunstlikul saarel (mismoodi nad neid asju tuhat aastat tagasi tegid, ah?). Mõni on enam-vähem korda tehtud, mõnest on järgi ainult rohtukasvanud varemed. Ja need viimased on kõige ilusamad.

Kõigi nende vahel saab vabalt uidata ja tahes-tahtmata tulevad meelde kõik templilegendid ja peas hakkab mängima indiana jonesi tunnusmuusika.

Om nom nom

Täna tutvustame teile kohalikke hõrgutisi.

Rohutirtsud. Friteeritud, tšilli ja muude maitseainetega. Esimese puhul oli tiba kõhe, aga pärast võtsime vabatahtlikult mitu tükki veel. Süüakse kogu täiega, koivad-pea-kitiinkest ja puha. Päriselt ka väga maitsev.

Kust rohutirtsud tulevad? Siem Reapi lähedal ühe väga vana ja püha templi ees on poiss (ca 8) oma õega (ca 5). Poisil on plätu käes ja ta nüpeldab sellega rohus hüppavaid tirtse. Uimased tirtsud annab õele, kellel on käes suur äralõigatud otsaga plastikpudel. Tüdruk keerab neil vajadusel veel kaela kahekorra topib nad siis pudelisse.

Harilik viini sai. Või oota, kas see seal keskel on munakollane? Jah, on. Maitses hea.

Soup of black chicken in coconut. Selle võib nüüd panna asjaolu süüks, et tegemist on hiinapärase roaga ja päris hiina toit on teatavasti võrdlemisi jälk (lugege siitsamast hiina sildiga postitusi). Igatahes hulpis Marko supi sees väike musta värvi kanataoline lind enam-vähem nii, nagu jumal ta loonud oli ja noh... nägi välja nagu mõnda aega vees ligunenud surnud kana. Kuigi vedelik oli maitsev, jäi kana meist söömata.

Lugejate tungival soovil ka portreepilt sellestsamast kanast:

Kui mõned ekstreemid välja arvata, on kõik söögid olnud head või väga-väga head. Näiteks nõustusime Birgitiga ükskord magama minema ainult sellepärast, et hommikul ärgates saab kohe jälle süüa.

Marsasõit

Sõidame marsaga Phnom Penhist Siem Reapi. Tutikas heleda kunstnahast sisuga Ford on konditsioneeritud ja tagatipuks küsib onu, kas me wifi parooli ka vajame. Täielik arengumaa, mismõttes marsa wifi on parooli all!

Aga tegelikult on kontrast marsas sees ja väljas toimuva vahel kohati kurbnaljakas.

Iseseisvuspäev

Ahjaa, iseseisvuspäev on tulemas. Sellele eelnevad pealinnas jõulised ettevalmistused.

Inimesed kesklinnas asfalti pruunimaks värvimas

Onu kuningapalee ees ahvi punasemaks värvimas

Kambodža

Me oleme vaatamata erinevatele vintsutustele elusalt Kambodžasse jõudnud! See kõik oli võrdlemisi tüütu, arvestades et me lahkusime Helsingi suunal pühapäeva hommikul kell 8 ja jõudsime 24 tundi hiljem Singapuri, kus nad arvasid miskipärast, et kell on 5 õhtul.

Natuke leevendas olukorda airb'n'b kaudu leitud korter, mille hoovis oli umbes 50-meetrine bassein, mis mõnest kohast mullitas ka. Noh, ja muidugi ka see, et väljas on ka öösel 27 kraadi sooja. Aga kaua me supelda ei saanud, sest järgmisel hommikul kell 5 pidime me jälle lennujaamas olema, et sõita edasi Phnom Penhi suunas.

Kambodža pealinna liiklus jääb kusagile India ja Tai vahepeale. Neile, kellele see midagi ei ütle, võib selgitada, et liiklus käib võrdlemisi sõltumatult sõiduridade arvust ja suunast, aga koeri ja inimesi töllerdab sõiduteel siiski võrdlemisi vähe ja lehmi sugugi mitte. Signaali ka eriti ei kasutata.

Ühtegi liinibussi me veel tänaval näinud ei ole, see-eest on peaaegu kõigil inimestel oma tuk-tuk või vähemalt mootorratas. Meiesugused, kellel ei ole, visatakse paari dollari eest ükskõik kuhu ära.

Nii ei ole vist ilus öelda, aga 2 dollari eest saab siin põhimõtteliselt kõike. Näiteks maniküüri ja pediküüri (jah, Marko!). Kuigi kambodžalastel on teoreetiliselt mingi riaal ka käibel, kasutatakse neid ainult moepärast, enamus hindu on ikka USA dollarites.

Kambodža söök on ka kuskil Tai ja India vahepeal - üsna vürtsikas ja palju karrit, samas kookosene ja kohati magus. Ja kuigi Kambodža köök just maailmakuulus ei ole, on absoluutselt kõik, mis me siiani söönud oleme, olnud ülihea ja ausõna parem kui pildilt paistab.

Esimesed kaks päeva me põhimõtteliselt magasime, sõime, magasime ja sõime. Iga kord, kui süümekad tulid, et miks me väärsusi ei vaata, tuletasime endale meelde, et meil on puhkus.

Täna võtsime kargu alla ja käisime söömiste vahel kuningapalees ka. Oli tore päev.

Kopli

Õhtul kella kümne ajal seisab Koplis putka ees kahekümnendates hipsterisoenguga noormees ja räägib telefoniga. "Jajah, kohe tulen koju, ära muretse!" lohutab ta vene keeles kedagi, ilmselt naist.

Noormehe selja taga tudiseb pohmavärinates proua, kelle vanust on punsunud näo tõttu raske hinnata. Võib olla nelikümmend, võib ka kuuskümmend. Proua togib noormeest, ilmselt küsib raha. "Jäta rahule!" ühmab noormees.

Seepeale ostab noormees putkast neli pudelit odekolonni, kaheliitrise fanta ja kilekoti.

Kusjuures odekas ei ole mingi tavaline troinoi, vaid on spets pehmes lapikus plastpudelis roosakas vedelik. Hiljem putka aknast sisse vaadates selgub, et kogu putka tagumise seina riiulid on sääraseid erivärvilisi pudeleid täis, ilmselt on tegemist ettevõtte peamise müügiartikliga.

Noormees keerab ühel pudelil korgi maha ja ulatab selle prouale. "Klunn-klunn-klunn," joob proua isukalt. "Nu kak, lutshe?" küsib poiss. "Da, spasibo," ütleb proua ja annab talle pudeli tagasi.

Poiss laob pudelid kilekotti ja läheb oma teed.

Kitseke

Ühel ööl kepsles meie hoovile kitseke. Ta oli erakordselt kena loom, saledate jalgade ja helepruuni karvkattega. Ja selliste suurte tarkade silmadega, nagu ta saaks aru, kui sa temaga räägid. Kuna oli väga kehv ilm, tegime me laudaukse lahti ja kitseke läks sinna sisse.

Ta jäi vist sinna lauta päris tükiks ajaks elama, igatahes me viisime talle sinna süüa. Ükspäev oli meie õuel aga jube kahtlane meesterahvas mootorrattaga, kes seal midagi märatses, laudaseina motikaga suure augu sõitis ja loomadele halba tahtis. Kui närvi läinud kitseke meie uksest mööda jooksis, ütlesin ma talle, et õu, kitseke, tule igaks juhuks tuppa. Tuligi.

Aga mitte esikusse, nagu ma mõelnud olin, vaid ikka kohe majja sisse ja istus vanaema tuppa diivani peale maha. Kuna ta oli läbimärg, läksin teisest toast rätikut tooma, millega loom ära kuivatada. Kui ma tagasi jõudsin, oli ta oma märja naha maha võtnud ja kuivama pannud ja istus karvaste sokkide väel jalgu kõlgutades diivani peal. Nüüd oli ta ikka oluliselt rohkem inimese kui kitse moodi – selline umbes 13-aastane tüdruk. Aga tal olid endiselt need suured ilusad silmad ja selline kitsele omane siredus.

Andsin talle rätiku, ta asus ennast sellega kuivatama. Proovisin temaga erinevates keeltes vestelda. Kõige efektiivsemalt suhtlesime omavahel kehakeeles, aga selgus, et Kitseke mõistab ka natuke eesti ja veidi rohkem inglise keelt. Igatahes kui ma küsisin, kas võin talle midagi pakkuda, siis ta ütles sulaselges inglise keeles “tea, please” ja imiteeris lennuki vahekäigus liikuvat stjuuardessi, kes küsib inimestelt “coffee?”, “tea?”. Ma veel mõtlesin, et huvitav, kust kits selliseid asju teada võiks.

Kui me sööma istusime, kutsusin Kitsekese ka lauda. Liha talle ei pakkunud, aga panin kõvasti rohelist salatit ja ta sõi hea meelega.

Nii jäigi Kitseke meie juurde elama. Kuna ta oli uskumatult ilus ja heatujuline ja isegi oma vähese keelteoskuse juures väga vaimukas, siis ei tundunud kellelgi selle vastu midagi olevat. Ja ta oli muidu igati normaalne ka, või noh, nii normaalne, kui üks tüdrukuks muutunud kits või kitseks muutunud tüdruk, või mis ta nüüd oligi, olla saab.

Ainult vahel harva tegi Kitseke öösiti sellist imelikku kurisevat häält, umbes midagi prantsuse r-i ja gruusia ხ vahepealset. Aga see selleks.

Ühtlasi oli ta väga kiire õppija ja sai koguaeg uusi sõnu ja inimtegevusi selgeks. Kuna ta näitas kõige suuremat huvi üles inglise keeles vestlemise vastu, siis me panime ta ühe noore tüdruku juurde inglise keele tundi.

Ükspäev me olime kuskil, vist tema koolimajas, ja rääkisime kõva häälega Kitsekesest – midagi, mida ta oli öelnud ja teinud. Ja seltskonnas oli ka Kitsekese inglise keele õpetaja. Kuni mingi hetkeni arvas ta selgelt, et me räägime päris kitsest, sest me naersime ilmselt mingite tema looma moodi tegevuste üle. Kui ma küsisin, et oot, kas ta mitte sinu inglise keele tunnis ei käi, siis kõigepealt ta vastas, et “just, ma ju loomadele õpetangi inglise keelt!”. Aga siis selgus erinevate asjade kaudu, et käib ikka meie Kitseke tema rühmas, jah.

Selle peale vajus õpetaja näost natuke ära – ilmselt temagi oli täheldanud tütarlapse sarnasust kitsega ja see, et me teda kitseks kutsusime, ei aidanud sugugi kaasa.

Üks hetk ta küsis, et “kuulge, mis värk tal selle häälega on?” ja imiteeris sedasama Kitsekese öist kurinat. Ma olin Kitsekest kuulates õppinud seda kurinat üsna hästi järgi tegema ja nii me kurisesime tükk aega vastastikku, proovides seda täpselt õiget tooni tabada. Ühel hetkel, kui ma pikemalt kurisesin, läks õpetaja näost väga imelikuks ja ta huuled hakkasid lillaks tõmbuma. Siis ma sain aru, et olen vist õiget kohta tabanud. Ja kuigi see kõik tundus väga kahtlane, siis ma otsustasin pikemalt kuriseda ja vaadata, mis juhtub.

Õpetaja läks näost üha kummalisemaks ja lillamaks, ta silmad läksid pahupidi ja ta haaras kätega kramplikult mu käsivarrest. Aga ma tõesti tahtsin näha, mis edasi saab, nii et jätkasin kurisemist. Selle peale hakkas õpetajal keel suust välja tulema – alguses natuke, aga siis üha pikemalt. Nii pikalt, et inimese keel see küll enam olla ei saanud – rohkem selline lehma oma. Või kitse, kui järele mõelda.

Rohkem ma ei tea, mis sai, aga ärgates oli mul tükk aega väga imelik olla. Wtf, aju?